William Faulkner "Kui ma olin suremas"

On üks perekond (tahaks arvata et) 20. sajandi algupoole Mississippis. Lugu algab sellest, et pereema on suremas, siis ta surebki, ja perekond (mees, pojad, tütar) hakkab surnukeha (hobujõul) transportima naise kodulinna, kuhu ta olevat soovinud maetud saada. 

Sisu pole tegelikult kuigi oluline, vorm on. Modernistlikus romaanis on vorm tihtilugu oluline. 

Lugu jutustavad erinevad tegelased (pereliikmed, naabrimees ja -naine, arst jt). Mõnel on palju peatükke, mõnel vaid üks. Kasutatakse teadvuse voolu tehnikat, nõnda et vaataksime maailma justkui otse tegelaste silme läbi. Mõtted on olulisemad kui tegevus. Või siis tegevus on tegelikult oluline, aga see toimub inimeste mõtetes. 

Kui veel lisada, et sündmused ei toimu mitte alati lineaarses järjekorras (sest kes meist alati loogilises järjekorras mõtleb), pole see igal hekel just lihtsaim raamat lugemiseks. Esimestel lehekülgedel oli mul palju segadust - kes need tegelased on, milline nende omavaheline seos on, mis siin toimub? Kui juba pilti kokku hakkasin panema, läks lihtsamaks. 

Järgmine mõte oli, et on ikka masendav lugu. Keegi on toas suremas ja vaatab aknast, kuidas keegi teine talle kirstu ehitab. Ja nii edasi. Aga kui lugu edasi veeres, hakkas mingi koha peal naljakas ka. Selline tragikoomiline või halenaljakas. "Seitse venda" tuli meelde. Samamoodi rumalad ja uhked jäärapäised tüübid, kes ise endale jamasid kaela tõmbasid. 

Tegelaste hulgas oli neid, kes jätsid külmaks ja neid, kes aktiivselt ei meeldinud. Nagu tihti juhtub, on raske kaasa elada, kui tegelased ei meeldi. 

Eneseharimise mõttes on see hea raamat. Lugemisrõõmu pärast ei loe, aga pärast on hea meel, et oled lugenud, sest ta esindab mingit tüüpi teost (20. sajandi modernistlik romaan). See on ka põhjus, miks ta kohustusliku kirjanduse nimekirjades figureerib. Ta sobib sinna. 

Hea meel, et säärane teos eesti keelde on tõlgitud, sest inglise keeles teda lugeda olnuks küll piin. Kardetavasti jäi eesti keeleski kohti arusaamatuks. 

Aaliya raamatust "Ülearune naine" soovitas ka Faulknerit ja seda raamatut. 

Nii väikest skoori pole veel olnudki.


Lasse Lønnebotn "Vendade vägi : Tarjei Bø ja Johannes Thingnes Bø - rivaalid ning parimad sõbrad"


Ja minul oligi "Vendade vägi" veel lugemata. Polnud viitsinud kuidagi. Ma pole ka suur elulooraamatute fänn. Veel vähem imponeerib, kui noored inimesed oma elust raamatuid ilmutavad. Lõhnab natuke rahateenimise soovi järele. 

Tarjei ja Johannes Bø on laskesuusatajatest vennad, kes mõlemad kuuluvad maailma parimate hulka. Johannes kirjutab suisa ala rekordiraamatuid ümber. "Vendade vägi" on sellest, millega nad lastena enne laskesuusatamist tegelesid, kuidas selle spordiala juurde jõudsid ja läbi lõid. Kirjeldatakse mitmeid neile mingil põhjusel olulisi võistlusi, mõnevõrra ka eraelu.

Minu jaoks oli naljakas, et autor öeldakse olevat Lasse Lønnebotn, aga kogu raamatut jutustavad Tarjei ja Johannes vaheldumisi minavormis. Kuidas siis on loogiline, et autoriks on see Lasse? Saan aru, et ta on sel juhul rohkem intervjueerija? Seeõttu ma ei tea, kellele kuulub allolev tsitaat. See on pärit Johannese peatükist, aga pole kindel, kuhu Lasse siin asetub.

Edu seisneb julguses olla parim.
Mulle see mõte täitsa meeldib. Natuke sarnaneb ideega, et lahke olemine nõuab suuremat julgust kui kuri olemine, mistõttu lahke olla on raskem. 

Raamat oli selline nagu olin oodanud - tänapäevaselt pealiskaudses stiilis lugu, mille saab korraga alla neelata, ilma et ta erilist mõju avaldaks. 

Ega igav olnud, muidugi polnud. Eriti huvitav oli võistluste kirjeldusi lugeda. Tekkis soov neid üle vaadata. Üldse tundus, et kogu see lugu oleks visuaalsemas vormis paremini töötanud, intervjuu(de)na näiteks. (Doksari peaks tegelikult Bø vendadest ka olemas olema.)

Tarjei ja Johannes mõjusid raamatus autentsetena. Ses mõttes et tüübilt samasuguste inimestena, kui nad telekast vaadates tunduvad. Vanem vend vähe tulisem, noorem rohkem kaalutlev.

Haarav avalause

Olen elus korduvalt soovinud, et oskaksin hästi mõnda Põhjamaa riigi keelt. Seda raamatut lugedes valdas mind üleni soov norra keelt osata, et ei peaks seda eestikeelset versiooni lugema. 

Ma pole piisavalt asjatundja, et 100% teada, kes ühes raamatus mille eest vastutab - kus lõpeb tõlkija vastutus ja algab toimetaja oma, kas sisutoimetajal on õigus olla pime grammatika- ja stiilivigade osas. Aga. Kogu see kompott oli häiriv oma lohakuses. Liiga tihti tulid pähe järgmised laused: Eesti keeles ei öelda nii!; Kontrollisin ÕS-ist ja seda sõna ei kirjutata nii!; See on puine otsetõlge!; See lause ei ole loogiline!; See on halb ja arusaamatu stiil!

Kas tõesti ükski raamatuga tegelenud inimene ei teadnud, et ajaühikute puhul ei kehti kümnendsüsteem? Kui lauses on öeldud, et keegi juhtis kellegi ees 1,16 minutiga, siis mul on küll kuri kahtlus, et tegelikult juhtis ta 1 minuti ja 16 sekundiga ehk 76 sekundiga, mitte 69,6 sekundiga (mis on 1,16 minuti tegelik ajaline väärtus). Öelge, et ühikute teisendamine ei ole oluline teema. Ilmselgelt vähe õpime, kui ikka kohtad neid, kes räägivad oma 1,2 aastasest lapsest, mõeldes tegelikult vanust 1 aasta ja 2 kuud.

Nagu ikka ajab see teema mul kohe hirmsasti harja punaseks, võiksin veel pikalt jaurata, aga lõpetan siinkohal. Et positiivse noodiga lõpetada, tõden, et Bø vennad on lahe nähtus (kui neid nii võib nimetada). Hoian neile pöialt. Juba ammu.



Arvestasin pealkirjaks lihtsalt "Vendade vägi",
sest vaevalt keegi seda raamatut tolle pika nime all teab.

Marian Keyes "Täiskasvanud"


Tegelasteks on kolm Iirimaal elavat venda ja nende naised, mõnevõrra ka lapsed. Vendade vanemaid (kes figureerivad raamatus vähe) kirjeldatakse kui inimesi, kes meeldivad üksteisele, aga kellele nende lapsed pole kunagi meeldinud. See on valus vihje vendade kujunemisloole. 

Fookus on tegelikult naistel. Viiekümnene ärinaine Jessie, suur kulutaja ja pereürituste korraldaja; neljakümnendates Cara, kes töötab hotellinduses ja põeb buliimiat; ning kolmekümnene Nell, boheemlashingest teatrikujundaja. 

Mehed ehk kolm venda on niisiis pigem tagaplaanil. Üks vend maalitakse üsna ühemõtteliselt kaabakaks, teist kirjeldatakse algul kui jube head meest, aga siis ta teeb ühe arusaamatu sammu. Kolmas vend on ehk huvitavaima looga: ta on abiellunud oma surnud sõbra naisega ja kaotanud seeläbi lähedase suhte sõbra vanematega. 

Lugu on üldiselt sellest, mis probleemid neil kõigil on, millised saladused, kuidas nad omavahel tülitsevad või tülitsemata jätavad, kuidas suhted muutuvad. Praegu vaatan, et ametlik sisukirjeldus mainib Cara peapõrutust kui sündmuste algatajat. See juhtus alles kusagil 70 lehekülge enne raamatu lõppu tegelikult.

Marian Keyes sõnade hulgaga kokku ei hoia. Alla 400 lehekülje paksust raamatut mina temalt ei leidnud. "Täiskasvanud" oli napilt alla 600 lehekülje, aga saanuks teha märksa vähemaga. Oli niuke aeglases tempos ujuv või suisa sama koha peal ujuv lugu. Läks tüütuks küll, sest üleliia palju ei juhtunud. Alguses muutis asja keeruliseks tegelaste paljusus. Tegin skeemi selle kohta, kes on kelle naine, laps või vend, siis läks selgemaks. Vahepeal otsisin audioraamatu välja, see aitas kiiremini edasi jõuda, aga üldiselt oli hea meel, kui läbi sai. 

Mitte miski ei sarnanenud armastusega, mida kujutati filmides. Päris elus tuleb siis, kui inimene sulle pettumuse valmistab, muuta ennast, mitte teda - et me suudaksime teda ka edaspidi armastada.

Teoorias mulle meeldivad raamatud, kus seltskond inimesi (olgu siis perekond, sõpruskond) mingi(te) sündmus(t)e puhul koguneb ja asi lõpeb mingi draamaga. Aga siin jäi teostus ideele alla. Autori eesmärk sai ilmselt siiski täidetud. Kui see ikka oli halvasti funktsioneeriva perekonna kirjeldamine. 

Kaanekujundus on täitsa vahva. Ja peab ütlema, et 600-leheküljelist raamatut on kõvakaanelisena mugavam lugeda kui pehmekaanelist oleks. (Ilmselt on neid, kes väidaks just vastupidist.)

Kõige klišeem raamat sel aastal.

Francesc Miralles "Armastus pisiasjadest"

 


Samuel on Barcelonas elav 37-aastane mees, saksa kirjanduse õppejõud ja uurija. Ta on ühtlasi erak. Vist mitte päris omal valikul, lihtsalt on nii läinud. Ühel 1. jaanuari hommikul ilmub tema korterisse lambist üks kass. See käivitab sündmusteahela, mis Samueli elu muudab ja teda pisut kapslist välja toob. 

Mis sõnadega raamatut iseloomustada? Igapäeva-maagiline? Kummaline? Unenäoline? Segane? Olenevalt vaatenurgast sobivad kõik. Aga siltidega chick lit ja romance, mida Goodreads selle raamatu kohta kasutab, ma küll ei nõustu. Konkreetselt chick liti otsijad jätaksid selle raamatu ilmselt kiiresti pooleli ja romance ... noh, teema on olemas, aga on rohkem abiteema põhiteema rõhutamiseks. 


Arvustajate hulgas domineeris idee, et "Armastus pisiasjadest" on paljus nagu "The Rosie project", aga mulle seda küll ei meenutanud, hoopis teisi asju meenutas. Kõigepealt natuke filmi "Amélie", siis filmi "Uneteadus" (oli ka hispaania keeles ja sihuke unenäoline) ja mingi koha peal tuli ka "Stepihunt" meelde, pole kindel miks. 

Minu jaoks oli (hispaania autori) hispaanialik raamat, kuigi ma ei tea, mida see tähendab. Vahepeal kujutasin ette, kuidas keegi seda teksti hispaania keeles ette loeb. (Ma ei oska hispaania keelt, lihtsalt üldist kõnekõminat kujutlesin, see sobis.) See, et tegevus toimus Barcelonas, tegi asja veel hispaanialikumaks. Lahedate lugude tegevus toimub ikka Barcelonas, mitte Madridis või Málagas.

Kindlasti oli mõtlemapanev raamat, aga midagi põhjapanevat välja ei mõelnud. Märkasin raamatus esinenud paare: tegelased Titus ja Valdemar, kes eri aegadel Samueli naaberkorteris elasid, Samuelile lapsepõlvest tuttav Gabriela ja uus tuttav loomaarstist naine (nime ei mäleta), kaks raamatukäsikirja. Kas need inimesed ja asjad olid mõeldud kuidagi üksteise paralleelidena? Natuke jäi selline mulje, aga lõpuni selgeks ei saanud. 

Mis mulle väga meeldis ja mida tänapäeval enam väga tihti ei näe, olid pealkirjadega peatükid. Ka lühikesed peatükid on lugemisel üsna tugev mõjutaja.

Mitme koha peal mainiti Mendelssohni "Sõnadeta laule" Barenboimi esituses. Kuulasin ka neist ühte kunagi üsna palju. 


Hinne tuli kuidagi madal. Vist seepärast, et raamat meeldis teoorias rohkem kui tema päriselt lugemine. 





Rabih Alameddine "Ülearune naine"


21. sajandi Liibanoni pealinnas Beirutis elab ühes korteris üksinda seitsmekümnendates eluaastates naine Aaliya. Tema põhitegevus on tõlkimine - igal aastal tõlgib ta mõne raamatu araabia keelde. Keegi neid tõlkeid ei näe, sest ta tõstab valmis töö alati kasti hoiule ära. Nii on viiekümne aasta jooksul kaste päris palju saanud. Toatäis.

Aaliya meenutab oma varasemat elu - milline tema lapsepõlv oli, kuidas ta lühiajaliselt abielus oli, kuidas raamatupoes töötas (ja sealt lugemiseks raamatuid varastas), kuidas tal üks hea sõber oli. Meenutuste taustal käib tihti sõda, aga see pole kunagi otsene teema, pigem paratamatus, millega kohaneti. (Kui tuleb magada, püss voodis, siis nii ongi.)

See on eelkõige mõtisklemis- ja meenutamisraamat, kulgeb aeglases tempos. Mõni üksik märkimisväärne sündmus on. Tegelasi pole palju, veel vähem neid, kes raamatus reaalselt üles astuvad ja vaid meenutustes ei esine.

Avalauseks täitsa intrigeeriv

Silmapaistev on tohutu hulk viiteid kirjanikele ja filosoofidele. Aaliyal on palju lugenud inimesena nende kohta kindlad arvamused. Hemingway saab peksa, Faulknerit kiidetakse, Pessoa talle väga meeldib jne. Palju viiteid on ka klassikalise muusika heliloojatele ja teostele.

Aaliya jutustuse sõnakasutus on üldiselt päris terav. Neile, keda ei salli, ta ei halasta. Enam ei meenu, kelleks ta oma eksmeest täpselt nimetas, aga see oli märkimisväärne. Ka poliitikat puudutavad kommentaarid annavad selgelt mõista, mis arvamusel ta on.
Beirut on linnade Elizabeth Taylor: pöörane, kaunis, maitsetu, enesevalitsust kaotav, vananev ja lõputult dramaatiline. Samamoodi võtab ta vastu iga sõgedalt armunud kosilase, kes tõotab talle paremat elu, ükskõik kui sobimatu too on. 
Aaliya ütleb korduvalt, et suurim nostalgia on selle suhtes, mida kunagi ei olnudki. Siiski pole kindel, kas on mõeldud, et peaksime talle kaasa tundma. Mõnes asjas ilmselt jah, aga üldiselt? Vaatenurga küsimus.

Alain Robbe-Grillet on öelnud, et halvim ilukirjanduses juhtunud asi oli psühholoogia tulek. Arusaadavalt mõtles ta selle all seda, et nüüd on tekkinud ootus, et iga tegelase motiividel peab leiduma selgitus, nagu see oleks võimalik, nagu elus käiksid asjad niimoodi. Olen lugenud nii palju kaasaegseid romaane, mis on igavad ja labased, kuna minult eeldatakse alati põhjuslikkuseni jõudmist. Näiteks ei suuda peategelane kogeda armastust, kuna teda on füüsiliselt väärkoheldud, või siis otsib kangelane pidevalt kinnitust oma tegudele, kuna lapsena pööras isa talle vähe tähelepanu. Mõistagi eiratakse nii tõsiasja, et sama on kogenud ka paljud teised, ometi ei pane see neid samamoodi käituma, kuigi see on tegelikult väike asi võrreldes selgituste ihaga kaasneva tõelise kaotusega - salapära kadumisega. 

See oli minu lemmikumaid lõike kogu raamatus, sest olen ise korduvalt põhjuslikkuse kohta sama mõelnud, aga pole osanud sõnastada. Inimese mingil moel käitumisel ei ole alati konkreetset põhjendust. 

Meeldib, et ingliskeelsest pealkirjast "Unnecessary woman" saadi eesti keeles "Ülearune naine". "Mittevajalik naine" oleks ju lihtne olnud. Keegi ikka veel mõtleb sellele, et mitte-liide on enamasti anglitsism. Ülearune mõjub isegi veel paremini kui unnecessary, tundub varjundirikkam sõna. 


Olin lugema hakates kindel, et autor on naine. Mõtlesin, et naistest (eriti "ülearustest") kirjutavad ju ikka naised. Aga autor on hoopis mees. Jordaanias sündinud liibanonlane, Kuveidis ja Liibanonis kasvanud, siis Inglismaal elanud ja nüüd Ameerikas resideeruv kirjanik ja maalikunstnik. 


Hilisem lisandus: Alles praegu sain aru, et raamatu esikaanel on ju raamatud! 
Tellimine: Postitused (Atom)