Otse põhisisu juurde

Unenägude tüpoloogia

...või vähemalt katse seda teha, enda näite põhjal. Paljud kategooriad on ilmselt omavahel mõneti kattuvad, aga mida rohkem, seda uhkem, jees?

  • kergesti päevasündmustega selgitatavad unenäod - pole muide sugugi kõige tihemini esinev grupp, kuigi seda võiks arvata
  • unenäod, milles esineb suvaline päeval nähtud detail - nt silmad õues kõndides maas 10-sendist ja samal ööl on ta unenäos kohal
  • väga meeldivad unenäod - jaah, need
  • ülimalt häirivad unenäod - tihti näiteks keegi sureb ära. Selliseid ei raputa üles ärgates päriselt maha, vähemalt järgmised paar tundi on ebameeldiv.
  • korduva tundega(tihti ka sündmusega) unenäod - minul näiteks olid vahepeal sarnase hirmutundega unenäod. Sündmus oli ka tegelikult suhteliselt korduv: sõda, küüditamine, mahalaskmiseks valmistumine. Korra küll olin ka Gorbatšovi nahas hirmunud põgenik.
  • unenäod, mis järgnevad tugevale soovile just seda inimest/olukorda jms unes näha - harvaesinevad kaunikesed
  • seletamatute detailide/inimestega unenäod - näiteks ilmutab end unes inimene, keda pole mitu aastat nähtud ega tema peale mõeldud
  • reaalsusega ühilduvad unenäod - sagedased. Kukud voodist maha, samal ajal kui unenäos kukud trepist alla. Või unes heliseb uksekell, mis osutub tegelikkuses äratuskellaks.
  • unenäod, mis ununevad täiesti - üsna palju esineb seda piinavat tunnet, kus teed hommikul esimest korda silmad lahti ja mõtled et ohsapoiss kui lahe unenägu see oli, siis paned silmad korraks kinni ja tunned, ma ütleksin lausa füüsiliselt, kuidas teadmine sellest unenäost ära läheb. Liiv sõrmede vahel täpselt.
  • unenäod, mis ununevad ja meelde tulevad - ilmselt mingi välise ärritaja mõjul tuleb pärastlõunal kell 4 teadmine, et eelneval ööl nägid just oma matemaatikaõpetajat unes.
  • järjejutu-unenäod - erinevatel öödel sama teema edasiarendus
  • rasedusunenäod - isiklikult väga tihti ei näe ennast ega teisi rasedana(küll meenub üks kord aastate tagant, kui olin Sophie sarjast "Kodus ja võõrsil"), aga tundub, et inimesed üldiselt näevad. Ei tea, kas mehed ka näevad...ja kas mehed ennast rasedana näevad? Telekast olen küll sihukest asja näinud.
  • reaalsusest raskesti eristatavad unenäod - ei saa aru, kas tegemist on unisena mõeldud mõtetega või unenäoga. Tegelikult võiks täiesti võimalik olla, et ei saagi vahet teha.
  • unenäod, kus isennast kõrvalt näeb
  • unenäod, kus räägitakse võõrkeeli - boonuspunktid, kui kuuled ennast võõrkeeles rääkimas
jne.

Öö hakkas, tuleb teooria lõpetada ja praktika kallale asuda.

Kommentaarid

  1. Ma lisaks sellele nimekirjale veel lendamise unenäod...ma ise küll väga sageli unes ei lenda, aga tean inimesi, kes seda regulaarselt teevad:)

    VastaKustuta
  2. Mul alles paar-kolm päeva tagasi oli öö, kus ma terve uneaja olin "rase". :D
    Lendamiseunenäod - kas need on sellised, kus ise lendad nagu lind või lendad ikka lennukiga? Esimest varianti pole näinudki vist.
    Sellest teemast veel...Arto ja tema sugulane väidavad, et nad pole kunagi unedes joosta saanud. Kuidas teistega on? Mina olen küll alati saanud. Aga kui nt unes on raha, mille järele ma haaran, siis ei saa ma seda kunagi kätte - ärkan enne üles või juhtub midagi muud.

    VastaKustuta
  3. Lendamisunenäod idee poolest peaks ikka need olema, kus ise lendad. Samas miks mitte ka lennukis lendamine. Mina isiklikult pole kumbagi varianti kunagi näinud. Ja raha pole ka näinud...

    VastaKustuta
  4. Ei tea, kas selle teema pärast, aga täna nägingi sind unes. Tähendab otseselt ei näinud,aga teadmine oli, et kohe varsti näen. Olime noortekooriga Tallinnas ja meile oli antud "linnaluba". Teie olite siis juba Laura ja teistega kuhugi ajama pannud ning ma siis helistasin sulle. Vahva oli see, et sul oli telefoni kutsetooni asemel taustaks minu ja Kaarli kunagiste naljakate juttude nopped.

    VastaKustuta
  5. Lisan loendisse loomeunenäod. Need, kus teed mingi eluilusa ja andeksa laulu või luuletuse. Minu jaoks langevad pärast ärkamist eranditult liiv-sõrmede-vahelt kategooriasse.
    Ja seda, et unes joosta ei saa, seda ma olen ka näinud. Nagu kleebitud maa külge. Rääkida ka ei suuda sellistel puhkudel. Aga söönud ja raha leidnud ja tuld põlema pannud (mis pidi olema kõige kindlam unenäo kindlaks tegemise trikk, et tule põlema paned, siis on kindlasti realismus) olen küll ja küll, ükskord lendasin ka.

    VastaKustuta
  6. Minul on mitu korda nii olnud, et midagi koledat toimub ja ma ei saa karjuda, häält lihtsalt ei tule.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...