Otse põhisisu juurde

Tühi jutt, tühi lora*

Teemat ei ole. Või on. Ega vahet ei tee tegelikult. Lihtsalt lugesin praegu ja mingi päev varem ka ühte hästi vahvat blogi. Peale selle, et neid on põnev lugeda, on säärastel kirjutistel alati ka kirjutamissoovi tekitav efekt. Siin ma nüüd siis olen. Tahaks ka midagi hästi paeluvat kirjutada, aga võta näpust. Nagu 12.klassis, kui "Keisri hullu" lugesin. Seal see tüüp pidas päevikut ja minus tekkis ka vastupandamatu soov seda teha. Pole vist vaja lisada, et minu versioon päevikust oli märksa igavam ja kujunes lihtsalt kuivaks sündmuste edasiandmiseks.

Muudes tähelepanekutes: Täna on üks neid päevi, kus ma öösi midagi unes nägin, ja mul on tunne, et see polnud meeldiv, aga millega tegu võis olla...Päris sellist tüüpi, mul vist polnudki seal eelnevas unenäojutus. Unenägu, mille nägemisest oled teadlik, aga otsesest sisust mitte. Nagu piimahammas, mis suus loksub, aga ära veel ei tule ja rahule teda ka jätta ei saa.

Ja veel. Praegu avastasin, või pigem teadvustasin, et siin saab ka teksti joondada. Wordis alati teen seda, sest peab, aga siin pole isegi mõelnud sellele võimalusele. Võib-olla oleks ilusam panna justified? Ei ole kerge küsimus, ei ole, sest siis oleks ju järgnevad postitused eelnevatest erinevad. Vaat', kes järjekordselt vanades raamides kinni on. Ma siis nüüd panen justified. Kasvõi seekord ainult ja isegi kui ma just eelvaatest nägin, et erikujulised realõpud on ilusamad.

* See oli kellegi jutt või raamat vms. Võis olla ka loba lora asemel. Kas mitte 18. sajandist veel? Teab keegi autorit?

Kommentaarid

  1. Heiki Vilep, viis Piret "kõigi (aga mitte minu) lemmik" Rips. mehed ja naised. Vale jutt ja tühi loba, naisteta te küll ei saa. vä?

    VastaKustuta
  2. Hea tähelepanek, seal ka säärased sõnad:) Aga see pole see, pole see...Ühte keskkooliaegset kirjanduse vihikut oleks vaja, sealt saaks teada selle mehe nime. Viimati oli O.W. Masinguga seotud kuidagi too tühi jutt ja lora? Vähemasti samal ajal kunagi elas see tegelane, kes iganes ta on. Härra Salapärane:P

    VastaKustuta
  3. Õõh, nüüd olen mina ka juba ärevil. Täpselt nagu laupäeval, kui üks X-Factori tegelastest esitas Aerosmithi loo ja ma ei suutnud Steven Tyleri nime meelde tuletada. Heheee. Nüüd siis mõtlen seda kirjameest... kirjanduse vihik tuleks kasuks tõesti!
    Terv
    T.

    VastaKustuta
  4. Taname huvitava blogi

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...