Truffe kirjanurk

Flegmaatik on rahulik, alati tasakaalukas, visa ja püüdlik töömees. Tal on kerge jääda rahulikuks isegi rasketes elusituatsioonides. Teda on raske naerma ajada, vihastada või kurvastada. Miimika on napp, tundmused avalduvad vaoshoitult, liigutused ja kõne on aeglased. Tal on kerge valitseda oma meeleolusid, rangelt kinni pidada väljakujunenud olukorrast ja töösüsteemist. Ta on soliidne, ei raiska jõudu asjata. Ta on kannatlik, vastupidav ja ennast valitsev. Arvestades jõudu, viib ta alustatu lõpule, kuid ta vajab hoovõtuks aega. Kõlab lausa nagu ideaalinimene, ei? Igal juhul on see minu mäletamist mööda esimene kord, kui ma temperamenditesti tulemuseks melanhoolikut ei saa. Muus osas tuli praegu suvalise näpuveaga seoses idee, et kui peaksin kunagi tahtma mingit vingumise ja õiendamise blogi teha, siis selle nimi võiks olla Truffe kurjanurk.

Miskistes küsimustikes on tihti see küsimus, et kui saaksid olla ükskõik millise laulu kirjutanud, siis mille valiksid. Mul tuli praegu shuffle 'i pealt see laul ja hakkas tunduma, et see võiks olla see. Mitte et see oleks mu meelest maailma parim laul, lihtsalt tundub selline, mille ma võiksin olla kirjutanud, kui ma laule kirjutaks.

Mulle meeldib väljend "(to) fall in love", sest see väljendab mu meelest hästi seda, mis toimub. Kes kuidas kukub, kui kukub. Eile oli teatripäev. Enne teatrit oli aga mõnda aega suhteliselt raske uskuda, et nüüd ma olengi Rakveres. Rakveres! Kolgas või mitte, aga Rakvere on minu peas mingil idealiseeritud kohal. Tuttav võõras ehk piisavalt kauge lähedane. Teater on ikka teistmoodi koht, isegi kui ta keset parki püsti on pandud. Usutavad näitlejad on etendusele suureks plussiks nagu ka vaatajat (loe: mind) köitev teema. Võiks öelda küll, et olin Underist küntud. Ja selle etenduse Tuglas oli muidugist suhteliselt kõrge kaarega üle prahi. Ülikond oli ka ilus. On aeg udupeene romantika manu suunduda. Ja värahtles kui esimesel päeval mu igatsustest tuikav süda sees ning jälle imestusest üle kees sel õhtul igavesti meeldejääval. Kas viirastus mu silmal selgeltnäeval või huljus tõesti jälle õnn mu ees? . . . Taaas vaikselt hardusime silmavees kui meie armu esimesel päeval. ...

Kui regulaarne filmivaataja ei ole, tuleb vahel neid lühikesse aega kokkusurutuna rohkem vaadata. Siin minu selle nädalavahetuse nimekiri. 1. " Away we go "- algul tundus, et kas ehk liiga punnitatakse laheolemise nimel, aga filmi edenedes läks üle, oldigi päriselt lahedad. Humoorikas ja nummi. 2. " The Young Victoria ", mida ma tegelikult umbes aasta eest olin näinud, aga ei peljanud üle vaadata. Ilus film on ikka ilus film. Ei ole raske vaadata, ei ole masendavalt dramaatiline. Lisaks mulle meeldib, kui on pärisinimestest film. Kuninganna Victoria, kui mu loendamisoskused mind ei peta, on Elizabeth II-le vanavanavanaema. 3. " Never let me go ". Tjah. Ega ei oska palju öelda. Ehk vaid seda, et suurem osa filmi ajast keris peas mingi wtfwtfwtf -mõte. Väga segadusseajav film, väga palju vastamata küsimusi ja masendav ka veel. Aga halb ei olnud, väga hea tegelikult. Ma kujutan ette, et kui moodsad õpetajad tahaksid õpilastele mingi eetikateemalise essee kir...