Otse põhisisu juurde

24 põhjust, miks eestlane olla on hää

Vabariigi aastapäev on minu lemmikpüha. Ühest küljest sellepärast, et see ei tiri endaga mingit taaka kaasas (kedagi ei huvita, kas ma vaatan paraadi või mitte), teisalt sellepärast, et see on lihtsalt põnev päev (ei saa mainimata jätta, et ka vaba päev). Mind küll väga huvitab, milline aastapäevakontsert sel aastal on. Näiteks.
Seoses sellega otsisin üles hunniku vahvaid eesti laule. Ei võtnud mingeid selliseid, mida nagunii pidevalt kuulan või mida kaustade kaupa olemas on, vaid pigem mingid lood, mis üksikult kusagil tilpnevad.

24. Vello Orumets - Miniseelik
23. Apelsin - Tuukri laul
22. Ines - Kus kulgeb kuu
21. Kärt Johanson & Tõnis Mägi - Deja vu
20. Tõnu Tepandi - Kiri kodukandist (Tänud, Mailit!)
19. Justament - Tõuse üles ja läheme ära
18. Riho Sibul - Tähesära (siin küll Liisi Koiksoni variandis)
17. Anne Veski - Jätke võtmed väljapoole (automaatselt hakkavad õlad tõmblema:)
16. Apelsin - Aeg ei peatu
15. Jaak Joala - Tooli kõrval tool
14. Siiri Sisask - Ma ei maga ma ei söö (ei saa kuidagi lisamata jätta ka Evelin Pange suurepärast versiooni, alates 9.minutist umbes)
13. Ele ja Kaja Kõlar - Soovidemaa see on muusika
12. Karavan - Pärlipüüdja
11. Siiri Sisask - Tagareas
10. erinevad esitajad - Tihemetsa Tiina
9. Ines - Kuulatan su ootamist
8. Maarja-Liis Ilus ja Ivo Linna - Kaelakee hääl
7. Ivo Linna - Julge laul
6. Leila Miller ja Valdo Randpere - Püha järv
5. Real - Elektrirongiga Tallinnast Pääskülla
4. Silvi Vrait - Nagu merelaine
3. Folkmill - Käib salapidi öö
2. Kollane Allveelaev G - Rendime saarele sauna (Kes suudab seda laulu kaasalaulmata ja/või -jõnksutamata kuulata?)
1. Justament - Vangile ei meeldi trellid (See on nii tore laul, et toredamat peaaegu ei saagi olemas olla.)

...sest kui ma poleks eestlane, ei teaks ma neist lauludest suure tõenäosusega midagi

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...