Otse põhisisu juurde

Tähelepanekud viimasest nädalast

  • Mulle meeldib, kui liikuva pildi (olgu ta siis filmi või seriaali vormis) tegevus toimub kohas, kus on aastaajad, st näeb lund ja värvilisi lehti jms. Tihti tegevuspaigaks olev päikseline California mõjub palju ebareaalsemana kui lumine Saksamaa. Mitte et California olekski ebareaalne(sest ta ju pole), lihtsalt mulle on reaalsem see, mis näeb välja nagu minu elu.
  • Mulle meeldivad tegelaskujud, kelle tundeid/tegevust/käitumist ei saa lõpuni ära seletada. Mitte nagu kirjanduse tunnis, et oma mehe vastu tundis Anna seda ja rongi alla hüppas sellepärast et(kuigi see arutelu on ka huvitav). Miks ei võigi jääda küsimus, miks keegi mingil moel käitus. Mu meelest sellised tegelased on inimlikumad, sest inimese tegevus pole ju ka alati teiste (ja isegi tema enda jaoks) mõtestatud. Teen midagi sellepärast, et lihtsalt teen, iga liigutuse taga ei ole tohutut taaka sellest, mis minuga lapsepõlves juhtus või kuidas end teismelisena tundsin. Muidugi on kogu minu eelnev jutt jama, sest see, kui palju tegelaskuju käitumist ära seletada saab, on tegelikult seletaja teha.
  • Ma olen idealist. Kuigi keegi ei armasta mind rohkem skeptikuks nimetada kui ma ise, siis on ikkagi palju valdkondi, kus mul on ainult ideed, teooriad. Teisalt pole olnud ka praktikat, mis teooriaid ümber lükkaks ja idealismi tema (siiski savijalgselt) troonilt kukutaks.
  • Positiivne, mis on iseenesest ju positiivne sõna, võib mitmes situatsioonis omandada negatiivse tähenduse.
  • Õpetajaks ei õpita vaid saadakse (juba vanem kui selle nädala tähelepanek).
  • Lõpetuseks väike unenäokirjeldus. Täna öösel olin tuttava noore õpetaja tunnis, vaatlejana vist. Lisaks mulle, talle ja õpilastele oli seal ka üks hetkel aktuaalsetest õppejõududest. Tund toimus minu endises koolis(näoga õpetajate toa poole olles esimene uks õpside toast paremale). Tunni alguse arutlusteemaks oli hiljuti loetud ilukirjandus. Küsiti siis minu käest ka, mida lugenud olen. Mina hakkasin rääkima, et lugesin mingi aeg ühte Heiti Talviku luuletust, pealkirja ei mäletanud, aga luuletus alanud sõnadega Jälle vaarun koju, pisarais ja purjus. Raamatus, kus see luuletus oli, olla olnud miskisugune analüüs või ülevaade ka, mis Tuglase luuletustele viitas. Vaat, et minu viimase aja lugemise hulka kuuluvatki Tuglase luuletused. Küsiti siis klassis õpilaste käest, kas keegi veel on Tuglase luuletusi lugenud. Üks suurekasvuline neiu tõstis käe ja ütles midagi tarka, enam ei mäleta mida. Igal juhul sain ma tol hetkel aru, et ilmselt on tegemist 9.klassi tunniga, sest nii suured lapsed on. Too õppejõud küsis seepeale, kas mul ehk praegugi too raamat armsa Friedeberdi luuletustega kaasas on. Ütlesin, et teises ruumis on. Saadeti mind siis raamatut ära tooma. Edasi tundus, et õppejõud hakkas noorelt õpetajalt tundi üle võtma ja tahtis õpilastega hirmsasti asju arutada. Noor õpetaja istus äkki minu kõrvalpingis ja ütles vaikselt, et tegelikult polnud kogu tund selleks aruteluks mõeldud.
  • Ma pole päris kindel, kas siinse blogi lugeja jaoks on huvitav või oluline teada, mida mina öösiti unes näen, aga millegipärast olen terve päeva selle une peale mõelnud ja kogu aeg tundus, et tuleb kindlasti üles kirjutada. Lisaks sellele üritasin hommikul välja mõelda, kas üldse kunagi ükski Tuglase luuletus minu silmade ette juhtunud on. Nüüd tuli meelde. On. Hirmus ilus oli pealekauba.

Kommentaarid

  1. Tere.
    Lugesin Su blogi läbi. Meeldis :)
    Seda vist tahtsingi öelda. Ja võib-olla veel midagi, aga et mitte pealetükkiv olla, siis las ta jääda.

    P.S. Mulle küll meeldib unenägudest lugeda. Kirjutada ka.

    VastaKustuta
  2. Minu meelest on ka unenägusid vahva lugeda. :=)

    VastaKustuta
  3. Nooh, siis ma võin veel öelda, et eile öösel abiellusin Toomkiriku varemetes. Mingit fotosessiooni tegin veel ka seal oma pulmakleidis, millegipärast üksinda mitte koos tolle tüübiga, kellega abielluma pidin.

    VastaKustuta
  4. Tühja neist meestest!:P
    A mis see Tuglase luuletus siis ikkagi oli?
    Tervitades väljamaalt
    T.
    (ma oleks eila hullult kaarte taht teiega mängida ja teed juua)

    VastaKustuta
  5. "Meri", poeem lausa või midagi säärast. Üritasin netist leida, aga vist pole siin.
    Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina, või kuidagi niimoodi algas.

    VastaKustuta
  6. Jaa-jah, tean küll seda. Tänud.
    T.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...