Truffe kirjanurk

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Täitsa ootamatult sain tõuke selle raamatu lugemiseks raadiosaatest. Millegipärast lõi jaanuari alguses pähe, et kuulaks "Rahva oma kaitset". (Mingil varasemal aastal on veel nõnda juhtunud. Ei tea miks.) Ühes saates rääkis Kivirähk sellest raamatust. Et on üleüldiselt tore lugu ja tegelikult mõrvalugu polegi kõige muu kõrval ehk nii oluline. Kõlas nagu krimka minu maitsele, sest nii vähe kui neid loen, siis peamiselt just kõige muu kui mõrvaloo pärast. Oligi selline raamat nagu lubatud. Põhjus, miks "Kadunud mänguasjapood" mulle meeldis, on tegelikult sama kui põhjus, miks "Rahva oma kaitset" kuulata tahan. Raamatus on kaks peategelast, saates kaks saatejuhti. Mulisevad mõlemad ja pole kuigi oluline, millest parajasti jutt käib, sest juba hääletoon ise ajab naerma, nagu ka teravmeelne sõnakasutus. (Raamatu puhul oleks hääletooniks ilmselt siis üldine stiil.) Raamatu kaks põhimeest on luuletaja Richard Cadogan ja Oxfordi kirjandusprofessor Gervase Fen. Aas...

Nigeeria tüdruk Ifemelu on koolis tubli õpilane ja läheb poiss-sõber Obinze ergutusel USA-sse ülikooli. Raamat on peamiselt sellest, kuidas ta USA-s kohaneb või ei kohane, mida ühiskonna kohta tähele paneb. Viimase jagamiseks hakkab ta blogi pidama. Mitmed blogipostitused on raamatus ka ära toodud.  Lugu on rassi(de)st ja rassismist. Plusse ja miinuseid oli mu jaoks ses raamatus. Alustan miinustest, et saaks positiivsemaga lõpetada.  1. Selle jaoks, mida öelda taheti, oli mu meelest žanr vale. Nii otsese arvamusavalduse puhul võiks kirjutada esseekogumiku, artikleid vms. Romaani lugejana tekkis tunne, et teemat üritatakse mulle kurku suruda. Sellisel puhul kokkuvõttes vahet pole, mida autor ütleb või kas sellega nõustun - minu jaoks on see ebameeldiv, sest vorm, mida kasutatakse, ei sobi. 2. Raamat üritas liiga suurt tükki hammustada, liiga paljudest asjadest ühes loos kirjutada. Kui põhilugu oli see, mida Ifemelu USA-s läbi elas, siis milleks pookida sinna külge näiteks lühiü...

  Selle raamatu tõmbasin raamatukogus suvaliselt riiulist välja. "Kaunis nagu kaheksa" tundus kaunis ebatavaline pealkiri.  Malte on 12-aastane poiss, kellele väga meeldib matemaatika. Ta on matemaatikas andekas ka, käib endast märksa vanematega matemaatikaringis näiteks. Kaheksa on tema lemmiknumber. Ta seletab ära ka mis põhjusel. Üks tüdruk matemaatikaringist, kes Maltele meeldib, on ka tema meelest kaunis nagu kaheksa. Lugu saab alguse sellest, et Malte ning tema ema-isa juurde on ajutiselt elama tulnud isa tütar Josefine. Viimane on mässuline teismeline, kes isa suurem fänn ei ole, Maltega seevastu saab hästi läbi. Teemaks tuleb see, mis enne Malte sündi juhtus - mis asjaoludel isa ja Josefine ema lahku läksid, miks suhted Josefine ja isa vahel katkesid, kas keegi peaks ennast ses olukorras süüdi tundma.  Päris head tummised ja tõsised teemad. Mille lahendamisel minu meelest see isa jäigi suht uduseks kujuks. Mingeid lauseid ta seal ütles küll, aga minu jaoks polnud ...

Eesti raamatu aasta on ju. Eelmisel aastal lugesin vist 6 Eesti autorite raamatut. Mõtlesin, et sel aastal võiks lugeda 12. Igas kuus üks. Minimaalselt. Esimene ongi loetud juba. Panin talle rukkilillemärgise juurde ja puha. 6-aastane Salandra on venna, ema ja ema sõbrannaga suvereisil. (Isa on Soomes tööl, olgu öeldud.) Plaan on Narvast Rakverre linnust (ja sealset luukerega õõvakambrit) vaatama minna, aga auto läheb Sillamäel katki ja muidugi võtab selle parandamine just nii palju aega, et jõuaks vahepeal Sillamäel paaripäevase rannapuhkuse veeta.  Kui see raamat ilmus, oli temast vist lugu AK kultuuriuudistes. Igal juhul jäi kusagilt kõrva, et selline asi on kirjutatud. Pealkiri täitsa intrigeeris. Tundus tavapäratu, et mingi lasteraamatu tegevus toimub konkreetselt Sillamäel. Samas miks ta ei võiks seal toimuda. Mulle üldse meeldib, kui tegevus mingis konkreetses kohas toimub. Nimetatakse ja kirjeldatakse kohti, mis päriselt olemas on. Selle maja, mis kaanel on, võib näiteks li...

Loe kui ... Joonas Sildre "Kahe heli vahel : graafiline romaan Arvo Pärdist" huvitab kuulsa inimese elulugu ja sa ei arva, et graafilised romaanid on mingi jolka-jalka Susan Rogers / Ogi Ogas "Nii see kõlab" tahad teada, miks muusika sulle (ja üldiselt inimestele) sellist mõju avaldab Priscilla Morris "Black butterflies" soovid lugeda inimeste hakkamasaamisest sõjaaegses piiramisrõngas olevas linnas André Aciman "Kutsu mind oma nimega" hindad kaunis keeles kirja pandud lugu Robert Seethaler "A whole life" sulle meeldivad rahulikult kulgevad raamatud, mis siiski ruttu läbi saavad Margaret Atwood "Penelopeia" arvad, et mütoloogia on aktuaalne ka 21. sajandil William Makepeace Thackeray "Edevuse laat" sul on aega ja kannatust Astrid Lindgren "Madicken" pole seda veel lugenud. (Korra elus võiks ikka "Madlikest" lugeda ju.) Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk" meeldivad libeda sulega autorid, kes...

Mingid lambid asjad, mida 2024. aastal loetud raamatute kohta tähele panin.  Kõige ilusam kaas: Banana Yoshimoto "The premonition" Lilla osa helgib Mis üldse kaante peal on? Loomad või inimesed? Milline hurmav udune pilt, kas pole? Ühest kuue inimeseni on kõik kaantel olemas Loomad kaantel Raamatukaantel domineerivatest värvidest saab ka vikerkaare lihtsasti kokku Kõige paksem raamat: Thackeray "Edevuse laat" (864 lk) Kõige õhem raamat: Clarice Lispector "Tähetund" (70 lk) Üldse kokku tuli 20 620 lehekülge. Kui see 365-ga jagada, saab 56 lehekülge päeva kohta. Võttes arvesse, et lehekülgi on igasuguseid (suuremaid ja väiksemaid, täisi ja poolikuid, audioraamatute "leheküljed" on alati loetud muu tegevuse kõrvale), siis tegelikult polegi midagi röögatut. Üsna normaalne ju, kui inimene tund aega päevas näiteks loeb. Eriti hea, kui see aeg võetakse telefoniketramisajast. Kõige kauem loetud raamat: Rebecca Wait "I'm sorry you feel that way...

 Niisiis plaanisin 2024. aasta alguses järgmist: 1. Lugeda igas kuus läbi üks raamat endatehtud nimekirjast 10 kuud püsisin joone peal. Edasi ei püsinud, sest järgi jäid raamatud, millest üks on 500 lehekülge ajaloojuttu üsna suures formaadis ja teine 1000 lehekülge. Ei olnud tunnet nii suuri asju ette võtta. Leidus pärleid - lausa 3 raamatut siit on aasta kokkuvõttes top 10-s. Kõigi kümne loetud raamatu keskmine hinne 7,15 (kah ju kõvasti üle keskmise).  2. Täita iga loetud raamatu kohta 10 punktist koosnevat klišeemeetri tabelit 10 punkti on kriteeriumid, mis kirjeldavad kuidagi raamatuid/autoreid, mida/keda tüüpiliselt loen.  Täitsin seda iga kord suure huviga. Ühtegi nullskoori ega skoori 10 ette ei tulnud, aga tuli sinna lähedale.  Peaaegu kõigil kaantel figureerib mõni naine, kuigi esikaante kohta polnud klišeemeetris midagi.  Oleks Astrid Lindgren mees, oleks 1. raamatu eest nulli kirja saanud. Ühtlasi mind väga huvitas, mis klišeemeetri keskmine skoor a...