Sándor Márai peab olema päris kuulus kirjanik, muidu ei teaks tema nime lihtsalt niisama. Kuigi sündinud tänapäeva Slovakkias, kirjutas ta ungari keeles ja on üldiselt ikkagi ungari kirjanik. Raamatu "Ühe kodanlase pihtimused" puhul rõhutas ta ise, et see on romaan, aga ta on üsna autobiograafiline romaan. Aastail 1934-1935 kahes osas ilmunud raamatus räägib Márai oma (või siis peategelase) noorusajast ja kodulinnast Kassast tollases Austria-Ungaris, perekonnast ja sugulastest, hiljem elust 1920ndate Leipzigis, Frankfurtis, Berliinis, Pariisis.
- Sisu
Oli aru saada küll, miks selline raamat kirjutati. Lugu kulges lineaarselt ka enamasti. Lihtsalt ta polnud päris selline nagu ootasin. - Stiil
Rohkem mälestuste kui romaani stiilis. 370 leheküljel polnud ühtegi dialoogi, ainult autori kirjeldused, arutlused. Seoses sellega oli lugu päris raskesti loetav. Kaalusin vahepeal suisa poolelijätmist. Raske uskuda, et autor oli kirjutades 30ndates eluaastates (Márai sündis 1900, raamat ilmus 1934-1935), sest stiil on vana palju näinud ja laiahaardeliselt mõtleva inimese oma.
Aga. Kohati leidus tsitaadikogumike väärilisi lauseid ja isegi huumorit (näiteks kirjeldati peategelase onu kui kedagi, keda perekond kohtles nagu pühademuna). Siin tore lõik elust hüperinflatsiooni-aegses Berliinis:Kevade algul ma abiellusin. Ma võtsin oma perekonnapea-kohustusi erakordselt tõsiselt. Kõigepealt ostsin ma, peale pikka arupidamist, ühe jalanõudekapi. Selle vajaliku ja kasuliku mööblieseme ostuhind - mõni miljon või miljard, ma ei teagi enam - neelas kogu sisustusele määratud summa. Muud ma siis enam ei ostnudki. See oli väga ilus, kõvast puust valmistatud kaheukseline jalanõudekapp; sinna mahtus kakskümmend neli paari jalanõusid. Selle jalanõudekapi ma kinkisin mõne nädala pärast, kui me inflatsiooni tõusulaine eest Pariisi kolisime, meie Berliini pererahvale. Meil oleks tülikas olnud seda Pariisi kaasa võtta, seda enam, et meil oli kokku ehk kolm paari jalanõusid.
- EmotsioonidOlid siis, kui selle raamatu riiulist välja võtsin ja tagakaanel lubati 1920ndate Euroopa linnade boheemlaslikku elu kirjeldada. Kirjeldused ise pärastpoole väga emotsioone ei tekitanud. Mõned tsitaatlaused ja -lõigud siiski tekitasid.
- TegelasedPäris palju erinevate tüüpide kirjeldusi. Meeldis see, mida peategelase isa kohta räägiti, ja see, millise soojusega kirjeldati kaht naistegelast (üks oli peategelase õpetajanna ja teine midagi korterikaaslase taolist).
- Atmosfäär
Suurim eesmärk ilmselt oligi kaduva maailma kirjeldamine. Kodanliku maailma, Austria-Ungari, Euroopa (sest ta ütleb ka siin, et tegelikult inimesed teadsid juba 1920ndatel, et Euroopas on asjad suht pekkis ja ega viimnepäevgi tulemata jää). - Mõtete ärgitamine
Korra vaatasin, mis värk täpsemalt selle Austria-Ungariga oli, aga lootus, et tekib suur soov hakata ajastudraamasid ja -raamatuid kammima, ei täitunud. - LõppHea lõpp. Mitu olulist sündmust peategelase jaoks ja tähtsale arusaamisele jõudmine. Ühtlasi mulle meeldis lõik päris viimases peatükis, kus ta 1930ndaid kirjeldab ja tõdeb, et sellises maailmas elada ja töötada on raske.
- Kestev mõju
Mina ei loe teda uuesti, aga ajastu jäädvustuse mõttes on see ilmselt märkimisväärne raamat ka 90 aastat hiljem. - Sisuväline
See, et lause sõnade järjekord oli mitmel pool ebatavaline, võis olla stiililine valik, mida ma ei mõistnud. Aga väga mitu korda olid ka komad selliste kohtade peal, kus polnud üldse koma panemise kohta, loe, mispidi tahad. Huvitav, sest tavaliselt on tekstides komasid pigem puudu kui üle.
Aga. Kaanel olev meesisik on leonardcohenlik. See ei saa kahjuks tulla ühele raamatukaanele. Üldse on ilus kaas.
Kommentaarid
Postita kommentaar