Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"


Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa". Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. 

Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume.

Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! 

Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütleme, et kasvatuslik moment asja juures on hästi arusaadav. 

Pealkiri "Elamiseks liiga pikk" on ka tegelikult kahemõtteline. Ilmselges mõttes see, et Magali arvab end kasvu poolest liiga pika olevat, aga ühe koha peal arutletakse ka selle üle, kas 98 aastat on elamiseks liiga pikk (aeg).

Magali on tähelepanelik ja vaimukas ja üldse üks lahe tüdruk. Raamatu lõpus teeb ta ühe eriti tubli liigutuse, mida usun, et paljud 13-aastased teha ei julgeks. (Ja ma ei mõtle suudlemisvärgi kindlameelset enda kätesse võtmist, kuigi seda ta teeb ka.)


Kui vahepeal poleks mainitud mingeid WhatsAppi gruppe vms kindlalt praegusele ajale viitavat, siis mina mõtleks, et loo tegevus toimub mõned aastakümned tagasi. Ei ole arvutimängusõltuvuses lapsi ega entusiastlikke telefonirullijaid. Magalile meeldib suisa oma maja trepikojas hängida! Puha eelmise sajandi teema. Mõnevõrra ka see, et naabrid üldse üksteist tunnevad. 

Naabrite tundmise osas tehti tegelikult 21. sajandile peeni vihjeid küll. Üks noorpaar elas ses trepikojas, keda pea kunagi näha polnud. Kui oli, siis liikusid nad väga vaikselt ja omaette hoides. (Ma tundsin ennast ära küll.) Samas Magali nende nimesid siiski kuidagi teadis.

Ma tõesti arvan, et see on üks tubli ja teravmeelne raamat. Ehk veel kõige rohkem meeldisid mitmesugused raamatu sisse puistatud detailid, mis tegevuses polnud olulised, aga s i s u s olid kokku lõpuks väga olulised. (Näiteks kogu haskist koera Snow'ga seotud teema - kuidas ja miks erinevad inimesed temaga suhtlesid. Aga mitmed muud asjad ka.)


Edmund Crispin "Kadunud mänguasjapood"


Täitsa ootamatult sain tõuke selle raamatu lugemiseks raadiosaatest. Millegipärast lõi jaanuari alguses pähe, et kuulaks "Rahva oma kaitset". (Mingil varasemal aastal on veel nõnda juhtunud. Ei tea miks.)

Ühes saates rääkis Kivirähk sellest raamatust. Et on üleüldiselt tore lugu ja tegelikult mõrvalugu polegi kõige muu kõrval ehk nii oluline. Kõlas nagu krimka minu maitsele, sest nii vähe kui neid loen, siis peamiselt just kõige muu kui mõrvaloo pärast.

Oligi selline raamat nagu lubatud. Põhjus, miks "Kadunud mänguasjapood" mulle meeldis, on tegelikult sama kui põhjus, miks "Rahva oma kaitset" kuulata tahan. Raamatus on kaks peategelast, saates kaks saatejuhti. Mulisevad mõlemad ja pole kuigi oluline, millest parajasti jutt käib, sest juba hääletoon ise ajab naerma, nagu ka teravmeelne sõnakasutus. (Raamatu puhul oleks hääletooniks ilmselt siis üldine stiil.)

Raamatu kaks põhimeest on luuletaja Richard Cadogan ja Oxfordi kirjandusprofessor Gervase Fen. Aasta on 1938 ja Cadogan tuleb Oxfordi puhkusele, satub aga hoopis koos Feniga mõrvalugu lahendama. Oxford oma pubide, vintis tudengite ja muidu pisut kaootilise elurütmiga tiksub taustal (aga on esil).


Sisus (ja sellega seonduvalt ka joonealustes märkustes) oli hulgaliselt viiteid inglise kirjandusele, mõrvalugu oli ka ühe kirjanduslikku päritolu vihjega seotud. Vahepeal Fen ja Cadogan mängisid ajaviiteks mingeid mänge, näiteks kõige talumatumad raamatutegelased või kõige loetamatumad raamatud (siin pakuti esimesena välja "Ulysses"). 

Raamat on juba pea 80 aastat vana, ilmus esmakordselt 1946. Kui seda tiitellehe pöördelt teada poleks saanud, poleks kirjutamise stiili järgi aru saanud. Oli selline ajatult vaimukas. Ja tõlgitud nõnda, et vaimukus kaduma ei läinud. 

"Kadunud mänguasjapood" on hetkel ainuke eesti keeles ilmunud Gervase Feni krimilugu. Kokku kirjutas Edmund Crispin neid üheksa.

Chimamanda Ngozi Adichie "Americanah"


Nigeeria tüdruk Ifemelu on koolis tubli õpilane ja läheb poiss-sõber Obinze ergutusel USA-sse ülikooli. Raamat on peamiselt sellest, kuidas ta USA-s kohaneb või ei kohane, mida ühiskonna kohta tähele paneb. Viimase jagamiseks hakkab ta blogi pidama. Mitmed blogipostitused on raamatus ka ära toodud. 

Lugu on rassi(de)st ja rassismist.

Plusse ja miinuseid oli mu jaoks ses raamatus. Alustan miinustest, et saaks positiivsemaga lõpetada. 

1. Selle jaoks, mida öelda taheti, oli mu meelest žanr vale. Nii otsese arvamusavalduse puhul võiks kirjutada esseekogumiku, artikleid vms. Romaani lugejana tekkis tunne, et teemat üritatakse mulle kurku suruda. Sellisel puhul kokkuvõttes vahet pole, mida autor ütleb või kas sellega nõustun - minu jaoks on see ebameeldiv, sest vorm, mida kasutatakse, ei sobi.

2. Raamat üritas liiga suurt tükki hammustada, liiga paljudest asjadest ühes loos kirjutada. Kui põhilugu oli see, mida Ifemelu USA-s läbi elas, siis milleks pookida sinna külge näiteks lühiülevaade sellest, milline oli tema poiss-sõbra Obinze kogemus immigrandina Suurbritannias? Miks peaks üsna suvalistest tegelastest koosnev seltskond mõni lehekülg enne raamatu lõppu hakkama arutlema Nigeeria majanduse üle? 500 leheküljest oleks kindlasti andnud vähema peale tulla. Siis võib-olla poleks ka lõpus alguse meenutamisega raskusi olnud.

Samal ajal oli põhiloos asju, millest praktiliselt üldse ei räägitud. Mida Ifemelu USA-s ülikoolis õppis? Kuidas tal ülikoolis läks? Ühe korra mainiti ülikoolis käimist - siis, kui kusagil loengus rassi teemadel arutelu toimus. Järgmisel hetkel läks ta juba tööle, seega kool oli vist läbi. Aga töökoht ka lihtsalt oli, sellest suurt ei räägitud.

3. Mul lugejana tekkis lootusetuse tunne. Nii palju asju toodi välja, mis on halvasti, aga eriti ühtegi lahendust ei paistnud pakutavat. Mis siis saab?

4. Ajaliselt läks lugu natuke ujuma. Ma ei tea näiteks kui vana Ifemelu raamatu lõpus oli. Algul kuidagi pidasin järge, et keskkool lõppes, ülikool tundub et ka, aga siis ei saanud enam aru, mis hetkel oli möödunud aasta või kolm või viis.

Asjad, mis meeldisid:

1. See, et praktiliselt kogu Ifemelu lugu räägiti ära selle aja jooksul, kui ta juuksuritoolis istus. Juustega seonduv oli raamatus läbivalt teemaks ja sümboliseeris ilmselt erinevust, nii et juuksur oli huvitavalt valitud koht. 

2. Ifemelu sugulase tädi Uju tegelaskuju kõrvalliin oli väga huvitav. Ka tema läks USA-sse, aga teistel asjaoludel kui Ifemelu. Sai kahe loo erinevusi paralleelselt vaadelda.

3. See, kuidas kirjeldati Ifemelu poiss-sõpra Obinzet. Lugesin ja mõtlesin, kas tõesti saab üks inimene nii täiuslik olla. Aupaiste oli pea kohal kogu aeg. Siis sain aru, et see oli ilmselt teadlikult nõnda tehtud, sest pidime vaatama Obinzet Ifemelu idealiseerivast vaatepunktist. Päris lõpus üks tegelane kinnitas minu ideed, küsides, kas Ifemelu ikka aru saab, et mitte kõik inimesed ei näe Obinzet nii nagu tema.

4. Autor on keelega heades suhetes.



Samalt autorilt varem loetud:

Nikola Huppertz "Kaunis nagu kaheksa"

 


Selle raamatu tõmbasin raamatukogus suvaliselt riiulist välja. "Kaunis nagu kaheksa" tundus kaunis ebatavaline pealkiri. 

Malte on 12-aastane poiss, kellele väga meeldib matemaatika. Ta on matemaatikas andekas ka, käib endast märksa vanematega matemaatikaringis näiteks. Kaheksa on tema lemmiknumber. Ta seletab ära ka mis põhjusel. Üks tüdruk matemaatikaringist, kes Maltele meeldib, on ka tema meelest kaunis nagu kaheksa.

Lugu saab alguse sellest, et Malte ning tema ema-isa juurde on ajutiselt elama tulnud isa tütar Josefine. Viimane on mässuline teismeline, kes isa suurem fänn ei ole, Maltega seevastu saab hästi läbi. Teemaks tuleb see, mis enne Malte sündi juhtus - mis asjaoludel isa ja Josefine ema lahku läksid, miks suhted Josefine ja isa vahel katkesid, kas keegi peaks ennast ses olukorras süüdi tundma. 

Päris head tummised ja tõsised teemad. Mille lahendamisel minu meelest see isa jäigi suht uduseks kujuks. Mingeid lauseid ta seal ütles küll, aga minu jaoks polnud selge kuidagi. See võis vabalt olla ka nii mõeldud, sest vaatasime asja siiski 12-aastase vaatepunktist. Maitea kui paljud 12-aastased täiskasvanuid lõpuni mõistavad.

Siiski oli see arusaadavalt täiskasvanu poolt kirjutatud raamat. Mitte selles mõttes, et lastele arusaamatu oleks. Lihtsalt aru on saada, et täiskasvanu üritas võtta lapse vaatepunkti ja kirjutas. Mõne lasteraamatu puhul pole nii palju aru saada.


Malte oli lahe poiss. Talle päriselt meeldiski matemaatika. Nohikutest peategelastega raamatud on ikka huvitavamad kui muud. Ma ütleks et loogiline, aga kõik ilmselt ei nõustu.

Saksamaal toimus kogu see lugu. Nikola Huppertz on saksa kirjanik. "Kaunis nagu kaheksa" ilmus eesti keeles 2022 ja 2024. aastal on Vesta kirjastus ilmutanud ka Huppertzi raamatu "Elamiseks liiga pikk" pikakasvulisest 13-aastasest tüdrukust.

Helen Käit "Suur suveseiklus Sillamäel"


Eesti raamatu aasta on ju. Eelmisel aastal lugesin vist 6 Eesti autorite raamatut. Mõtlesin, et sel aastal võiks lugeda 12. Igas kuus üks. Minimaalselt. Esimene ongi loetud juba. Panin talle rukkilillemärgise juurde ja puha.

6-aastane Salandra on venna, ema ja ema sõbrannaga suvereisil. (Isa on Soomes tööl, olgu öeldud.) Plaan on Narvast Rakverre linnust (ja sealset luukerega õõvakambrit) vaatama minna, aga auto läheb Sillamäel katki ja muidugi võtab selle parandamine just nii palju aega, et jõuaks vahepeal Sillamäel paaripäevase rannapuhkuse veeta. 

Kui see raamat ilmus, oli temast vist lugu AK kultuuriuudistes. Igal juhul jäi kusagilt kõrva, et selline asi on kirjutatud. Pealkiri täitsa intrigeeris. Tundus tavapäratu, et mingi lasteraamatu tegevus toimub konkreetselt Sillamäel. Samas miks ta ei võiks seal toimuda. Mulle üldse meeldib, kui tegevus mingis konkreetses kohas toimub. Nimetatakse ja kirjeldatakse kohti, mis päriselt olemas on. Selle maja, mis kaanel on, võib näiteks lihtsa vaevaga välja guugeldada. Ööbima saab ka minna, see on hotell.

Tohutult palju ei juhtunud siin, aga ei saa ka öelda, et auto katkiminek pole sündmus. Või rannaskäik või koera jalutamine. 

Nagu mul tihti, on jube raske lasteraamatute kohta midagi öelda. Püüan enamasti lihtsalt aru saada, kas raamat on sihtrühma osas vastutustundlik. See tundus olevat. 

Ema sõbranna Mareta oli lahe tegelane. Usun mõistvat, millist kuju täpselt tema näol oli luua püütud.

Illustratsioonid (autor Sirly Oder) olid armsad. Vast sellised, mis lastele ka võiksid meeldida. 

Minu selleaastane statistikakiiks.
Kirjutan iga raamatu juures välja mõned andmed peategelase kohta.

Nime Salandra nähes mõtlesin, kas autor on "Lohetätoveeringuga tüdruku" fänn. Statistikaameti eesnimede statistika leht sellise nime kohta midagi ei ütle. Liiga vähe nime kandjaid.

Kokkuvõte 2024 : ühe lausega

Loe kui ...

  • Joonas Sildre "Kahe heli vahel : graafiline romaan Arvo Pärdist"
    huvitab kuulsa inimese elulugu ja sa ei arva, et graafilised romaanid on mingi jolka-jalka

  • Susan Rogers / Ogi Ogas "Nii see kõlab"
    tahad teada, miks muusika sulle (ja üldiselt inimestele) sellist mõju avaldab
  • Priscilla Morris "Black butterflies"
    soovid lugeda inimeste hakkamasaamisest sõjaaegses piiramisrõngas olevas linnas
  • André Aciman "Kutsu mind oma nimega"
    hindad kaunis keeles kirja pandud lugu

  • Robert Seethaler "A whole life"
    sulle meeldivad rahulikult kulgevad raamatud, mis siiski ruttu läbi saavad
  • Margaret Atwood "Penelopeia"
    arvad, et mütoloogia on aktuaalne ka 21. sajandil
  • William Makepeace Thackeray "Edevuse laat"
    sul on aega ja kannatust
  • Astrid Lindgren "Madicken"
    pole seda veel lugenud. (Korra elus võiks ikka "Madlikest" lugeda ju.)

  • Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk"
    meeldivad libeda sulega autorid, kes on samas head autorid
  • Aleksandr Puškin "Jevgeni Onegin"
    riime ei karda
  • Richard Osman "Kõige viimane saatan"
    eelmised osad on loetud


  • Rabih Alameddine "Ülearune naine"
    tahaksid väärtkirjandust lugeda, aga ei tea, millist raamatut võtta (siin on tohutu hulk viiteid maailmaklassikale)
  • Colm Toibin "Long Island"
    oled lugenud Colm Toibini raamatut "Brooklyn" 
  • Kate Morton "The secret keeper"
    sobib paljude keerdkäikudega ajalooline romaan
  • Meri Valkama "Sinu Margot"
    huvitab raamat, mis sunnib ehk eestlase tavapärasest vaatest välja astuma
  • Rebecca Wait "I'm sorry you feel that way"
    sind ei sega, et tegelased on kogu aeg õnnetud
  • Ewald Arenz "Suur suvi"
    meeldivad korralikult kirjutatud noortekad, mis ülikiiresti ei kulge
  • Sven Mikser "Vareda"
    vt eelmist
  • Astrid Lindgren "Alla vi barn i Bullerby"
    tahad keelt õppida, hea lihtne lugu
  • Alex Schulman "Malma jaam"
    head, kuid masendavad raamatut on sinu teetass
  • Tarjei Vesaas "Jääloss"
    õues on 30 kraadi sooja ja toas on ka palav ja tahad midagi jahutavat (siin on häid vanakooli Norra talve kirjeldusi)
  • Robert Seethaler "Tubakapoodnik"
    oled (hiljuti) Viinis käinud - mainitakse kohti, mis ilmselt tuttavad tulevad

  • Katarina von Bredow "Flyga högt"
    meeldivad ladusad noortekad
  • Monika Undo "Keele konksvingerdusi"
    tahad sõnavara täiendada. See raamat võib olla helem sinu päevas
  • Joonas Sildre "Värviline Mägi"
    ei karda vähe julgemaid joonistusi ega värve
  • Florian Illies "1913. Sajandi suvi"
    huvitab teistsuguses vormis ajalooline romaan
  • Alice Oseman "Solitaire"
    leiad samastumiskohti pessimistliku ja sarkastilise teismelise tüdrukuga
  • Holly Williams "Millal on armastuse aeg?"
    tahad alternatiivset ülevaadet Suurbritannia lähiajaloost


  • Synne Sun Løe "Vihane psühholoog"
    leiad, et sul on huumorimeelt
  • Banana Yoshimoto "The premonition"
    soovid kauni välimusega raamatut, mille lugemine kaua aega ei võta
  • Jenny Mustard "Okay days"
    kõik need kaasaja noorte naiste lood peale lähevad
  • Clarice Lispector "Tähetund"
    tahad stiili poolest ebatavalist raamatut
  • Kyung-Sook Shin "Violets"
    huvitud muuhulgas lillesortidest
  • Daniel Schreiber "Alone"
    tahad lihtsas keeles kirjutatud raamatut, millele saaks aeg-ajalt kaasa noogutada
  • William Faulkner "Kui ma olin suremas"
    meeldivad stiili poolest ebatavalised raamatud
  • Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"
    sulle meeldib Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdruku" sari + suudad keskenduda
  • Francesc Mirailles "Armastus pisiasjades"
    natuke kummaline kõlab pigem komplimendina


  • Jenny Jackson "Pineapple Street"
    kollased esikaaned meeldivad?
  • Becca Freeman "The Christmas orphans club"
    meeldib lugeda sõpruskondadest
  • André Aciman "Find me"
    "Kutsu mind oma nimega" on enne loetud
  • Tauno Vahter "Elevandi üksildus"
    oled mõnda tema raamatut varem lugenud (sest ma seda esimesena ei võtaks)
  • Bernard Schlink "Homecoming"
    ... Loe parem Schlinki raamatut "Ettelugeja"
  • Rachel Lynn Solomon "Past Present Future"
    raamat "Eile. Täna. Homme" on enne loetud
  • Adib Khorram "The breakup lists"
    meeldivad ameerika kooliromaanid, kus tegelaste hulgas nii kooliteatriga tegelejaid kui sportlasi
  • Natasha Lester "The three lives of Alix St Pierre"
    sind huvitab muuhulgas moeajalugu 
  • Maria Sveland "Bitterfittan"
    feministlik kirjandus tundub söödav
  • Anders Paulrud "Som vi älskade varandra"
    meeldib lugeda sõpruskondadest
  • Katarina Widholm "Südametuksed"
    meeldivad pisut vanamoodsas stiilis kirjutatud raamatud (mille tegevus on ka aastakümneid tagasi)
  • Bengt Ohlsson "Swing"
    Leedu svingerite puudumisel kõlbavad ka Rootsi svingerid
  • Martina Haag "Det är något som inte stämmer" / "Midagi on valesti"
    meeldivad tabavalt kirjeldatud emotsioonid
  • Margus Luik "Elu Elisabethiga"
    pakub huvi, milline võis olla elu 1939. aasta Tallinnas

  • Barbro Lindgren "Världshemligt"
    huvitavat näidet lasteraamatust, mis on ajaga pigem ära vananenud
  • Katarina Widholm "Soojad käed"
    "Südametuksed" on loetud
  • Rick Riordan "Percy Jackson ja Välguvaras"
    meeldivad lood, kus lõikuvad tänapäev ja antiikmütoloogia
  • Lasse Lønnebotn "Vendade vägi"
    vähemalt kuulnud oled, kes need Bø-vennad on
  • Juan Rulfo "Pedro Paramo"
    oled valmis, et vahepeal ei saa aru, kes ja mis ajas räägib

  • Triin Talk "Auhind õigesti elatud elu eest"
    meeldivad lood ühe elu alternatiivsetest variantidest
  • William S. Burroughs "Junky"
    tahad narkomaani kohta lugeda
  • Ethan Hawke "Ash Wednesday"
    meeldivad väga pikad dialoogid

  • Dawn Powell "The locusts have no king"
    soovid olla lugenud näidet 20. sajandi I poole obskuursevõitu kirjandusest
  • Haruki Murakami "Tantsi, tantsi, tantsi"
    sulle Murakami meeldib (see pidada palju ütlema)
  • Nina Wähä "Babetta"
    ... Sama kirjaniku "Testament" olevat parem
  • Marian Keyes "Täiskasvanud"
    meeldivad paljude tegelastega perekonnalood

  • Jennifer Niven "Breathless"
    klišeed ei sega
  • "Meister : enese leidmise teekond"
    oled toas, kus pole midagi teha ja see raamat on seal ainuke?
  • Toon Tellegen "Siili igatsus"
    soovid meelde tuletada, millised loomad kõik maailmas olemas on
  • Sophie Gonzalez / Cale Dietrich "If this gets out"
    huvitavad kõik põhjused, miks kuulsas poistebändis olemine on raske

  • Meghan Quinn "Vacation wars"
    tahad lihtsat inglise keelt harjutada
  • Becky Dean "Armastus ja teised suured lootused"
    oled jälle kusagil igavas toas, kus on ainult see raamat

  • Heather Darwent "The things we do to our friends"
    sind kaanepilt intrigeerib (kuigi ma sain küll tünga)

Tähelepanekuid ehk lambistatistika 2024

Mingid lambid asjad, mida 2024. aastal loetud raamatute kohta tähele panin. 

Lilla osa helgib

Mis üldse kaante peal on?
Loomad või inimesed?

Milline hurmav udune pilt, kas pole?

Ühest kuue inimeseni on kõik kaantel olemas

Loomad kaantel

Raamatukaantel domineerivatest värvidest saab ka vikerkaare lihtsasti kokku

Kõige paksem raamat: Thackeray "Edevuse laat" (864 lk)
Kõige õhem raamat: Clarice Lispector "Tähetund" (70 lk)


Üldse kokku tuli 20 620 lehekülge. Kui see 365-ga jagada, saab 56 lehekülge päeva kohta. Võttes arvesse, et lehekülgi on igasuguseid (suuremaid ja väiksemaid, täisi ja poolikuid, audioraamatute "leheküljed" on alati loetud muu tegevuse kõrvale), siis tegelikult polegi midagi röögatut. Üsna normaalne ju, kui inimene tund aega päevas näiteks loeb. Eriti hea, kui see aeg võetakse telefoniketramisajast.

Kõige kauem loetud raamat:
Rebecca Wait "I'm sorry you feel that way"

Alustasin aprilli alguses, ühel hetkel jätsin pooleli, sest tundus, et kõik on seal kogu aeg õnnetud. Kuna raamat mulle siiski füüsilisse käeulatusse jäi, hakkasin lõpuks edasi lugema ja juuli alguses sain läbigi. Sel raamatul oli intrigeeriv avalause muide: "On the whole, they enjoy a funeral."

Raamat, mida ei teadnudki, et loen:
Ethan Hawke "Ash Wednesday"

Sekeldus ühe e-raamatuga, mis väitis end olevat hoopis Hawke'i raamat "A bright ray of darkness".

Parimad pealkirjad

Raamatutest sõbrad


Aasta autorinimi

William

William S. Burroughs, William Faulkner, William Makepeace Thackeray. Ei kedagi 21. sajandist.


Kõige rohkem MEELDIS lugeda:
Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk"

Tähendab seda, et ma reaalselt lugedes panin vahepeal raamatu kinni ja mõtlesin, et iiiiisssand kuidas mulle meeldib lugeda just sellist ja sel moel kirja pandud teksti. 

Kõige ootamatumad tegelased:
Synne Sun Løes "Vihane psühholoog"

Kõige rohkem viiteid teistele raamatutele:
Rabih Alameddine "Ülearune naine"

Proovisin algul neid kõiki üles kirjutada, aga ruttu läks raskeks. Ikka palju oli ja kohati nimetati ilma autorita. Viiteid klassikalisele muusikale ka oli ka mitmeid.

Raamat, kust sai kõige rohkem sõnu teada:
Monika Undo "Keele konksvingerdusi"

Sai tõesti lõbusaid sõnu ja väljendeid, millega oma kõnet näiteks lopsamaks muuta.



Kuu raamat, klišeemeeter, avalaused : tulemused

 Niisiis plaanisin 2024. aasta alguses järgmist:

1. Lugeda igas kuus läbi üks raamat endatehtud nimekirjast

10 kuud püsisin joone peal. Edasi ei püsinud, sest järgi jäid raamatud, millest üks on 500 lehekülge ajaloojuttu üsna suures formaadis ja teine 1000 lehekülge. Ei olnud tunnet nii suuri asju ette võtta.

Leidus pärleid - lausa 3 raamatut siit on aasta kokkuvõttes top 10-s.

Kõigi kümne loetud raamatu keskmine hinne 7,15 (kah ju kõvasti üle keskmise). 

2. Täita iga loetud raamatu kohta 10 punktist koosnevat klišeemeetri tabelit

10 punkti on kriteeriumid, mis kirjeldavad kuidagi raamatuid/autoreid, mida/keda tüüpiliselt loen. 

Täitsin seda iga kord suure huviga. Ühtegi nullskoori ega skoori 10 ette ei tulnud, aga tuli sinna lähedale. 

Peaaegu kõigil kaantel figureerib mõni naine, kuigi esikaante kohta polnud klišeemeetris midagi. 

Oleks Astrid Lindgren mees, oleks 1. raamatu eest nulli kirja saanud.

Ühtlasi mind väga huvitas, mis klišeemeetri keskmine skoor aasta peale tuleb (et kui tüüpilisi asju siis loen). Tuli 4,85. Mida oligi tarvis tõestada. Keskmine. 

Kui vaadata, kuidas olen hinnanud kõrge klišeeskooriga raamatuid ja kuidas madala skooriga raamatuid, selgub ka vaid see, et keskmiselt umbes samamoodi. Statistika on ikka imeline asi, kõik toob keskpõrandale kokku ;)

3. Kirjutada välja iga loetud raamatu avalause, et lõpuks vaadata, kas neist midagi põhjapanevat järeldada võiks. 

Suurem osa esimesi lauseid olid suht suvalised. Mõni intrigeeriv siiski leidus. 





Tellimine: Postitused (Atom)