...

Üks lause ja nii palju pettumust. Isegi kui see on natuke see, mida sa vahepeal salaja mõnelt inimeselt ootad. Ootamatut oodates ei oota ju reeglina halba ootamatust. Ah, ma ei saa ise ka aru, mida ma räägin. Tühi sein vist on tähendusrikas.
Aa, kuule, see ka et ma olen emo. Teadsid juba jah? Noh, ma siis tulin nüüd ise ka ametlikult kapist välja. Valus maailm my ass.

Veel unustamisest ja unistamisest

Kuidas on nii, et mingid asjad, st siis olukorrad, inimesed jms, mille ja kellega kokkupuude on toimunud ehk paar aastat või ehk aasta või vähem tagasi, mängivad minu igapäevases mõtlemises nii väikest rolli? Ei taha. Muidugi võiks mingite konkreetsete olukordade mõttes pidevalt taas läbi elamine kaasa tuua emotsionaalset kõikumist ja mitte alati paremuse poole, aga ikkagi..kas asjad on väärt unustamist selle nimel, et neile mõeldes mitte kurvastada? Ma ei tea, kõlab see naiivselt praegu? On seal vahet? Selline tunne, et suures naiivsusekartuses olen ma pidevalt nii skeptiline, et kahtleks kasvõi iseenda olemasolus (millesisuline mõttekäik on mingis kaudses vormis korduvalt ette tulnud).
Mis unistamisse puutub, siis olemasolevas pidevalt kaheldes ei saagi ju lasta mõtetel vabalt oma rada käia. Sellest on muidugi kahju.
Igatahes käisin ma täna katusel ja sealt oli hirmus ilus vaade. Hirmus ilus just selles mõttes, et mu jalad natuke värisesid (Tere! Mina olen neiu number 3. Vabal ajal aitan ema ja tähtkujult olen chicken).
Mul on sõber Sass. Kui me Sassiga sinasõprust joonud oleme, julgen ma rõõmustada mõnede asjade üle, mis muidu ehk veidi muret valmistavad. Julgen või tahan või midagi sellist.

Kodune ülesanne: Tuleta meelde keegi inimene, kellega sa igapäevaselt ei suhtle, aga keda tunned ja kes on sulle mingis mõttes oluline. Iga kord, kui ta sulle meelde tuleb, kirjuta üles kuupäev ja põhjus (kui on seletatav põhjus). Tee kuu-, poolaasta-, aastakokkuvõtteid ning järeldusi. Õpetlik.

Muusikanurk: Laul, mille najal ma oma proseminaritöö ära kirjutasin.
Edetabeli "Karjuv ilu" #1 (ära liiga vaikselt kuula), tulevikus ei saa välistada ka järgnevate pjedestaalikohtade ilmutamist siinsel leheküljel.

111 Eesti bändi

Eile (nüüd vist juba üleeile) olime ER-iga tööl ja tegime taaskord nimekirju. Sedapuhku 111 Eesti bändist ehk siis 111 esimest kodumaist ansamblit, mis pähe kargasid. Kuivõrd nimekirjad on niivõrd põnev teema, tegin sellest konkreetsest väikseid kokkuvõtteid.

Eestikeelseid bändinimesid 61 : esimestena meenusid Nukker Kukeke ja Vennaskond
Inglise keeles 33 : Groundhog Day, Recycle Bin, Smilers jm
Muudes keeltes 8 : Dagö, Svjata Vatra jm
Raske määratleda 9 : Sobe, HND jm

1-sõnalisi bändinimesid 62 : Vennaskond, Dagö, Genialistid esimestena
2-sõnalisi 42 : Nukker Kukeke, Leegitsev Sidrun, Mantra Gora jm
3 ja enam sõna 7 nimes : Tartu Popi ja Roki Instituut, Alumiinium, sinu sädelev sõber, Diskreetse Mango Trio jm

5 bändi nimes esinevad numbrid : Slide Fifty, 2 Quick Start, E-Miljon, Best B4, Code One
8 bändi nimes suurtäht(l)ühendid(sh numbrid) : Generaator M, Agent M, 2 Quick Start, Click OK, Must Q, E-Miljon, HND,Best B4

Loodusele viitatavad 9 bändi nimed : Säsi, Svjata Vatra, Kristallid, Virmalised, Jäääär, Laine, Kasemahlake, Slobodan River, Supernoova
Puuviljad 3 ansambli nimes : Leegitsev Sidrun, Diskreetse Mango Trio, Apelsin
Loomad/linnud 2 nimes : Nukker Kukeke, Kriminaalne Elevant
Kohtadele viitavad 6 bändi nimed : Sõpruse Puiestee, Tartu Popi ja Roki Instituut, Paradise Crew, Rock Hotel, Ultima Thule, Köök

Inimestele viitavad 28 nime (sh ka inimkoosluste nimed) : Vennaskond, Meie Mees, Family, Indigolapsed, Mr.Lawrence, Somnambuul jm
Naisenimi esineb 5 bändi nimes : Raadio Maria, Ursula, Claire's Birthday, Under Marie, Laine
Mehenimi esineb ainult siis, kui mees on konkreetne laulja (nt Vaiko Eplik ja Eliit).
Esimesed 9 meeldetulnud bändi koosnevad ainult meestest ja esimese 20 bändi hulgas on 3, kus liikmeteks ka naised.

Vaat selline sooline lõpunoot. Maitea miks ma sihukese asja tegin, aga päris huvitav oli. Võib-olla siis ei ole nii huvitav, kui kogu nimekirja ees ei ole, aga missealsikka. Statistika on statistika.

...

Ma ei teagi kumb teeb rõõmsamaks, kas selline naeratus, mis tuleb äkki ja ootamatult, näiteks mõnelt võõralt tänaval, või selline, mida sa juba ammu oodanud oled ja mida sa ainult arvad, et sa nägid, ja mille autoriks on keegi tuttav, kelle suhtes sa ikka veel ei oska seisukohta võtta.
Tegelikult ma muidugi tean. Mõlemad teevad rõõmsaks, aga see pole ühesugune rõõm.

Soundtrack : Liisi Koikson "Väikeste asjade võlu"
Posted in  on mai 15, 2008 by  |  

Viul

Veel üks täna teadvustatud tähelepanek. Palju viiuleid koos on ilus, üks viiul üksinda kõlab kuidagi õnnetult ja mitte nii keelpillikunnilt kui peaks.
Viul oli vist "Koll Kalli" nimelises näidendis? "Cippollino seiklustes" ju kõrvits ei nimetanud oma viiulit viuliks? Igal juhul mingi kurb teema oli tal selle viiuliga, mina kunagi ei tahtnud vaadata, kui kõrvits vangis istus, sest nii hale hakkas. Jajah, "Koll Kallis" vist kellelgi oli viiul ja siis keegi lõhkus selle viiuli ära ja siis viiuliomanik ütles kurvalt: "Minu viul.." Kah kurb lugu. Tõesti on, noh. Praegast kuulasin just mitut asja, kus viiulid ilusti mängivad koos ja siis nüüd mõtlen, et keegi lõhkus ära. See on peaaegu sama kurb kui see, kui õhupall katki läheb. Nii et jah, ärge kinkige õhupalle mulle, sellist kurbust ma natuke kardan, kui nad katki peaks minema. Freudi järgi on sellel kindlasti mingi vaimustav põhjendus.


Loe siit ka.

Ei õhuta vaenu. Ehk hoopis äratundmist ja võrdsusesuunalist mõtlemist.

HU? - Depressiivsed Eesti väikelinnad

Depressiivsed Eesti väikelinnad,
kus keldripoodides on jube kõrged hinnad,
kus ringi jalutavad noored kaunid emad
ja nende emad, kes pole enam kenad.
Depressiivsed Eesti väikelinnad,
kus õhtul pole mitte kuhugile minna,
kus eluunistus on kasutatud bemar
või eramaja ning suursuursuursuur peenar.
Seal mehed alalõpmata on täis,
seal Smilers ikka suvetuuril käib,
seal jaanitulel alati saab keegi lõuga,
seal raha teenitakse toore jõuga.
Seal depressiivses Eesti väikelinnas,
seal alevid ja asulad ja külad.
Depressiivsed Eesti väikelinnad,
meil väga tihti pole põhjust sinna minna,
kus igal pool ei voha hullult kaubandus,
kus mõned endiselt ei lukustagi ust.
Depressiivsed Eesti väikelinnad,
sind justkui ajaks naerma kuuldes mõnda nime neist,
sa justkui häbeneks kui keegi küsib mõnda neist.
Sul on üks saladus:
sa oled ühest neist.
Seal kõiki tunned hästi nimepidi,
on Kask ja Tamm ja Kuusk ja Lepp ja Saarepuu.
Seal lemmikspordiala meeleheide.
Sa olid oma klassi parim.
Sa olid oma aja parim.
Seal depressiivses Eesti väikelinnas.
Sa olid oma maja parim.
Sa olid oma linna parim.
Sa olid oma klassi parim.

Aapo Ilves - Väikeste linnade mehed

Väikeste linnade mehed on lollakad,
lakuvad viina, ei kasvata kanepit.
Joove kui peas on, siis mõni neist naljatab:
"Oh, oleks koolis käind, õppinud ametit!"
väikeste linnade mehed on...
Väikeste linnade naised on lollakad,
vahivad seepi, neil nutt tuleb peale.
Peksavad keelt makaronidest kollakat:
"Oh poleks läinud ma sellele seale!"
Väikeste linnade naised on...
väikeste linnade lapsed on lollakad,
kool vahetundidel täis nende kära:
"Siin on nii vahva, saab joosta ja hullata,
kui kasvan suureks, ei lähe siit ära."
Väikeste linnade lapsed on...
Naised on...
Mehed on...
Aga pealinna koolides lapsed on toredad,
naerul neil suu ja ei olegi vastik,
et peale papi neil peas muud ei ole
ja iga teine neist süstib end kasti.
Pealinna pubides tibid on toredad,
naerul neil suud ei olegi vastik,
et peale papi neil peas muud ei ole ja
allagi toppida muud pole paslik.
Pealinna tänavail poisid on toredad,
naerulneil suu ja ei olegi vastik,
et peale papi neil peas muud ei ole,
et suurem osa neist on pederastid.


Posted in  on mai 10, 2008 by  |  

Nostalgiaminutid

Jaah, ma olen Lossi arvutiklassis. Tulin printima seda koledat asja, meie kõigi filosoofiaeksamit, meie kõigi biokeemiat, minu proseminaritööd. Viimast vimkat oli muidugi vaja ja seega läksid augud paberisse ikka üsna viltu, aga misssealsikka. Pagan, ma ootasin suuremat eufooriat endalt.

Aga sellest ma üldse ei tahtnud rääkida. Lossi arvutiklassist tahtsin rääkida. See on päris hea koht. Astusin siia sisse ennist ja märkasin, et nii palju asju on samamoodi kui vanasti, st siis kui ma siin veel igapäevaselt käisin. Vähemalt kaks inimest on ka samad, kes siin vanasti kogu aeg istusid. Ja valvetüdruk on sama ja tal on samasugused prillid ja aknakardinad on samad ja aknad ja aknad on lahti ja sealt tuleb täpselt samasugune tuul nagu siis, kui ma üle-eelmisel kevadel siin istusin ja päris paljud blogipostitused just siit tegin. Lähiminevik on ikka päris lähedal veel. Ja see vaade siit aknast on isegi täitsa armas.

Maikohtamised #2

Sipelgasaatja

Kui kevadpäike maa pehmeks uhub, siis võib juba maha istuda.
Siis on juba nii soe, et võilillelehtedest madalamal näeb tõttamas sipelgaid.
Sipelgad ei hulgu niisama, vaid astuvad, vaid astuvad sihikindlalt ja lootusrikkalt.
Tereta kõiki ja soovi jõudu.
Kuhu sipelga tee viib?
Et seda teada saada, pead varuma hea hulga aega ja kannatust, sest sipelgad liiguvad inimese jaoks väga aeglaselt. Vä-ga aeg-la-selt.
Sipelgat tema teekonnal saates võib veeta pikki, ilusaid tunde.

Juhani Püttsepp. 49 aastaaega.

Maikohtamised #1
Tellimine: Postitused (Atom)