Asjalood on nimelt sedasi, et ma olen ülikooli raamatukogus. Igav on. Noh, ja kui edasine pole ajalugu, on ta vähemalt see, mis siia kirja saab.
Ennist oli kool. Tädi rääkimisstiil ajas närvi, aga praegusel juhul pole muud varianti, kui aine ikkagi võtta. Pärast on jälle kool, loodetavasti sama lahe kui eelmine kord.
Tegelikult ma tulin rampsu ühte raamatut natuke lugema, mida kusagilt enam koju laenutada ei õnnestu. Ei tea miks ma küll lootsin, et kohalkasutuse raamat riiulil vedeleb ja mind ootab. Muidugi ei teinud ta seda. Siin ma nüüd siis istun, kuigi see esialgu(skaudi ausõna) nii plaanitud polnud.
Hommikul kooli tulles külmusin nii kondini ära, et isegi poolteist tundi soojas ruumis mind päriselt üles ei sulatanud. See on vaata selline vastik külm, et otseselt ei tunne kogu aeg teda, aga vahepeal tuleb nagu täitsa luu keskelt kusagilt siuke vastik külmavärin. Ei, muidugi on täitsa võimalik, et tegemist on mingi närvihaigusega.
Aga see poolteist tundi oli peahoones selles lahedas auditooriumis, kus tuleb tillukesest puutrepist üles ronida niimoodi tasakesi, sest need astmed on ikka tõesti väikesed. Ja üldiselt mulle meeldivad auditooriumid, mis ei ole samal tasapinnal kogu ulatuses, st siis on tõusvad või langevad, ise tead kust poolt vaatad. Kui ma hiljuti Bernard Kangro "Jäälätteid" lugesin (natuke sürr raamat), toimus ka tegevus just selles audikas.
Linnaraamatukogu remondijärgsed vetsud on (veel) täiesti bongod ja järgmine nädal sel ajal on vaba päev. Oo, ja praegu läks siit mööda üks onu, kes nägi välja nagu too mees filmis "Tagasi tulevikku". Tuleb tõdeda, et 24 aastat hiljem näeb ta veidi erinev välja.
Ja miks mul ikka uni on, kuigi eile läksin rekordvara magama ja magasin üle 9 tunni? Ilmselt see ongi vastus.
Ennist oli kool. Tädi rääkimisstiil ajas närvi, aga praegusel juhul pole muud varianti, kui aine ikkagi võtta. Pärast on jälle kool, loodetavasti sama lahe kui eelmine kord.
Tegelikult ma tulin rampsu ühte raamatut natuke lugema, mida kusagilt enam koju laenutada ei õnnestu. Ei tea miks ma küll lootsin, et kohalkasutuse raamat riiulil vedeleb ja mind ootab. Muidugi ei teinud ta seda. Siin ma nüüd siis istun, kuigi see esialgu(skaudi ausõna) nii plaanitud polnud.
Hommikul kooli tulles külmusin nii kondini ära, et isegi poolteist tundi soojas ruumis mind päriselt üles ei sulatanud. See on vaata selline vastik külm, et otseselt ei tunne kogu aeg teda, aga vahepeal tuleb nagu täitsa luu keskelt kusagilt siuke vastik külmavärin. Ei, muidugi on täitsa võimalik, et tegemist on mingi närvihaigusega.
Aga see poolteist tundi oli peahoones selles lahedas auditooriumis, kus tuleb tillukesest puutrepist üles ronida niimoodi tasakesi, sest need astmed on ikka tõesti väikesed. Ja üldiselt mulle meeldivad auditooriumid, mis ei ole samal tasapinnal kogu ulatuses, st siis on tõusvad või langevad, ise tead kust poolt vaatad. Kui ma hiljuti Bernard Kangro "Jäälätteid" lugesin (natuke sürr raamat), toimus ka tegevus just selles audikas.
Linnaraamatukogu remondijärgsed vetsud on (veel) täiesti bongod ja järgmine nädal sel ajal on vaba päev. Oo, ja praegu läks siit mööda üks onu, kes nägi välja nagu too mees filmis "Tagasi tulevikku". Tuleb tõdeda, et 24 aastat hiljem näeb ta veidi erinev välja.
Ja miks mul ikka uni on, kuigi eile läksin rekordvara magama ja magasin üle 9 tunni? Ilmselt see ongi vastus.
Kommentaarid
P.S. Ma ikka tihti värisesin sellisest puutrepist üles minnes :D Minu meelest 232 oma veel logises ka nats kuskilt. A mis loeng sul seal oli?