"Minu kokaraamat"

Jah, ma lugesin kokaraamatut. 

Juhtus, et sain Dixiti käest sellise kaardi:

Küll ma siis otsisin eluarvu ja püüdsin jagada jagamatut, sirvisin paljusid nimekirju raamatuist, kus võti pealkirjas või kaanel või autori nimes, aga mitte ei leidnud head. (Kuigi nimekirjade sirvimisest tunnen küll vist suuremat rõõmu kui peaks.)

Siis panin raamatukogus riiuli peal kogemata tähele ühte võtmekest, mis polnud muu kui Petrone Printi logo. Meeldiva kokkusattumusena on mul täitsa olemas Petrone Printi raamat, "Minu kokaraamat"!

Kuuldavasti on olemas inimesi, kes kokaraamatuid loevad, niimoodi järjest läbilugemise mõttes. Usun, et agarale toiduvalmistajale on see täitsa kasulik. Mitte et retseptid ise meelde jääks, aga võib-olla jääb meelde midagi huvitavat selle kohta, milliseid (teinekord ootamatuid) toiduaineid võib omavahel kokku panna või kuidas mõnd toiduvalmistamisega seotud protseduuri läbi viia. 

Mina ei ole agar toiduvalmistaja ja huvi "Minu kokaraamatut" lugeda tuli hoopis mõttest, et toit on kultuuri osa. Selle raamatu idee oligi seda viimast rõhutada. 

Hinkaalid näiteks, onju. Kindlasti täiesti erinevad pelmeenidest.  Raamatus öeldi, et hinkaale ei sööda Gruusias kunagi noa ja kahvliga ega ka hapukoorega. Ja see kõrgem tutsakas, mis tal seal otsas on, millest süües kinni võtad, jäetakse söömata ja pannakse taldrikule tagasi. 

Või siis mingi Islandi lambasupp, kus komponendid serveeritakse eri kaussides. Ühest kausist võtad lammast, teisest porgandit ja kolmandast leemekest peale. 

Ühtlasi sain (mitte praegu vaid kunagi varem sirvides) sellest raamatust teada, et ameeriklaste lemmik mac and cheese pole lihtsalt makaronid, kuhu on juust peale riivitud, vaid ikka vähe keerulisem roog. Aga see on nii hea, et kõik on selle tegemise selgeks õppinud. 

Ilmselt on nüüd mõneks aastaks kokaraamatute lugemisega rahu majas : ) 

Alexandra Bell "The winter garden"

 


Beatrice satub lapsena talvise välimusega aeda. See on võluaed mitmesuguste ebatavaliste tegelaste ja asjadega. Täiskasvanuna üritab ta aeda taasleida, sinna uuesti sattuda, tõestamaks, et see on päriselt olemas ja polnud lihtsalt lapse fantaasia vili. Samas on Beatrice ka taime- ja seenehuviline vallaline rikas naine. 

Beatrice'i sõbranna Rosa on kellavärgiga asjade loomise meister, kelle unistus on hertsoginnaks saada. Muidugi avastab ta enda üllatuseks, et see ei teegi automaatselt õnnelikuks.

Oluline tegelane on veel James, aedniku poeg Beatrice'i lapsepõlvekodust, kes täiskasvanuna tegutseb orhideepüüdjana (ohtlik, aga reisimisvõimalust ja seiklusi pakkuv amet). 

See on pärismaailmas toimuv maagiline lugu. Ühest küljest teame, et tegevus toimub 1830ndate lõpu Inglismaal, teisalt esineb objekte, mis meie maailma mõttes on väljamõeldud. Näiteks taimed, mis ei vaja elus püsimiseks vett vaid kuuvalgust, üleskeeratavad kaarnad, koerad jms. Samas ei ole seda nägemust, et inimene, kes suudab luua meie mõistes maagilisi asju, on nõid või muidu väga eriline. Tal on lihtsalt oskus, mida igaühel pole. 

Kui kogu üleloomulik värk ära võtta, on tegemist üsna lihtsa melodraamasse kalduva looga, mille mõne episoodi juurde võib lisada märke trigger warning. 

Kogu aeg oli huvitav lugeda. Põhilised probleemid peategelaste eludes on ka 21. sajandil päevakajalised, seega tänapäeva inimesel on lihtne puutepunkte leida.

Kuna raamatus on võluaed ja maagilised objektid tähtsal kohal, on kogu lugu väga visuaalne. Tohutult pikki järjestikusi kirjeldusi pole, aga on, mida ette kujutada. Kindlasti oleks huvitav sellest filmi või seriaali teha. 

Raamatu kaanekujundus on ka ilus, selline külmromantiline. 


Lähtusin mõttest, et koht, kus need roosid kasvavad, on aed. Vaatasin noid raamatuid ka, kus nimes või kaanel roose oli, aga sisu poolest vähegi huvitavad sattusid olema füüsiliselt eemaletõukavad (loe: liiga tihe või väike kiri). 

Bethan Roberts "My policeman"

1999. aastal kirjutab Marion üles meenutusi 40 aasta tagusest ajast. Saame teada, mis toimus toona tema, tema abikaasa Tomi ja nende tuttava Patricku vahel. Oli jah armukolmnurk, aga ehk mitte see, mida automaatselt ette kujutaks. 

1950ndatel on Marion kahekümnendates noor õpetaja. Tom, Marioni sõbranna vend, on politseinik. Tom on ka hea ujuja ja annab Marionile ujumistunde. Patrick on kusagil 35-aastane ja töötab kunstimuuseumis. Nende elud, nagu öeldud, põimuvad.

Põhitegevus toimub Brightonis. Inimestele enamasti meeldib Brighton. Need, keda tean, kes seal käinud on, vaatavad unistava näoga kaugusse ja õhkavad aahh, Brighton, kui neile seda kohta mainida. Kuigi ise olen Brightoni rõõmsat arhitektuuri ainult piltidelt näinud, kujutasin lugedes kuurortlinna meeleolu üsna hästi ette.

Brighton is the very edge of England, and there's a sense here that we're almost somewhere else entirely. Somewhere far away from the hedged-in gloom of Surrey, the damp sunken streets of Oxford. Things can happen here that would not elsewhere, even if they're only fleeting.

Raamatu tempo on pigem aeglane, aga kindlasti mitte igavusttekitav. Sihuke vaoshoitud on ka, on emotsioonitsemist, aga see pole ülevoolav. Vaikne pinge on pidevalt üleval.

Kõik kolm põhitegelast on huvitavad kujud ja mõjuvad elus inimestena. Tom jääb neist ehk kõige salapärasemaks, aga mitte mõistmatuks. Üldiselt on sihuke hea klubiraamatu tüüpi raamat. Palju saab arutleda, mis erinevate tegelaste motivatsioon erinevatel hetkedel on, kas see muutub jne.

Ma arvan, et see on üldse üks parimaid raamatuid, mida viimasel ajal olen lugenud. Väga päris raamatu moodi, omab potentsiaali ajahambale vastu pidada. Läbimõeldult kirjutatud, sisaldab detaile, mida võid tähele panna või mitte tähele panna. Ses mõttes ka ilmselt raamat, mida on mõtet mitu korda üle lugeda, sest järgmisel lugemisel avaneb midagi uut. Mingid asjad (mulle tundus) olid ka metafoorid mingite teiste asjade kohta. 

Lifting my feet off the bottom, I thought: he taught me to swim, but what use has it been? It would have been better never to have gone in the water at all.

Goodreadsi kommentaaride sektsioonist sain olulisima infona teada, et raamatu põhjal on välja tulemas film, kus Tomi mängib Harry Styles. Harry Styles on tubli poiss. Ehk aitab filmi tulek kaasa ka raamatu eesti keelde tõlkimisele. 


Seekordsel Dixiti kaardil üritab üks osapool teist võluda. Sellist käitumist tuleb tihti ette armastusromaanides. Seega oli kohane valida üks armastusromaan (ja ma nagunii tahtsin seda raamatut lugeda). 

Kuna Harry Styles tuli teemaks, siis panen siia lõppu ühe laulu, mis mul viimastel nädalatel palju kummitanud on. Tänks, Harry.


Aliis Jõe "Unustamatu Ööbiku villa"

Veel üks suvitusromaan. Ja jälle polnud üldse halb. Kõik kolm raamatut, mida olen sellest sarjast lugenud, on täitsa kenad raamatud olnud. 

Noor õpetaja Maarja on mõnda aega tagasi maale elama kolinud. Nüüd vajab tema maja katus ootamatult remonti. Naabrinaine, atsakas vanaproua Mammi, pakub välja, et raha kogumiseks võiks majas ja ümbruses natuke elamusturismi pakkumisega tegeleda. Maarja siis reklaamibki Ööbiku villat sotsiaalmeedias ja paika külastab seepeale mitmeid huvitavaid kujusid. 

Külastajate kaudu naerdakse natuke tänapäeva poppide inimeste üle, kelle hulgas võib leida näiteks moe pärast taimetoitlasi ja suren-kohe-kui-telefonita-kuhugi-minema-pean tüüpe. Leidub ka Maarja jaoks romantilist huvi pakkuvaid külastajaid.

Väga mahlase keele ja kõnepruugiga raamat on. Peamised pärlid kukuvad Mammi suust. Too esindab seda (vist üsna levinud?) elutarka tegelaskuju, kes ütleb asjad otse ja lihtsalt välja, aga niimoodi ka, et päris naljakas on. 

Mingid kohad ja hetked olid raamatus, mis meenutasid vanakooli eesti romaane. Sauna seina ääres päikese käes seismine jms. Väga kerge hõng kusagilt kaugematest aegadest. 

Seda raamatut ma taaskord ei lugenud silmadega vaid kuulasin audioraamatuna. Kahtlustan, et kuulamine mõjutas minu arvamust veelgi paremuse poole. Lugeja oli Piret Krumm, kes oskas usutavalt nii nooriku- kui mammihäält teha. 

Hakkasin mõtlema, kes see Aliis Jõe on. Eesnime järgi oleks pakkunud suhteliselt noort inimest, aga tundus, et ülinoor autor poleks ehk Mammi kirjutamisega nii hästi toime tulnud? Selgus hoopis, et Aliis Jõe on pseudonüüm ja tegelik kirjutaja on Elo Selirand. See on juba hoopis tuttavam nimi (hoopis teisest valdkonnast küll). Ta on veel raamatuid kirjutanud. Mind hakkas kohe täitsa huvitama. 

Dixiti kaart oli säärane: 


Algul lähtusin sinikollasest üldmuljest ja võtsin raamatu Rootsiga seostuva lagomi kohta, aga seda ei suutnud väga palju kannatada. Läks selleks ära, et loo endale Rootsi stiilis kodu ja mine Ikeasse ja täikale ja siis osta tööriistakast, et kõik valmis teha. 

Siis vaatasin, et mingi uks on ka siin pildil. Võtsingi raamatu, kus oli uks kaanel. 

Jube hea meel on lugeda eesti ajaviitekirjandust, mis pole kuidagi kehv ja piinlik vaid hoopis armas ja läbimõeldud. 

Ketlin Priilinn "Stockholmi sündroom"


Pantvangidraamat ei ole. (Kuigi oleks päris lahedalt ootamatu, kui raamatu kaanel on naine nunnu koeraga ja sees mingi kole vangishoidmise lugu.) Stockholmi sündroom tähendab siin hoopis seda, et peategelasele meeldib väga Rootsi ja eriti Stockholm, rootsi keel ja kultuur, ajalugu jms. 

Peategelane, 31-aastane Annika, saab ülesande kirjutada artikkel pimekohtingutest. Ta teeb endale Tinderisse konto ja kohtubki sedakaudu mitme värvika meesterahvaga. Sunnitud elumuutuse tagajärjel kolib ta varsti aga hoopiski Stockholmi ja asub seal tööle koerte päevahoius. Rootsis tekib ka uusi tuttavaid, mõni ootamatum kui teine.

Raamat on Suvitusromaani sarjast ja ongi selle sõna väga hea näide. Lihtne, ei vaeva, liigub kiirelt edasi. Muidugi mõned asjad on lihtsustatud, aga, jällegi, see pole mõni "Anna Karenina". 

Kas raamatu väljaandmist võis sponsoreerida Rootsi kultuuriministeerium? Tallink? Päris detailselt räägitakse, millised muuseumid asuvad kuningalossis, millised atraktsioonid on ABBA muuseumis, sõidetakse Gröna Lundis karusselliga jms. Mind ei seganud, mulle meeldis seda teada saada, lihtsalt kui tahta seda reklaamina võtta, siis saab ka nii võtta. 

Kuulasin "Stockholmi sündroomi" eesti keeles audioraamatuna, luges näitleja Laura Nõlvak. Eestikeelne audioraamat on nii eriline ja tervitatav nähtus, et ma ei hakka isegi norima nende asjade kallal, mille kallal tahtmise korral võiks norida.


See puuvärk siin kaardil mind väga ei inspireerinud, seepärast lähtusin taustal kujutatud suurlinnast. Võib-olla Stockholmis on rohkem kõrgeid kirikutorne kui pilvelõhkujaid, aga guugeldades leiab kiiresti, et isegi seal on vanu puid. Ja Stockholm on ju suurlinn küll, on-on.

Alice Oseman "I was born for this"


Raamatus on kaks jutustajat: menuka ansambli The Ark liige Jimmy ja The Arki suur fänn Angel. Angel on tulnud Londonisse The Arki kontserdile ning enne seda on tal võimalus ka bändiga kohtuda. Ühtlasi kohtub ta ühe internetisõbraga (samuti The Arki fänn). 

Kõik ei lähe päris nii nagu planeeritud. 

Pole tohutult uus teema, aga siiski jätkuvalt huvitav teema, milline on bändimeeste päriselu, nende nägemus oma elust ja tööst ja millisena kujutavad seda ette fännid. Mis üldse on igasuguste fännikogukondade mõte? Kas need aitavad kuidagi seda, keda fännatakse, kas need aitavad fänne või hoopis takistavad nende päriselu?

Mõned sündmused, mis raamatus ette tulevad, tunduvad natuke uskumatud, aga mitte nii palju, et neid päris võimatuks pidada. Põhimõtteliselt on kõik võimalik, mis siin juhtub. Saad küll olla ühel hetkel lihtsalt kellegi suurim fänn ja järgmisel hetkel istuda tema kõrval rongis, et kuhugi koos minna.

Raamat oli niuke tubli sooritus, loomulik. Ei saa öelda, et neist tegelastest üleliia palju hoolinud oleksin, aga samas nad olid huvitavad, täitsa inimlikud. Ja nagu öeldud, on üldine teema imetlejate ja imeteldavate suhtest enamasti intrigeeriv. 

Huvitav detail: raamatus on stseen, kus kaks tegelast arutavad kui imelik on juua lihtsalt piima. (Noh, et võtad klaasitäie piima ja jood ära.)

Keeruline kaart tuli. Kõik ilmselged valikud oleksid olnud kosmilised või muinasjutulised. Lõpuks võtsin kõige silmapaistavama objekti pildil, oranži planeedi, ja otsisin oranži kaanega raamatuid. Esimene pikem pilk langes Madeline Milleri "Kirke" peale, mis olnuks kahtlemata intelligentne valik, aga õues oli parajasti 28 kraadi sooja ja ma tundsin ennast nagu keedetud kapsas. 

"I was born for this" tõotas olla heas mõttes ettearvatav ja lihtne lugeda. Täitis ootuse mõlemas punktis.

Maria Parr "Vahvlist südamed"

 


Ütlen kohe alguses ära kõige tähtsama: lugege seda raamatut, see on ülimalt tore ja armas ja südantsoojendav. 

Peategelane Trille ja tema parim sõber Lena elavad Norra rannakülas. Nad on 9-aastased (vist?) ja mõtlevad igasuguseid huvitavaid tegevusi välja. Mõned näited: hobuste vanadekodu asutamine, tänavamuusikutena raha teenimine, II maailmasõja kombel raadiote mahamatmine, (Noa laevast inspireerituna) loomade paati kokku vedamine. 

Täiskasvanud on ka kaunis humoorikad, eriti Trille vanaisa, kes muuhulgas sõnnikuga tuld kustutab, mootorrattaga sõidab ja jaanipäeval pulmas pruuti kehastab. 

Tänu taevale, et sa laulad nagu vastu puud põrganud vares. 

Tähtis tegelane on ka ühe vanaproua vahvliküpsetaja. Saame ju aru küll kui tähtis võib olla vahvliküpsetaja. See õige. Isegi siis, kui Norra vahvliküpsetajad (ja vahvlid) pole meie mõistes need õiged.

See on lindgrenlik raamat. Lindgreni maailmad on ehk natuke roosamad, siin on kärtsu ja mürtsu rohkem ja mõned päris tõsised asjad juhtuvad ka. Sellegipoolest on see raamat nagu soe tekk.

Ühtlasi on ta nii vaimukas, et ma suisa naersin mitme koha peal. Hästi tehtud. Sest veel ei teadnudki, et kui inglitele jõuludeks villased kampsunid kinkida, siis neil hakkab tiibade vahelt sügelema. Või et isasid on vaja sellepärast, et nad söövad keedetud kapsast.

See mära on nii tark, et hirnub peaaegu värssides.

Tahtsin "Vahvlist südameid" lugeda juba peale "Vilgukivioru Tonje" lugemist, aga siis oli raamatukogust väljas. Nüüd tuli hea südametega kaart, mida sai ära kasutada.


Korraga seisin ma määratul parkimisplatsil koos oma isikliku hobusega.


Mul on küll olukordi ette tulnud, kus on sarnane tunne nagu võiks olla hobusega parkimisplatsil seistes. 

Betti Alver "Lendav linn"

"Lendav linn" on kusagil 400 leheküljel laiuv kogumik Betti Alveri luulega. 

Sain Dixiti käest niukese kaardi:

On ju nagu linn, mis lendab, pilvelõhkujad püsti. 

Ähmaselt meenus, et mingi asi on olemas, mille nimi on "Lendav linn". Nähes, et see on Betti Alver, olin intrigeeritud. Nimelt seetõttu, et Betti oli minu jaoks mõistatus juba keskkoolis.

Mulle meeldis suurem osa luuletajaid, keda keskkoolis lugesin, Visnapuu ja Underiga alustades,  Viidingu ja Karevani välja, vahepeal veel Traat ja Kross. Aga Betti Alverit lugedes tundus, et olen kaotanud arusaamisvõime. 

See on samasugune tunne, mis tekib liiga rasket võõrkeelset teksti lugedes. Võid kõik sõnad ükshaaval ära tõlkida, aga ikka ei saa aru, mida lause kokku tähendab. 

Ei ole eriti hea meel seda öelda, aga pea 20 aastat hiljem on mul ikka Bettiga sama seis. Loed ühe luuletuse ära ja mõtled oota, mida?, loed järgmise ja mõtled mida?. Noh, ja nii edasi. Lihtsalt ei saa aru.

Ma ei arva, et ta kuidagi kehv luuletaja oleks, väga märkimisväärne on kahtlemata, aga jah, mitte mulle. Niuke väga komponeeritud värk tundub. Ei mõju spontaanselt, umbes et luuletaja istus mätta peal ja tuli inspiratsioon peale. Pigem mõjub nii, et luuletaja istus oma töölaua taha ja hakkas tööd tegema ja välja tulid luuletused. Miks mitte.

Mõned asjad ikka meeldisid ka. Hea, et aru sain. Näiteks iroonilised poeemid "Lugu valgest varesest" ja "Pirnipuu" jt. Neis olid muuhulgas tegelaste nimed väga vaimukad. Ja poeemidest oli üldiselt ka lihtsam aru saada, sest jutustati konkreetset lugu.

Ta kuulus inimlaste leeri, kes naeruväärselt saamatud, kel omasem kui elukeeris on unenäod ja raamatud.

"Tulipunane vihmavari" meeldis, ka mõned loodust (aastaaegu) kirjeldavad luuletused ja "Eluhelbed".

Luuletuses "Lõppude lõpuks" on sellised read: 

aeg-ajalt mõningaid pronksi valataks, mille eest kaitsku meid Looja

Kas mingi erakonna valimislubadus polnud viimati Tartus Betti Alveri kuju püsti panna? Vaatame siis, kaitseb või ei kaitse. 

Kõige lemmikum oli "Vooruse võlu". Vaimukaim asi, mida tükil ajal näinud olen.


Mulle meeldib Betti Alveri kuju eesti kultuuriloos. Ja "Jevgeni Onegini" eesti keelde tõlkimine oli tal väga kunn tegu.

Casey McQuiston "Red, white and royal blue"


Loo tegevuskoht on reaalse ja väljamõeldud maailma segu. Näiteks USA president on naine (ei ole ajalooline isik), samas mainitakse eelmist presidenti Obamat. Üks peategelane ongi USA presidendi ja tema Mehhiko päritolu eksmehe poeg Alex. 

Suurbritannias on kuninganna, kes on küll üks vanaproua, aga pole Elizabeth II. Troonipärija on tema tütar. Kuninganna lapselaps (teine peategelane) on Henry, nagu ka meie maailmas, aga see pole üldse see Henry, keda meie teame. (Ja teda ei kutsuta Harryks, nagu meie oleme harjunud.)

Lühidalt, Briti kuningliku perekonna liikme Henry ja USA presidendi poja Alexi vahel lahvatavad romantilised tunded. Kas keegi suudab ette kujutada mahlasemat skandaali kui kahe kuulsa perekonna liikme vahelise (gei)suhte avalikuks tulek? Pole raske ennustada, et see raamatus juhtub ka.

Autor veedab mitmeid lehekülgi Ameerika poliitikast rääkides, sest presidendivalimised on lähenemas ja Alexi ema tahab saada tagasi valitud. Mind see osa paraku üldse ei huvitanud, lihtsalt ei istu suuresõnaline ja tohutu kulissidetaguse mänguga Ameerika poliitika stiil. Mitte et Euroopa oma oluliselt parem oleks. Samas on palju inimesi, kellele see meeldib ja nende jaoks ilmselt on see raamatu lisaväärtus.

Natuke imelikult siiski mõjus, et raamatu esimeses pooles olid noormeeste suhted kõige tähtsam teema ja lõpuots läks nagu täiesti poliitika ja valimiste mürgliks ära. Justkui paigast ära oli.

Meeldis, et siin polnud kasutatud seda (vähemalt mingi ajani) levinud ststsenaariumi, kus üks tegelane on oma tunnetest segaduses ja hakkab seetõttu teise tegelasega nõmedalt käituma. Noh, et tõestada teistele ja endale, et talle see teine inimene ikka üldse ei meeldi. Seda on juba päris palju olnud ja mulle meeldivad teistsugused süžeekäigud ausalt öeldes rohkem.

Kõrvaltegelasi oli päris palju, aga minu jaoks enamus neist ei hakanud tööle. Või oligi probleem selles, et neid oli liiga palju ja seetõttu sai igale üksikule tegelasele pühendada üsna vähe aega. Noh, Alexi isa oli usutav igal juhul.

Vahepeal, kui poliitikajutu leheküljed mitme kaupa tulid, oli veits tüütu, aga mingite kohtade peal mõtlesin, et tegelikult see lugu on päris huvitav idee, kuidas muinasjuttu tänapäeva tuua. Või ehk Romeo ja Julia ideed kahe mõjuka perekonnaga. 

Põhisõna (või pigem nagu kaks sõna) raamatus oli y'all. Ma olen liiga vana vist selle jaoks. Ei ole ilus ütelus minu silmadele.

Siin on kaart, mille järgi raamatu valisin. Peamiselt see põhjus, et kepikommid on punavalged. Hernehirmutise mantel pole just päris royal blue, aga sinine sellegipoolest. 

Tellimine: Postitused (Atom)