Jah, ma lugesin kokaraamatut.
Juhtus, et sain Dixiti käest sellise kaardi:
Küll ma siis otsisin eluarvu ja püüdsin jagada jagamatut, sirvisin paljusid nimekirju raamatuist, kus võti pealkirjas või kaanel või autori nimes, aga mitte ei leidnud head. (Kuigi nimekirjade sirvimisest tunnen küll vist suuremat rõõmu kui peaks.)
Siis panin raamatukogus riiuli peal kogemata tähele ühte võtmekest, mis polnud muu kui Petrone Printi logo. Meeldiva kokkusattumusena on mul täitsa olemas Petrone Printi raamat, "Minu kokaraamat"!
Kuuldavasti on olemas inimesi, kes kokaraamatuid loevad, niimoodi järjest läbilugemise mõttes. Usun, et agarale toiduvalmistajale on see täitsa kasulik. Mitte et retseptid ise meelde jääks, aga võib-olla jääb meelde midagi huvitavat selle kohta, milliseid (teinekord ootamatuid) toiduaineid võib omavahel kokku panna või kuidas mõnd toiduvalmistamisega seotud protseduuri läbi viia.
Mina ei ole agar toiduvalmistaja ja huvi "Minu kokaraamatut" lugeda tuli hoopis mõttest, et toit on kultuuri osa. Selle raamatu idee oligi seda viimast rõhutada.
Hinkaalid näiteks, onju. Kindlasti täiesti erinevad pelmeenidest. Raamatus öeldi, et hinkaale ei sööda Gruusias kunagi noa ja kahvliga ega ka hapukoorega. Ja see kõrgem tutsakas, mis tal seal otsas on, millest süües kinni võtad, jäetakse söömata ja pannakse taldrikule tagasi.
Või siis mingi Islandi lambasupp, kus komponendid serveeritakse eri kaussides. Ühest kausist võtad lammast, teisest porgandit ja kolmandast leemekest peale.
Ühtlasi sain (mitte praegu vaid kunagi varem sirvides) sellest raamatust teada, et ameeriklaste lemmik mac and cheese pole lihtsalt makaronid, kuhu on juust peale riivitud, vaid ikka vähe keerulisem roog. Aga see on nii hea, et kõik on selle tegemise selgeks õppinud.
Ilmselt on nüüd mõneks aastaks kokaraamatute lugemisega rahu majas : )
Kommentaarid