Dannebergide rummiäri ajav pere (peaasjalikult peretütred) Põhja-Saksamaal I maailmasõja lõpust II maailmasõja lõpuni. Üks tütar tahab rummiäri juhiks saada, teine arstiks, kolmas näitlejaks. Samas on pildil ka nende vanamoeliste vaadetega (kuid üsna pehme iseloomuga) isa ning vabameelsem kultuurisõbrast taani onu.
Ajaloo mõttes on huvitav, sest tegevus toimub Schleswig-Holsteinis Flensburgi linnas Taani piiri lähedal. (Ajalootunnist vast tuleb meelde, et Schleswig-Holsteini pärast on rohkem kui üks kanakitkumine toimunud.) Teemaks tulevad ka natsid ja inimeste erinev suhtumine neisse.
Kirjutamise stiil oli kohati nagu vanamoeline (või mingil muul põhjusel mulle võõras?). Kartsin, et läheb heietamiseks ära, aga ei läinud, pigem hakati lõpupoole minu jaoks liiga suuri ajavahemikke vahele jätma (üks peatükk 1940. aasta suvel, järgmine aasta hiljem jne).
Tegelasi oli mitmeid ja kohati päris huvitavaid, mõni jäi siiski ka üheplaaniliseks. See, kuidas peategelastest naisi oli kujutatud, ajas vahepeal harja punaseks. Ma just ei arva, et naised nii palju oma keha ja emotsioonide orjad on.
Korra mõtlesin, et ei loe lõpuni, paks raamat ikkagi (471 lk mitte eriti suures kirjas). Teisalt oli juba kolmandik loetud sel hetkel, ei tahtnud pooleli ka jätta. Ebahuvitav ja otse halb polnud, lihtsalt midagi oli vastukarva. (See eelmise lõigu teema vist.)
Kui keegi teeks selle raamatu sisu põhjal seriaali, siis see võiks meeldida küll. Seriaalides lähevad mitmed süžeeliinid läbi, mis raamatutes võivad naeruväärsetena tunduda. Ja seriaalis on faktoreid, millega kummalise sisu mõju pehmendada. Visuaalses plaanis ajastu tabamine näiteks (kostüümid, soengud, mööbel jms).
Aga kui ikka lugeda peaks tahtma, siis järelsõnast selgus, et loole on järg tulemas.
