Kallis päevik!

Kuna ma koleda kofeiinimürgitusest tuleneva käte- ja südamevärina all kannatan, siis otsustasin sind veidi ära kasutada ja kätel klaviatuuril väriseda lasta. Ja südamel ehk selle jutu peale, mida nüüd siia kirjutama hakkan. Kui õnnestub muidugi.
Ilma mingi erilise põhjuseta magasin täna umbes 12 tundi. Ja ärgates ei olnud enam sugugi üllatunud, et tuba külm on. Passisin siis jälle Merilini läpakaga teki all ja lugesin internetti(tegelikult on see isegi hea, nii saab minu tolmust vaevatud arvuti natuke puhata ja niisama tolmu koguda).Lugesin üht ja teist üllatavat inimeste kohta.
Õue minnes nägin sedasama ilusat sügist, mis seal eilegi oli. Lisaks küsis üks onu teed(ei saanudki aru lõpuks mille juurde, ilmselt ikkagi ühikate) ja kiitis mu kampsunit, olla ilusate värvidega. Kui mõtlema hakata, siis on ta juba vähemalt väga mitmes inimene, kes selle kampsuni kohta positiivse märkuse teeb. Jee. Kuperjanovi kaltsud, mis muud.
Ostsin poest Eesti Ekspressi, kus sees on koolide edetabel. See iga-aastane ja palju kumu tekitav. Mis seal siis oli, tavalised koolid esikümnes: TIK, lütseum, HTG. reaalkool, MHG, Sütevaka, 21.kool, NRG ja paar venekeelset kooli. Siinkirjutaja kool on sel aastal veelgi positsioone loovutanud ja paikneb kohal 227 (meenutab siinkohal enda õnnist lõpetamisaastat, kui eksameid sooritas neli inimest ja kohad seetõttu kenakesti kõrgemad olid, küll see tabel on ikka reaalsust kajastav...) Ei ,aga edetabelid on siiski põnevad.
Ja nüüd, kui ma mõtlesin, et võiks oma paljukiidetud kampsiku pildi siia väljanäitusele panna, on absoluutselt kõik olemasolevad akud tühjad ja pilti teha ei saa.Mhh.

Sügis käes, sügis käes

Aehaehaeh kuidas mulle meeldib sügis, nii väga kohe noh! Ei tea, millest see märku annab, et iga aastaga aina rohkem meeldima hakkab. Vananemisest? Heh. Pigem ehk sellest, et sügis on tõesti Tartu aeg.
Minu meelest sügis on kõige ilusam aastaaeg. Mitte selles mõttes ilus nagu suvi on ilus, et kõik kena ja nii, vaid ilus nii nagu ilu on ilus. Selles mõttes, millises ka kole saab olla ilus ja selles mõttes, mille puhul ei loeta sügise ilusaks küljeks ainult värvilisi lehti, vaid ka pori ja tuult ja vihma.
Ja mingi eriti suur pruunivaimustus on : mõtted soojast pruunist teest soojade pruunide seintega kohvikus. Üldse mulle õudselt meeldib, kuidas külmade ilmadega suureneb soojade ruumide ja jookide tähtsus, ehk ka soojuse tähtsus üldiselt? Mida iganes selle all siis ka ei mõelda.
Ja suured sallid, mis inimestele kaela ilmuvad, meeldivad ka.

Kaisa, teki alt.
on august 29, 2007 by  |  

Veel midagi

Vikerraadio öömuusika on nii hea. Jami tuli, Smilersit tuli ja lõpuks tuli Westlife ka ära. "If I let you go". Minu meelest on ikkagi armas, et tüdrukutel on poistebändide periood kusagil vanuses 12-13 (ja sealt edasi ka võib-olla). Kui see haiglaseks ei muutu ja on selline vaikne meeldimine, aga ikka nii, et kes on sinu lemmik bäkstriitboi ja kellesse sa salaja armunud oled.(Hm, mul vist nende hulgast polnudki kindlat lemmikut. Westlife'ist oli Kian;)
Vaat, ja minu meelest ikkagi need tüdrukud on millestki ilma jäänud, kellel seda perioodi olnud pole. Lihtsalt tuleb mingil hetkel kogu see imalus ja võltsvalust krimpsus näod (muusikavideotes) endast läbi lasta. Siis on kasvõi pärast hea enda kohta parastavalt mõelda et kuidas ometi...

But if I let you go
I will never know
what my life would be
holding you close to me...

Ja rohkem sõnu polegi vaja. Westlife räägib enda eest:D

Suvi

Vist hakkan nüüd veidi heietama. Lihtsalt hoiatan ette onju.
Kui mingi hetk tundus, et suvi oleks nagu väga lühike olnud (võttes endale julguse ta praegu lõppenuks lugeda. Aga see on pigem antud kirjutise iseloomust mitte minu soovist tulenev idee), tegin temast väikese kokkuvõtte. Väike kujunes suuremaks ja suvi kujunes pikemaks.

Juuni tõi kõige armsama unise kassi ja kurbuse, mida endalegi ootamatult kuidagi väga tõeliselt tundsin, kolimise, esimese korra Emajões, öise Supilinna-rännaku ja kummalise jaanipäeva, ausad ülestunnistused ja nendega kaasnenud parema meeleolu, hunnikute kaupa "Seksi ja linna", tegelastega kohatist samastumist ja väljendite ülevõtmist (Oh, come ON!).

Juulis oli laulupidu. Laulupidu on laulupidu, nagu varemgi öeldud, raske kommenteerida. Olles saanud külmkapi, sai asjad sinna halvaks minema panna, sest, olgem ausad, külmkapis hoides läheb asjadel kauem aega, et halvaks minna.Ühel õhtul naersin nii nagu vanasti-see on tegelikult hästi suur asi. Ja Haapsalus käisin esimest korda elus. Just täna otsustasin, et mul võiks seal vanaema elada, nii hea oleks talle külla minna. Suurde külla. Haapsalu lihtsalt on suveromantikat soodustav koht.

Augustis tegin suurt kunsti, mnjah, täna panin oma surematud teosed just sahtlisse ära. Korraks tagasi Haapsalus olles tegin teoks oma elu parima ujumaskäigu : öine Paralepa rand, loojunud päikese kerge kuma ja selle peegeldus vee peal, peegelsile lainetus ja mina üksi vees.Vuahh. Tunne, et sa räägid üsna tuttava inimesega PÄRISELT alles ...(ühe käe sõrmedelt mõni arv) korda, on sama oluline kui tunne, et võid mõne veidi vähem tuttava inimesega kunagi PÄRISELT rääkida. Lisaks veel mõistmine, et ehk suudakski päris oma lapsega kogu aeg tegeleda ja ei jooksekski toast minema, kui ta nutma hakkab, ning üks kummaline vein, mille mõju kestis liiga kaua.

PÄRISELT oli kontsert, kus esinesid Tõnis Mägi, Kärt Johanson ja InBoil. Genialistide Klubis. Üks eriti päriselt olnud kontsert. Koht oli selline ja aeg oli selline ja ise olin ka tol ajal selline. Ühesõnaga. Kui midagi päriselt võtta, siis ta ongi päriselt.

Totaalne muutumine : blogieri

Muutsin selle koha välimuse ehk veidi sügist meenutavamaks. Mitte meelega, ainult natuke mingeid meeli kasutades. Neid, mis ütlevad, et see pruun on väga hea, ilus ja magus. Nagu Truffe kohviku šokolaadijook (eriti seda ülemist serva ma mõtlen). Kes tolle joogi ära suudab juua, ilma et lõpuks magususe üledoosi ei saa...njah, ma ei tea, mis see inimene teha võiks. Mina tahtsin lihtsalt öelda, et mina ei suuda.
Suure sääse püüdsin purki. Vedas tal, et ta suur oli, muidu oleks maha löönud. And when you're killed, you've lost a very important part of your life. Mingi näitleja lause. Brooke Shields vist. Tema ütles ainult, et tapjaks on suitsetamine mitte inimkäsi, mis sääsele äigab.
Ei, kell on ikka liiga palju. Loskutov jookseb koos Keenia poistega.
on august 25, 2007 by  |  

Veel õpetlikku

Kindlasti on teil vannituba. Kindlasti on teie vannitoal põrand. Kindlasti te käite selle põranda peal aeg-ajalt. Üsna kindlasti on teie vannitoa põrandal mingi kate (selline, et ei peaks duši alt külmale põrandale astuma). Minge vaadake selle alla.
Nägite?
Ma ka nägin.

Tänane lemmiktegevus on külmkapist võetud tomati lõikumine. Nii hea, kui külm tomatimahl käsi puudutab.

Kuidas leida uut mussi

Vaevab ju küll vahel probleem, et kogu muusikamängijas olev muusika oleks nagu ära kuulatud. Allpool mõned moodused, kuidas värskendust leida.
  • Shuffle play - kõige lihtsam, võib suhveldada lugusid, mis ajalootolmu all kusagil unises meediapleieri nurgas konutavad
  • orkut - inimeste profiilidest võib mõndagi huvitavat leida(peale rea music on kaval jälgida ka rida books. Mnjah, kuigi ma ei saa aru, mis neil kõigil selle "Alkeemikuga" on.)
  • last.fm - veel parem, määramata suured võimalused leida midagi kas moodsa raadio või jällegi profiilides nuhkimise kaudu. Minu kevadine vaimustatud Nouvelle Vague'i kuulamine on küll ühe sealse kasutaja pealt maha viksitud.
  • kutsu külla keegi inimene, kellel on pülk või muu noodikäimar ja tunne huvi, mis masinas parajasti käiamas on, kindluse mõttes roti endale ära, võib osutuda heaks
  • mine külla kellelegi inimesele, kes palju muusikat kuulab. Kui ta millegipärast ise mussi käima ei pane, tee vastav ettepanek. Varem või hiljem tuleb mingi hea lugu ja tema kindlasti teab, kes seda esitab. Koju tulles tõmbad endale plaadi. Alustuseks ühe. (Minu viimatine moodus. Tulemuseks külmavärinad esimesel kuulamisel. Üle aegade.)
  • Võta ette oma plaadivirn. Ehk on kusagil põhjakihtides midagi vana ja unustatut aga kuulamistväärivat
  • Vaata mingit filmi, kui on vähegi hea soundtrack, mõni üksik lugu kasvõi, siis hangi
Nüüd sai liiga õpetlik ja õpetav. Pähh.

Veel Ilmapuust

Homme saab laulupidu telekast vaadata. Sellega seoses meenus Postimehe intervjuu Eri Klasiga 3. juulil. Tükk sellest siin:


Oskate seletada, mis seob lauljaid ja kuulajaid nii sügavalt looga «Ta lendab mesipuu poole»?

Ei oskagi öelda. Kui laul läheb südamesse, siis imestad, miks. Heliloojad võivad olla juba ammu siit ilmast läinud, aga laul jääb igavesti laulupeo repertuaari, sest seda nõuavad lauljad ja see läheb südamesse. Mul oli liigutav tunne... Kui sa selle lauluga alustad, siis tunnetad, kuidas lainetab kogu lauljate meri, kes südamest tahab seda laulu laulda.


Kui keegi ka oskab seletada, kuidas on nii, et ma pole kunagi kohanud ühtegi inimest, kellele see laul ei meeldiks ja kes seda laulda ei tahaks, siis olete lahkelt oodatud oma mõtteid kommentaaridesse jätma.

Posted in  on august 03, 2007 by  |  

Valus eksistentsialism päev enne homset

Vanasti oli usk. Kõik olid usklikud. Kes polnud usklik, oli ketser. Nii neid jaotatigi, rangelt kaheks. Praegu on võrdlemisi keerulisem ennast kellenagi määratleda. Kui küsitakse, kes ma olen, vastaksin tõenäoliselt et üliõpilane. Aga see pole ju mingi jääv staatus (välja arvatud muidugi mõnel üksikul väga väljapaistval juhul), seega peaks olema ka mingi muu võimalus ennast näha. Ma olen inimene oleks ju liiga üldine, ma olen tüdruk (naine, kui soovite) ei teeks asja oluliselt paremaks. Ennast elukutse kaudu defineerida oleks ka üks võimalus, aga kas see liialt pealiskaudne poleks. Võib-olla mitte, kui olla filosoof, aga kes on tänapäeval filosoof? Samas mis on viga ka ütlemisel, et ollakse lasteaiakasvataja või ettekandja. Polegi midagi, kui see ütleja jaoks peamine on. Aga kui elukutset olemaski pole, siis justkui ei mängi välja.
Tegelikult on ju enesemääratlus neil päevil väga lihtsaks tehtud. On emod, gootid, miskid metalinimesed, rohelised, taimetoitlased, mõned nimetavad end satanistideks, ja siis on veel mustmiljon erinevat usuvoolu (või kuidas oleks neid õigem nimetada), milledevahelist erinevust ma küll enamasti mõista ei suuda, sest see tundub olevat pigem rituaalides mitte usus endas. Võib-olla ongi nii mõeldud, ega tea.
Usklik olla oleks hea.Vähemasti kõrvalt vaadates tundub, et need inimesed, kellel on nende jumal, on kuidagi nii kindlustatud.Kõige eest ja kõige vastu. Laulusalmgi ju ütleb et üks kindel linn ja varjupaik. Samas ei suuda ma vist kunagi mõista, millel nende usk rajaneb. Mina ei saa uskuda seda, mida ma ei näe, ja kui saan, siis pean ma asja olemasolu kuidagi tundma. Jumalat ei tunne. See teema on huvitav, aga huvitamine pole veel uskumine.
Lisaks tundub mulle, et uskudes annaksin ma ennast liialt kellegi teise kätesse. Võib-olla on ka see kartus üks minu uskmatuse põhjuseid. Samas ma ehk ei tahagi ennast niivõrd ära anda. Kuidagi mõistmatu on, kui mõni inimene isegi eksamil saadud A jumala arvele kirjutab. Kuhu siis MINA ISE jään? Kuidagi liiga allaheitlik.
Kokkuvõttes ma mõtlen, et iga inimene peaks eelkõige olema iseenda usku. Vähemasti mulle tundub see märksa suurema väljakutsena. Kui palju inimesi suudab iseendasse uskuda?
Jumalasse uskumise uued paremad päevad on aga ka usutavasti veel ees.

Ennast emana defineerida on üks parimaid ja lihtsamaid võimalusi. Kellel on see võimalus.(Kusagile sinna keskele jutu vahele käiv lause.)
on august 03, 2007 by  |  

Augustiuidangud

Puhkus hernehirmutisele

Pisut kurva kaabuga.
Veidi kulunud ülikonnas.
Kuuerinnataskus närtsinud takjanupp.
Katkine püksipõlv parandatud tühja konservikarbiga.
Jalgu vaid üks ja seegi puine. Kõigele lisaks kõhnavõitu. Hernehirmutis August.
Augustikuus tuleb hernehirmutisel asuda eesliinile, kaitsta marjapõõsaid lindude ja kartulipõlde metssigade eest.
Üks lõputu seismise ja passimise töö.
Ehk vajab hernehirmutis pisut puhkust? Järsku soovib hernehirmutis minna herneid sööma?
Kui mahti, heida õlgadele tema auväärne kuub, sea pähe Augusti kõikenäinud kaabu ja anna hernehirmutisele puhkust.

Juhani Püttsepp. 49 aastaaega.