Otse põhisisu juurde

Casey McQuiston "Red, white and royal blue"


Loo tegevuskoht on reaalse ja väljamõeldud maailma segu. Näiteks USA president on naine (ei ole ajalooline isik), samas mainitakse eelmist presidenti Obamat. Üks peategelane ongi USA presidendi ja tema Mehhiko päritolu eksmehe poeg Alex. 

Suurbritannias on kuninganna, kes on küll üks vanaproua, aga pole Elizabeth II. Troonipärija on tema tütar. Kuninganna lapselaps (teine peategelane) on Henry, nagu ka meie maailmas, aga see pole üldse see Henry, keda meie teame. (Ja teda ei kutsuta Harryks, nagu meie oleme harjunud.)

Lühidalt, Briti kuningliku perekonna liikme Henry ja USA presidendi poja Alexi vahel lahvatavad romantilised tunded. Kas keegi suudab ette kujutada mahlasemat skandaali kui kahe kuulsa perekonna liikme vahelise (gei)suhte avalikuks tulek? Pole raske ennustada, et see raamatus juhtub ka.

Autor veedab mitmeid lehekülgi Ameerika poliitikast rääkides, sest presidendivalimised on lähenemas ja Alexi ema tahab saada tagasi valitud. Mind see osa paraku üldse ei huvitanud, lihtsalt ei istu suuresõnaline ja tohutu kulissidetaguse mänguga Ameerika poliitika stiil. Mitte et Euroopa oma oluliselt parem oleks. Samas on palju inimesi, kellele see meeldib ja nende jaoks ilmselt on see raamatu lisaväärtus.

Natuke imelikult siiski mõjus, et raamatu esimeses pooles olid noormeeste suhted kõige tähtsam teema ja lõpuots läks nagu täiesti poliitika ja valimiste mürgliks ära. Justkui paigast ära oli.

Meeldis, et siin polnud kasutatud seda (vähemalt mingi ajani) levinud stsenaariumi, kus üks tegelane on oma tunnetest segaduses ja hakkab seetõttu teise tegelasega nõmedalt käituma. Noh, et tõestada teistele ja endale, et talle see teine inimene ikka üldse ei meeldi. Seda on juba päris palju olnud ja mulle meeldivad teistsugused süžeekäigud ausalt öeldes rohkem.

Kõrvaltegelasi oli päris palju, aga minu jaoks enamus neist ei hakanud tööle. Või oligi probleem selles, et neid oli liiga palju ja seetõttu sai igale üksikule tegelasele pühendada üsna vähe aega. Noh, Alexi isa oli usutav igal juhul.

Vahepeal, kui poliitikajutu leheküljed mitme kaupa tulid, oli veits tüütu, aga mingite kohtade peal mõtlesin, et tegelikult see lugu on päris huvitav idee, kuidas muinasjuttu tänapäeva tuua. Või ehk Romeo ja Julia ideed kahe mõjuka perekonnaga. 

Põhisõna (või pigem nagu kaks sõna) raamatus oli y'all. Ma olen liiga vana vist selle jaoks. Ei ole ilus ütelus minu silmadele.

Siin on kaart, mille järgi raamatu valisin. Peamiselt see põhjus, et kepikommid on punavalged. Hernehirmutise mantel pole just päris royal blue, aga sinine sellegipoolest. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...