Otse põhisisu juurde

#460 Lugemine parimal juhul soovituslik

Asjalood on nimelt sedasi, et ma olen ülikooli raamatukogus. Igav on. Noh, ja kui edasine pole ajalugu, on ta vähemalt see, mis siia kirja saab.
Ennist oli kool. Tädi rääkimisstiil ajas närvi, aga praegusel juhul pole muud varianti, kui aine ikkagi võtta. Pärast on jälle kool, loodetavasti sama lahe kui eelmine kord.
Tegelikult ma tulin rampsu ühte raamatut natuke lugema, mida kusagilt enam koju laenutada ei õnnestu. Ei tea miks ma küll lootsin, et kohalkasutuse raamat riiulil vedeleb ja mind ootab. Muidugi ei teinud ta seda. Siin ma nüüd siis istun, kuigi see esialgu(skaudi ausõna) nii plaanitud polnud.
Hommikul kooli tulles külmusin nii kondini ära, et isegi poolteist tundi soojas ruumis mind päriselt üles ei sulatanud. See on vaata selline vastik külm, et otseselt ei tunne kogu aeg teda, aga vahepeal tuleb nagu täitsa luu keskelt kusagilt siuke vastik külmavärin. Ei, muidugi on täitsa võimalik, et tegemist on mingi närvihaigusega.
Aga see poolteist tundi oli peahoones selles lahedas auditooriumis, kus tuleb tillukesest puutrepist üles ronida niimoodi tasakesi, sest need astmed on ikka tõesti väikesed. Ja üldiselt mulle meeldivad auditooriumid, mis ei ole samal tasapinnal kogu ulatuses, st siis on tõusvad või langevad, ise tead kust poolt vaatad. Kui ma hiljuti Bernard Kangro "Jäälätteid" lugesin (natuke sürr raamat), toimus ka tegevus just selles audikas.
Linnaraamatukogu remondijärgsed vetsud on (veel) täiesti bongod ja järgmine nädal sel ajal on vaba päev. Oo, ja praegu läks siit mööda üks onu, kes nägi välja nagu too mees filmis "Tagasi tulevikku". Tuleb tõdeda, et 24 aastat hiljem näeb ta veidi erinev välja.
Ja miks mul ikka uni on, kuigi eile läksin rekordvara magama ja magasin üle 9 tunni? Ilmselt see ongi vastus.

Kommentaarid

  1. Miukses auditooriumis see puutrepp oli?

    VastaKustuta
  2. Aga siis sa võid ju pisitrepile tünga teha ja konstruktsioonist vasakult poolt mööduda ja siis alt üles endale istekohta valida, ehk suisa küljelt umbes kolmandasse ritta hiivata :) Kuigi jah, trepist on ehk huvitavamgi minna. (ma kasutasin sõna suisa :P)

    VastaKustuta
  3. Mnjah, ma tean jah et sealt saab suisa tavalist moodi ka minna, aga see poleks üldse huvitav;)

    VastaKustuta
  4. Algul ma ei teadnudki, et sealt tavalist moodi saab minna, kuna kunagi gümnaasiumiajal oli mingide tarkade päev ja meid viidi sellise puutrepiga auditooriumi Marju Lauristini kuulama ja siis läksid kõik sellest puutrepist üles, kuigi mälus oleks, nagu see oli esimesel korrusel. Ehk on ajakirjanduse osas samasugune pisikese puutrepiga audikas?
    P.S. Ma ikka tihti värisesin sellisest puutrepist üles minnes :D Minu meelest 232 oma veel logises ka nats kuskilt. A mis loeng sul seal oli?

    VastaKustuta
  5. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...