Niisiis omab Jeremy Clarkson kusagil Inglismaal maad, kus on talu ka peal. Koroonaaja saabudes hakkas ta talu pidama. Raamat räägibki Clarksoni seiklustest talupojana ning sisaldab lisaks (kohati üsna iroonilisi) mõtisklusi tänapäeva põllumajanduse teemal. Kuna Clarkson on suur mootorite maailma fänn, ei jäta ta kirjeldamata vist ühtki talle talutöös abiks olevat masinat (alustades Lamborghini traktorist).
Üsna väike raamat on, läheb ruttu edasi ja saab kiiresti loetud. On muhelemapanevaid kohti, on kohti, kus tundub, et kirjutaja tahab tingimata vaimukas olla, on palju kohti, kus noogutad kaasa ja mõtled, et meil siin on täpselt samamoodi.
Korra mõtlesin, et võib-olla oleks parem inglise keeles lugeda, oleks stiil ehedam või midagi. Jäin siiski eesti keele juurde, sest seal oli keegi tohutu hulga põllumajandussõnavara juba ära tõlkinud. (Vaevalt ma teda üldse lugenud oleks, kui ta eestikeelsena pihku poleks hakanud.)
Taaskord mitte just püsiva väärtusega teos, aga mõne koha peal lõbus lugeda.
9-aastane Tonje elab Vilgukiviorus. See on Norras, niuke küla moodi koht. Tema ema on mereteadlane ja seetõttu suure osa aastast kusagil objektil, isa on talumees (vähemalt mingeid lambaid ja sigu nad peavad).
Tonje on kange ja hakkaja tüdruk. Talle meeldib suusatada ja kelgutada. Reeglina teeb ta seda üksi, sest Vilgukiviorus pole teisi lapsi. Tema parim sõber on seitsmekümnendates härra Gunnvald ja lemmikloom kajakas Geir. Otseloomulikult satub Tonje raamatu jooksul mitmesugustesse sekeldustesse.
Mul läks algul natuke aega, et vedama saada. Ei olnud igav, lihtsalt ei saanud otsa hästi lahti. Kui otsa lahti sain, läks väga lobedalt ja toredalt. Väga klassikalise lasteraamatu moodi lugu, lindgrenlik (ma pole esimene võrdleja).
Meeldis vaimukas keelekasutus. Ajas naerma küll, kui mingi toidu maitset konserveeritud varesega võrreldi või kui keegi naeratas laialt nagu buss. Või dialoog Sul on kajakas peas. - Ma tean. Eks see on jah mõne inimese jaoks tavaline asi.
Huvitavaid vihjeid oli ka. Näiteks see, kuidas Tonje tahab, et Gröönimaa jäämäed enam ei sulaks, sest siis võiks ema vähem töötada. Või see, kui Tonje lubab halvasti käituva Gunnvaldi taaskasutusse saata. (Sellel on ju rohkem kui üks mõte, ei?)
Ei tea, kui pakse raamatuid tänapäeva 9-aastased loevad, aga see on niuke täitsa korralik paksemat sorti raamat (270 lk), pole see, et keerad natuke lehte ja juba läbi. Toredad illustratsioonid on ka, aga neid pole väga palju (võinuks rohkem olla!).
Lootsin, et ehk on mõni järg ka sel lool, aga tundub, et pole. Oli teemasid, millele viidatakse, aga päris lõpuni kinni ei seota. Tahaks teada, mis sai. Võib muidugi olla, et midagi ei saanudki. Kõik läks edasi nii nagu enne.
Nägin selle raamatu norrakeelset väljaannet ka. See nägi eestikeelsega täpselt samasugune välja. Kaaned ja illustratsioonid ja. Isegi font oli minu meelest sama. Mulle päris meeldib see mõte.
Inglise keeles on raamatu nimi "Astrid the unstoppable". Ega tulegi palju näiteid pähe, kus tõlkes peategelase nimi ära on muudetud. Ju oleks Tonjet raske hääldada.
Lugu algab sellest, kui Vorobjaninovi ämm ütleb surivoodil Vorobjaninovile, et peitis oma teemandid talle kunagi kuulunud toolide sisse. Nüüd on Vorobjaninovil vaja toolid üles leida, et teemandid kätte saada. Appi tuleb (või "appi tuleb"?) suur kombinaator Ostap Bender. Samal ajal ajab toole (teemante) taga ka vaimulik isa Fjodor.
Oli täpselt selline raamat, nagu arvasin, et olema saab. Sihuke tänapäeva lugeja jaoks natuke Kivirähki meenutav janditamine. Kahtlemata parim žanr selle aja (1920ndate Nõukogude Liit) ja olude kirjeldamiseks.
Viimasega seonduvalt kerkis taaskord esile mõte, et kogu see lugu oli tegelikult palju enamat kui see, millest mina aru sain. Alustades kasvõi tegelaste nimedega, mis vene keele hästi kõnelejale ehk kõnekad olid, ja lõpetades detailidega sündmustes, pidi see ju ilmselgelt olema ninanips päris paljude tollase kaasaja asjade pihta.
Hoolimata sellest oli ikka tore lugeda, juba kasvõi rikkaliku sõnavara pärast. Olid kohe sihukesed head ütlemised, mis panid naeru pugistama. Kellelgi öeldi näiteks olevat rähni kujutlusvõime, või minu isiklik lemmik Ära ole lepatriinu! (Seda tahaks kohe kasutama hakata.)
Raamat jagunes sisemiselt kolme jakku. Kolmas jagu oleks minu meelest võinud ka olemata olla, seda lugedes hakkas küll juba natuke lõpu ootamise tunne tulema. Aga päris lõpp jällegi oli minu jaoks ootamatu. Loogiline, kui järele mõelda, aga mõtlesin, et saame teada ühte teist asja.
Mitte minu läbi aegade lemmikraamat just, aga saan aru, miks ta nõnda legendaarne on.
1950ndate lõpu Saksamaal kohtub 15-aastane Michael 36-aastase Hannaga. Nende vahel tekkiva suhte huvitavaks osaks on ettelugemine - Michael loeb Hannale raamatuid ette ja Hannale hirmsasti meeldib. Peale suhte katkemist kohtuvad nad uuesti ca 5 aasta pärast, seekord II maailmasõja aegse vangilaagri valvurite üle peetaval kohtuprotsessil.
Raamat on kahest kõige vastikumast tundest. Häbi ja süü. Nii üksikisiku tasandil kui kollektiivselt. Michael kuulub põlvkonda, kes on üles kasvanud peale II maailmasõda. Raamatus arutletakse muuhulgas selle üle, millised selle põlvkonna tunded möödunud sõja suhtes on - kas neil on õigus (oma vanemate põlvkonda) hukka mõista, kas nad hoopis jagavad nende häbitunnet? Ja nii edasi.
See, mille pärast Hanna häbi tunneb, on hoopis muu teema, võib-olla veelgi huvitavam. Sinna juurde ka see mõttekäik, et kuigi häbitunne on negatiivne, hoiab inimene sellest millegipärast kinni.
Kogu sellest värgist oleks saanud suure eepose kirjutada, nii palju on kohti, kus saaks edasiarendusi aretada. Aga näe, raamatu paksus on 160 lehekülge ja ikka öeldakse väga palju. Kui läbi saad, siis ka veel mõtled, et mida see kõik nüüd ühele ja teisele tegelasele tähendas.
See oli harukordne juhus, kus nägin filmi enne ja siis lugesin raamatut. "The Reader" on 2008. aasta film, Kate Winsletile Oscari toonud rolliga muuhulgas. Režissöör Stephen Daldry ja stsenarist David Hare tegid 6 aastat varem ka teise filmi ("The Hours"), kus õhukesest raamatust pikk film välja tõmmati. Oli ka tõmmata muidugi, nagu "Ettelugeja" puhulgi.
Tiffy ja Leon elavad samas korteris, aga ei tee seda samal ajal. Üks töötab päevasel ajal ja on õhtuti kodus, teine töötab õhtuti/öösiti ja on päeval kodus. Nad ei peaks seega kunagi kohtuma, aga pole vast suurem üllatus, et kohtuvad küll. Enne kohtumist suhtlevad paberilipikute kaudu korteris.
Niuke tubli ajaviitekirjandus. Sisu oli, huvitav oli, piisavalt vaimukas keelekasutus oli, lihtne lugeda ka oli. Nagu varemgi öeldud, on Varraku ajaviiteromaani skaala väga lai. Kui suvel kirjutasin siin "Flanagansi naistest", mis on seal kehvemas otsas ja kas üldse ilmutamist vääris, siis "Korterikaaslane" on jällegi paremate palade otsas.
Jube palju on selliseid raamatuid, kus kellelgi on mingi halb kogemus ja siis tükk aega ei saada sellest üle, kuni saabub mingi üks dramaatiline hetk, kus öeldakse et olgu sellel nüüd lõpp ja ongi, nipsti, kõik korras. No ei ole ju usutav.
Siin oli naispeategelasel olnud üsna vastik elukaaslane, kellest ta ei suutnud tükk aega lahku minna. Lõpuks ikkagi läks. Mis siis edasi sai, kuidas ta kogu asja lahendas ja samm-sammult tervenes, ongi suuresti raamatu sisu. Peategelase arengu usutav järkjärguline kirjeldamine on mu meelest autori tugevaim külg.
Väga meeldis, et kordagi ei mõelnud, mis keelest see lugu tõlgitud on. Tähendab. Mõtlesin küll, aga kusagil poole raamatu peal niimoodi et oota, see on ju originaalis inglise keeles, kes oleks arvanud. Tõlkija oligi tõlkinud ja täitsa eestikeelseid väljendeid kasutanud, mitte otsetõlke peal liugu lasknud.
Humoorikas, kuidas mulle järjepanu satuvad ette raamatud, kus peategelase sõprade hulgas on advokaat. Ja siis kulub mõnel tegelasel alati raamatu jooksul õigusabi ära. Kui hõlbus! Ja kui naljakas.
17-aastane Mai käib koolis ja elab peamiselt üksi, sest nii tema emal kui isal on uus perekond. Temas äratab huvi klassi uus poiss Sander, kelle olemusest ja käitumise põhjustest ta päris hästi aru ei saa.
Kogu asja idee oli hea. Kuidas laabuvad omavahelised suhted kahel inimesel, kellel mõlemal on mingi oma suur probleem? Ilmselt mitte liiga lihtsalt.
Imetle siin minu krõnksutamisoskust
Kui tavapäraselt võib raamatu sisemist pinget kujutada umbes niimoodi nagu ülemisel joonel neist kahest ehk et pinge kasvab-kasvab, jõuab haripunkti ja siis saabub pingelangus lõpplahenduse näol, siis selle raamatu puhul oli see minu jaoks selline nagu alumisel joonel. Niuke vähepingeline õõtsumine. Päris pooleli jätta ei tahtnud, sest kirjutamise stiil iseenesest oli suhteliselt lobe, aga liiga tihti läks soigumiseks. Mingist hetkest peale oli raske järge pidada, mis suhetes peategelane ja põhinoormees parajasti on, sest nois hetkedes, kui nende suhted halvenesid, polnud nagu negatiivset pinget ja polnud ka positiivset pinget, kui olid positiivselt tähelepanuväärsed hetked. Lühidalt: sain aru, et peaksin sellest kõigest rohkem hoolima, aga tegelikult jättis tegelaste käekäik üsna külmaks.
Oli aru saada, et autor on ilmselt üsna noor ja suure tõenäosusega on see tema esimene raamat. Püüdlikkus on vist see asi, mis ridade vahelt tihti läbi paistab. Püüdlikkus pole halb asi, olen varemgi öelnud. Suure püüdlikkusega on võimalik tihti paremaid asju teha kui laisa andekusega.
Ühtlasi mulle meeldis selle raamatu kaanekujundus. Lihtne ja ilusates värvides.
Sain jälle kõik ruudud roheliseks. Sedakorda küll niimoodi, et kusagil novembrist peale valisin teadlikult raamatuid, mis tolleks hetkeks veel tühjadesse ruutudesse sobiksid.
Kõige viimasena sain täidetud ruudu "Raamat raamatutest/lugemisest". Kui säärase ruudu bingosse sisse panin, oli mul tegelikult üks kindel raamat mõttes, aga ei olnud õiget hetke seda lugeda, nõnda piirdusin ühe üsna kehvakese looga.
Üllatavalt raske oli täita ka ruutu "21. raamat suvalisest kohast, kus on palju raamatuid järjest". Pole raske leida kohta, kus on palju füüsilisi raamatuid järjest, aga iga kord, kui mõne riiuli juures 21-ni lugesin, tuli mingi niuke asi, mida ikka üldse ei tahtnud (5 lausega lastekas või taimedega riide värvimise õpetus). Lõpuks tulin selle peale, et nimekirjad on ju ka kohad, kus on palju raamatuid järjest. Sedakaudu õnnestus läbi lugeda teos, mis oli teisest žanrist kui mul tavaks.
Ruut "Ilmunud 1930ndatel" on tärniga, sest Turgenevi "Isad ja pojad" ei esmailmunud 1930ndatel, küll aga ilmus see konkreetne väljaanne, mida mina lugesin.
Kõige halvem raamat, mis siin kirjas, täitis ruudu "Raamat spordist/tegelane sportlane". "The boy next door" oli ikka tõesti raamatu nime vaevu väärt.
Meeldivamad raamatud olid aga "Jelgava 94" (lõbus), "Parunid, eestlased ja enamlased" (ajaloohuvilisele), "November" (kaunishingele), "Neljapäevane mõrvaklubi" (muhe), "Someday we'll tell each other everything" (pingeline), "Fangirl" (tubli noortekas), "Tunnid" (palju vähestes sõnades), "Norwegian wood" (jääb kummitama), "Janu on kõikel üks" (luulesõbrale).
Harry Styles - Sign of the times Uu, draama. Kindlasti tuli seda kunagi palju raadiost ja paljudel on kopp ees, aga ma pole suurem asi raadiokuulaja. Eva-Lotta Kiibusel oli eelmisel hooajal üks kava selle laulu järgi, oli ka väga hea draama.
Harry Styles - Treat people with kindness Lihtsad sõnumid. Laul kõlab lõbusalt ja see on tore, kuidas nad videos Phoebe Waller-Bridge'iga ringi kargavad.
Robbie Williams - Something beautiful Kuulan, sest see on hea lugu, mida kaasa üürata. Energia. Energia!
Gram-of - Fun Lost in a dance Eesti Laulult. Otseesitus läks pekki, aga salvestisena hea.
Victoria - Tears getting sober Bulgaaria esindaja 2020. aasta Eurovisioonil. Teadjad ütlevad et nagu Billie Eilish. Sihuke voogav ja rahulikult dramaatiline. Sõnades räägitakse suhkrust haavas. Kas see on sama valus nagu sool, on keegi proovinud?
Daði Freyr (Daði & Gagnamagnið) – Think About Things Islandi esindaja 2020. aasta Eurovisioonil. Ka video on omaette vaatamisväärsus.
The Roop - On fire 2020. aasta Eurovisioon (mida ei toimunud) on 2021. aastal kõvasti esindatud. See oli Leedu parim võimalus Eurovisiooni võita ilmselt.
Måneskin - Zitti e buoni 2021. aasta Eurovisiooni võitja. Alaseljas hakkab kõditama. Ja veelkord, itaalia keel on laulukeel.
The Sundays - Summertime Sellele ansamblile (vist ka laulule?) viidati ühes raamatus, mida lugesin. Selline kerge, kõlab nagu suveaeg.
Rahmaninov - Rapsoodia Paganini teemale Sest miks mitte vahepeal üks klaveripala orkestriga. Lihtsalt ilu pärast.
Jube pikaks läheb juba, aga lisan siia lõppu veel ka kaks Eesti Laul 2022 osalejat, keda aasta lõpus on hea meel kuulata olnud.
Púr Múdd, Shira - Golden Shores Väga mitu aega ja kohta tuleb pähe, kuhu see laul hästi sobida võiks. Seda, kas suur eurolava neist üks on, ei tea, ja kas see nii oluline ongi.
Jaagup Tuisk - Kui vaid
Selle eurolavale sobimises ei kahtle üldse. Sobib hästi kuulata ka pimedas õues kõndides. Hea draama, taaskord.
Norah Jones - The story Vana laul aasta lõpust. Enesekontrolliharjutus. Mul on nimelt alati olnud üliraske seda mitte kaasa laulda. Kohe niimoodi tõmbab üürgama. Aga päris igas kohas alati ei tahaks ju üürata.
