Otse põhisisu juurde

#460 Lugemine parimal juhul soovituslik

Asjalood on nimelt sedasi, et ma olen ülikooli raamatukogus. Igav on. Noh, ja kui edasine pole ajalugu, on ta vähemalt see, mis siia kirja saab.
Ennist oli kool. Tädi rääkimisstiil ajas närvi, aga praegusel juhul pole muud varianti, kui aine ikkagi võtta. Pärast on jälle kool, loodetavasti sama lahe kui eelmine kord.
Tegelikult ma tulin rampsu ühte raamatut natuke lugema, mida kusagilt enam koju laenutada ei õnnestu. Ei tea miks ma küll lootsin, et kohalkasutuse raamat riiulil vedeleb ja mind ootab. Muidugi ei teinud ta seda. Siin ma nüüd siis istun, kuigi see esialgu(skaudi ausõna) nii plaanitud polnud.
Hommikul kooli tulles külmusin nii kondini ära, et isegi poolteist tundi soojas ruumis mind päriselt üles ei sulatanud. See on vaata selline vastik külm, et otseselt ei tunne kogu aeg teda, aga vahepeal tuleb nagu täitsa luu keskelt kusagilt siuke vastik külmavärin. Ei, muidugi on täitsa võimalik, et tegemist on mingi närvihaigusega.
Aga see poolteist tundi oli peahoones selles lahedas auditooriumis, kus tuleb tillukesest puutrepist üles ronida niimoodi tasakesi, sest need astmed on ikka tõesti väikesed. Ja üldiselt mulle meeldivad auditooriumid, mis ei ole samal tasapinnal kogu ulatuses, st siis on tõusvad või langevad, ise tead kust poolt vaatad. Kui ma hiljuti Bernard Kangro "Jäälätteid" lugesin (natuke sürr raamat), toimus ka tegevus just selles audikas.
Linnaraamatukogu remondijärgsed vetsud on (veel) täiesti bongod ja järgmine nädal sel ajal on vaba päev. Oo, ja praegu läks siit mööda üks onu, kes nägi välja nagu too mees filmis "Tagasi tulevikku". Tuleb tõdeda, et 24 aastat hiljem näeb ta veidi erinev välja.
Ja miks mul ikka uni on, kuigi eile läksin rekordvara magama ja magasin üle 9 tunni? Ilmselt see ongi vastus.

Kommentaarid

  1. Miukses auditooriumis see puutrepp oli?

    VastaKustuta
  2. Aga siis sa võid ju pisitrepile tünga teha ja konstruktsioonist vasakult poolt mööduda ja siis alt üles endale istekohta valida, ehk suisa küljelt umbes kolmandasse ritta hiivata :) Kuigi jah, trepist on ehk huvitavamgi minna. (ma kasutasin sõna suisa :P)

    VastaKustuta
  3. Mnjah, ma tean jah et sealt saab suisa tavalist moodi ka minna, aga see poleks üldse huvitav;)

    VastaKustuta
  4. Algul ma ei teadnudki, et sealt tavalist moodi saab minna, kuna kunagi gümnaasiumiajal oli mingide tarkade päev ja meid viidi sellise puutrepiga auditooriumi Marju Lauristini kuulama ja siis läksid kõik sellest puutrepist üles, kuigi mälus oleks, nagu see oli esimesel korrusel. Ehk on ajakirjanduse osas samasugune pisikese puutrepiga audikas?
    P.S. Ma ikka tihti värisesin sellisest puutrepist üles minnes :D Minu meelest 232 oma veel logises ka nats kuskilt. A mis loeng sul seal oli?

    VastaKustuta
  5. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...