Otse põhisisu juurde

Laulukarussell käib

Mingi kummalise juhuse läbi veendusin ühel päeval, et selle laulu algus on mul endiselt täiesti peas, kuigi pole kunagi mingi ülisuur fänn isegi olnud. All Saints, muidugi, oli ikka ägedam kui mõned muud naistebändid.

Teemaga Briti saartel olles tuleb mainida, et sealset päritolu inimestel on näitlejageeni tihtipeale rohkem kui nende sama keelt rääkivatel Atlandi-tagustel sõpradel. See on umbes nagu see, et igast ägedad lauljad, keda terve elu oled ameeriklasteks pidanud, on tegelikult kanadalased. No hate intended.

Jah, ja muusikast rääkides, ükspäev mõtlesin sellele, et muusika juures on kõige olulisem muusika ise ja see, mis tunde see minus tekitab. Ehk siis mind eriti ei huvita, kes see laulja seal on või laulu autor või milline video on. Ehk kuulama hakates vaatan korra kusagilt, et ahah, siukese nimega inimene ja näe, Londonis laulab, aga siuke üldine muusikatrivia nagu millegipärast ei tõmba. Kui muidugi on mingi eriti hullultäge tüüp...või kui on eriti enneolematud videod... Kahju muidugi sellisest tendentsist, kindlasti oleks huvitavad teadmised.

Eile Sporcle'is hullates lahendasin mingit anagrammidega mõistatust. Lapsepõlv tuli meelde, ristsõnavihikutes olid alati ka need. Igal juhul hakkasin naljaviluks siis mõningatest nimedest ise anagramme tegema. Mind tabas kahjutunne, et lugupeetud elukaaslase perekonnanimes pole ühe t asemel u, sest muidu saaks tema nimest täpselt Tuhkatriinu kokku. See-eest leidsin, et kõrvaltoas vildib Iiri lumekask N, kirjanurga kommentaatorite hulgas aga figureerivad Piia T. Jumal ja Raili I. Kass, nagu ka Mr. Mairüü ja EÜE EL-türm (see on EÜE euronõutele vastav vangla, niisiis). Minu isiklik lemmikleid: K.Autoaknad, ka kohatine sõnavõtja.
Jah, sellega ma eile öösel liiga hilja tegelesingi.

Alla kirjutanud K.K. Aasakiisu aka A. Kausikikas*

*(kas vett täis kausis oleval kikkal on potentsiaali mingil hetkel olla uppund kukk?)

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...