Vahet pole, et kössitan siin salli sees ja sõrmed külmetavad, sest päike paistab täpselt nii, et kevad on! Ja kui ma hommikul tööle jõudsin (mis polnud üldse mingi hiline aeg), siis oli õues juba täiesti valge. Täpselt selline tunne on ka nagu eelmisel aastal sel ajal, kui juba peaaegu kevad hakkas tulema. Tühja selle pakasega, ega temagi igaveseks jää. Ja kui ka jääb, siis külmetame vähemalt valges.
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Mul tuli täna täpselt seesama tunne!
VastaKustutaM.
Jaa! :)
VastaKustutaMüümi