Tähelepanekud viimasest nädalast

• Mulle meeldib, kui liikuva pildi (olgu ta siis filmi või seriaali vormis) tegevus toimub kohas, kus on aastaajad, st näeb lund ja värvilisi lehti jms. Tihti tegevuspaigaks olev päikseline California mõjub palju ebareaalsemana kui lumine Saksamaa. Mitte et California olekski ebareaalne(sest ta ju pole), lihtsalt mulle on reaalsem see, mis näeb välja nagu minu elu.
  
• Mulle meeldivad tegelaskujud, kelle tundeid/tegevust/käitumist ei saa lõpuni ära seletada. Mitte nagu kirjanduse tunnis, et oma mehe vastu tundis Anna seda ja rongi alla hüppas sellepärast et(kuigi see arutelu on ka huvitav). Miks ei võigi jääda küsimus, miks keegi mingil moel käitus. Mu meelest sellised tegelased on inimlikumad, sest inimese tegevus pole ju ka alati teiste (ja isegi tema enda jaoks) mõtestatud. Teen midagi sellepärast, et lihtsalt teen, iga liigutuse taga ei ole tohutut taaka sellest, mis minuga lapsepõlves juhtus või kuidas end teismelisena tundsin. Muidugi on kogu minu eelnev jutt jama, sest see, kui palju tegelaskuju käitumist ära seletada saab, on tegelikult seletaja teha.
  
• Ma olen idealist. Kuigi keegi ei armasta mind rohkem skeptikuks nimetada kui ma ise, siis on ikkagi palju valdkondi, kus mul on ainult ideed, teooriad. Teisalt pole olnud ka praktikat, mis teooriaid ümber lükkaks ja idealismi tema (siiski savijalgselt) troonilt kukutaks.
• Positiivne, mis on iseenesest ju positiivne sõna, võib mitmes situatsioonis omandada negatiivse tähenduse.
  
• Õpetajaks ei õpita vaid saadakse (juba vanem kui selle nädala tähelepanek).
• Lõpetuseks väike unenäokirjeldus. Täna öösel olin tuttava noore õpetaja tunnis, vaatlejana vist. Lisaks mulle, talle ja õpilastele oli seal ka üks hetkel aktuaalsetest õppejõududest. Tund toimus minu endises koolis(näoga õpetajate toa poole olles esimene uks õpside toast paremale). Tunni alguse arutlusteemaks oli hiljuti loetud ilukirjandus. Küsiti siis minu käest ka, mida lugenud olen. Mina hakkasin rääkima, et lugesin mingi aeg ühte Heiti Talviku luuletust, pealkirja ei mäletanud, aga luuletus alanud sõnadega Jälle vaarun koju, pisarais ja purjus. Raamatus, kus see luuletus oli, olla olnud miskisugune analüüs või ülevaade ka, mis Tuglase luuletustele viitas. Vaat, et minu viimase aja lugemise hulka kuuluvatki Tuglase luuletused. Küsiti siis klassis õpilaste käest, kas keegi veel on Tuglase luuletusi lugenud. Üks suurekasvuline neiu tõstis käe ja ütles midagi tarka, enam ei mäleta mida. Igal juhul sain ma tol hetkel aru, et ilmselt on tegemist 9.klassi tunniga, sest nii suured lapsed on. Too õppejõud küsis seepeale, kas mul ehk praegugi too raamat armsa Friedeberdi luuletustega kaasas on. Ütlesin, et teises ruumis on. Saadeti mind siis raamatut ära tooma. Edasi tundus, et õppejõud hakkas noorelt õpetajalt tundi üle võtma ja tahtis õpilastega hirmsasti asju arutada. Noor õpetaja istus äkki minu kõrvalpingis ja ütles vaikselt, et tegelikult polnud kogu tund selleks aruteluks mõeldud.
• Ma pole päris kindel, kas siinse blogi lugeja jaoks on huvitav või oluline teada, mida mina öösiti unes näen, aga millegipärast olen terve päeva selle une peale mõelnud ja kogu aeg tundus, et tuleb kindlasti üles kirjutada. Lisaks sellele üritasin hommikul välja mõelda, kas üldse kunagi ükski Tuglase luuletus minu silmade ette juhtunud on. Nüüd tuli meelde. On. Hirmus ilus oli pealekauba.