William Somerset Maugham "Theatre"
Ma teadsin, et William Somerset Maugham oli romaanikirjanik, tal on mõni kuulus raamat ja. Aga selgub, et ta oli põhiliselt hoopis näitekirjanik. Teatrimaailma ja näitlejate tundmine inspireeris teda ilmselt kirjutama raamatut "Theatre".
The stage is makebelieve. But seem natural.
Peategelane on neljakümnendates eluaastates näitlejanna Julia Lambert. Ta on kasulikus abielus, poeg on tal, kelle elust ta väga osa ei võta, on ka armukesi, ja laval on ta hinnatud näitlejanna.
Kuulsin sellest raamatust esmakordselt kusagil umbes 11. klassis, kui üks õpetaja rääkis, et ta seda parajasti loeb. Lisas veel, et olla nii huvitav, et raske käest panna. Sellega ma pole nõus, üldse raske polnud käest panna. Mitte et veninud oleks, aga polnud ka kiire tempoga tohutu põnevik.
Julia tegelaskuju oli huvitav küll, sai mitme koha peal mõelda, miks ta nüüd nii või naa tegi. Või siis just vastupidi, et loomulikult ta käitus nii, sest kui maailm on teatrilava, siis ta ongi seda alati.
Lisaks Julia hästi välja joonistatud tegelasele olid kõrvaltegelased ka mõtlemapanevad. Julia rahalugejast abikaasa näiteks või tema noor armuke või Juliat armastav patroonproua.
Raamatu lõpu eel oli kõnekas peatükk, kus Julia poeg talle mitmetes lausetes näkku ütles, mida ta emast (ja näitlemisest) arvab.
You don't know the difference between truth and make-believe. You never stop acting, It's second nature to you. You act when there's a party here. You act to the servants, you act to father, you act to me. To me you act the part of the fond, indulgent, celebrated mother. You don't exist, you're only the innumerable parts you've played. I've often wondered if there was ever a you or if you were never anything more than a vehicle for all these other people that you've pretended to be. When I've seen you go into an empty room I've sometimes wanted to open the door suddenly, but I've been afraid to in case I found nobody there.
Julia üritas õigustada ning selgitada, kuidas tema kõike näeb.
You see, what you don't understand is that acting isn't nature: it's art, and art is something you create. Real grief is ugly; the business of the actor is to represent it not only with truth but with beauty.
Siin on kaart, mille enne selle raamatu valimist tõmbasin:
Lähtusin noist maskidest, meenutavad teatrit sümboliseerivaid maske.
Ma mõtlen, et mulle väga meeldis. Reaalsuse ja teeskluse suhe on intrigeeriv teema.
Raivo Tihanov "Kolm musketäri ja kokatädi"
Faridah Àbíké-Íyímídé "Ace of Spades"
Chiamaka ja Devon on keskkooliõpilased mainekas Niveuse akadeemias. Nad on tublid, heade hinnetega ja edukad, ühtlasi kooli ainsad mustanahalised õpilased.
Lõpuklassi alguses hakkavad õpilased saama sõnumeid salapäraselt saatjalt nimega Aces. Sõnumid paljastavad saladusi Chimaka ja Devoni kohta ning muutuvad ohuks nende tulevikule. Chiamaka ja Devon hakkavad siis uurima, kes selle taga on.
Kes on "Gossip Girli" näinud, siis siin on palju sarnasusi. Natuke "I know what you did last summer" ehk ka. Autor suisa ise ütleb, et "Gossip Girl" oli talle inspiratsiooniks.
Oli huvitav küll, võib-olla natuke aeglasema tempoga kui arvasin, aga mitte veniv. Tegelaskujud olid ka usutavad. Lisaks mõtlemapanev idee, et inimese inimlike omaduste hulka kuulub soov uskuda, et asjad pole nii halvad, kui nad tunduvad. (Nimetatakse vist lootuseks.) Tegelikult on asjad mõnikord just nii halvad, kui nad tunduvad. Või veel halvemad.
Üks asi küll, mis ei tundunud usutav. Kui sa oled tänapäeval ca 18-aastane lahtiste silmadega inimene, siis ju saad aru, mida tähendab millegi sotsiaalmeediasse postitamine? Noh et siis on tegemist avaliku asjaga. Isegi kui sa ise pole agar sotsiaalmeedia kasutaja, saaksid ju aru? Siin korra tundus, et üks peategelane ei saanud aru.
Aga. Põhjus, miks üldse seda raamatut lugesin. Vaatasin kunagi kevadel, et mul on ju Dixit olemas ja mõtlesin, et loeks selle aasta suvekuudel (peamiselt) Dixiti kaartide põhjal valitud raamatuid. Esimene kaart, mille tõmbasin, oli sihuke:
Paremal pool on poti äss, mille järgi raamatu võtsin, aga tegelikult sobis kogu lugu lõpuks kaardiga. Ballirõivais inimesed on nagu peategelased, sest raamatus tõesti toimus ball, suisa maskiball. Samas võivad kinniseotud silmad sümboliseerida ka nende teadmatust saladuste avalikustaja kohta. Noh ja sõjalennukid on ka kõnekalt nende poole suunatud.
Christina Lauren "Love and other words"
Melodraama. Ei hakka isegi lähemalt kirjeldama ega lahkama.
Tänuväärne raamat. Kui su peale on langenud midagi lugemisbloki taolist, siis ärritavalt halb raamat, mis kiiresti edasi läheb, on üks kergemini konsumeeritavaid valikuid. Külmaks ei jäta ja palju aega ei võta.
Kevadbingo
Näe, mai ka läbi. Panen siia salvestamise mõttes linnaraamatukogu kevadbingo. Tervelt 2 rida sain täis. (Pilt läheb peale vajutades suuremaks ma loodan.)
Peab ütlema, et mõned väljad jätsid tõlgendusvõimalusi. Polnud kindel, mida täpselt oli mõeldud. Näiteks keset ruudustikku olev Spring cleaning. Ma panin sinna niukese raamatu, mille võiks kevadkoristuse käigus välja visata. Või Moodread. Ilmselt mitmetähenduslik, aga ma panin raamatu, mida lugedes tundsin ajastu meeleolu ("Starter for 10" puhul 1980ndate hõng kõigi oma Kate Bushi kuulamistega).
Booktok on ka minu jaoks isikliku kogemuse mõttes võõras, aga eeldasin, et seal soovitatakse sarnaseid asju kui Booktube'is (ehk palju igasuguseid hittraamatuid).
Mõtlen, et selles esimeses vertikaalreas, mille täis sain, on kõik isegi täitsa niukesed raamatud, mida võiks lugemiseks soovitada. Väga suuri ja levinud sõnu täis pealkirjad ka. SUUR ja MUUSIKA ja ARMASTUS. TUUL on ka üsna märkimisväärne nähtus tänasest ilmast lähtudes.
Aga luule ja Dublini kirjandusauhinna ruut jäid tühjaks. Kes seal Dublini auhinna nimekirjas on siis. Selle aasta nimekirjas on päris mitu masendava sisuga lugu tundub. Helgemaid lugusid saab ruutudest Flowers ja New author.