Truffe kirjanurk

On üks perekond (tahaks arvata et) 20. sajandi algupoole Mississippis. Lugu algab sellest, et pereema on suremas, siis ta surebki, ja perekond (mees, pojad, tütar) hakkab surnukeha (hobujõul) transportima naise kodulinna, kuhu ta olevat soovinud maetud saada.  Sisu pole tegelikult kuigi oluline, vorm on. Modernistlikus romaanis on vorm tihtilugu oluline.  Lugu jutustavad erinevad tegelased (pereliikmed, naabrimees ja -naine, arst jt). Mõnel on palju peatükke, mõnel vaid üks. Kasutatakse teadvuse voolu tehnikat, nõnda et vaataksime maailma justkui otse tegelaste silme läbi. Mõtted on olulisemad kui tegevus. Või siis tegevus on tegelikult oluline, aga see toimub inimeste mõtetes.  Kui veel lisada, et sündmused ei toimu mitte alati lineaarses järjekorras (sest kes meist alati loogilises järjekorras mõtleb), pole see igal hekel just lihtsaim raamat lugemiseks. Esimestel lehekülgedel oli mul palju segadust - kes need tegelased on, milline nende omavaheline seos on, mis siin to...

Ja minul oligi "Vendade vägi" veel lugemata. Polnud viitsinud kuidagi. Ma pole ka suur elulooraamatute fänn. Veel vähem imponeerib, kui noored inimesed oma elust raamatuid ilmutavad. Lõhnab natuke rahateenimise soovi järele.  Tarjei ja Johannes Bø on laskesuusatajatest vennad, kes mõlemad kuuluvad maailma parimate hulka. Johannes kirjutab suisa ala rekordiraamatuid ümber. "Vendade vägi" on sellest, millega nad lastena enne laskesuusatamist tegelesid, kuidas selle spordiala juurde jõudsid ja läbi lõid. Kirjeldatakse mitmeid neile mingil põhjusel olulisi võistlusi, mõnevõrra ka eraelu. Minu jaoks oli naljakas, et autor öeldakse olevat Lasse Lønnebotn, aga kogu raamatut jutustavad Tarjei ja Johannes vaheldumisi minavormis. Kuidas siis on loogiline, et autoriks on see Lasse? Saan aru, et ta on sel juhul rohkem intervjueerija? Seeõttu ma ei tea, kellele kuulub allolev tsitaat. See on pärit Johannese peatükist, aga pole kindel, kuhu Lasse siin asetub. Edu seisneb julguses...

Tegelasteks on kolm Iirimaal elavat venda ja nende naised, mõnevõrra ka lapsed. Vendade vanemaid (kes figureerivad raamatus vähe) kirjeldatakse kui inimesi, kes meeldivad üksteisele, aga kellele nende lapsed pole kunagi meeldinud. See on valus vihje vendade kujunemisloole.  Fookus on tegelikult naistel. Viiekümnene ärinaine Jessie, suur kulutaja ja pereürituste korraldaja; neljakümnendates Cara, kes töötab hotellinduses ja põeb buliimiat; ning kolmekümnene Nell, boheemlashingest teatrikujundaja.  Mehed ehk kolm venda on niisiis pigem tagaplaanil. Üks vend maalitakse üsna ühemõtteliselt kaabakaks, teist kirjeldatakse algul kui jube head meest, aga siis ta teeb ühe arusaamatu sammu. Kolmas vend on ehk huvitavaima looga: ta on abiellunud oma surnud sõbra naisega ja kaotanud seeläbi lähedase suhte sõbra vanematega.  Lugu on üldiselt sellest, mis probleemid neil kõigil on, millised saladused, kuidas nad omavahel tülitsevad või tülitsemata jätavad, kuidas suhted muutuvad. Praeg...

  Samuel on Barcelonas elav 37-aastane mees, saksa kirjanduse õppejõud ja uurija. Ta on ühtlasi erak. Vist mitte päris omal valikul, lihtsalt on nii läinud. Ühel 1. jaanuari hommikul ilmub tema korterisse lambist üks kass. See käivitab sündmusteahela, mis Samueli elu muudab ja teda pisut kapslist välja toob.  Mis sõnadega raamatut iseloomustada? Igapäeva-maagiline? Kummaline? Unenäoline? Segane? Olenevalt vaatenurgast sobivad kõik. Aga siltidega chick lit ja romance , mida Goodreads selle raamatu kohta kasutab, ma küll ei nõustu. Konkreetselt  chick lit i otsijad jätaksid selle raamatu ilmselt kiiresti pooleli ja romance ... noh, teema on olemas, aga on rohkem abiteema põhiteema rõhutamiseks.  Arvustajate hulgas domineeris idee, et "Armastus pisiasjadest" on paljus nagu "The Rosie project" , aga mulle seda küll ei meenutanud, hoopis teisi asju meenutas. Kõigepealt natuke filmi "Amélie", siis filmi "Uneteadus" (oli ka hispaania keeles ja sihuke u...

21. sajandi Liibanoni pealinnas Beirutis elab ühes korteris üksinda seitsmekümnendates eluaastates naine Aaliya. Tema põhitegevus on tõlkimine - igal aastal tõlgib ta mõne raamatu araabia keelde. Keegi neid tõlkeid ei näe, sest ta tõstab valmis töö alati kasti hoiule ära. Nii on viiekümne aasta jooksul kaste päris palju saanud. Toatäis. Aaliya meenutab oma varasemat elu - milline tema lapsepõlv oli, kuidas ta lühiajaliselt abielus oli, kuidas raamatupoes töötas (ja sealt lugemiseks raamatuid varastas), kuidas tal üks hea sõber oli. Meenutuste taustal käib tihti sõda, aga see pole kunagi otsene teema, pigem paratamatus, millega kohaneti. (Kui tuleb magada, püss voodis, siis nii ongi.) See on eelkõige mõtisklemis- ja meenutamisraamat, kulgeb aeglases tempos. Mõni üksik märkimisväärne sündmus on. Tegelasi pole palju, veel vähem neid, kes raamatus reaalselt üles astuvad ja vaid meenutustes ei esine. Avalauseks täitsa intrigeeriv Silmapaistev on tohutu hulk viiteid kirjanikele ja filosoofid...