Sügise lugemisbingo

Haarasin septembris taaskord linnaraamatukogust lugemisbingo. (Huvitav, et neil on need suve ja sügise kohta, aga talve ja kevade kohta pole veel näinud.)

Kuna sügisel läks päris kibedaks lugemiseks ja tõlgendasin siin asju päris vabalt, jäi ainult 3 ruutu täitmata.

Kvaliteetfoto, nagu ikka, läheb peale vajutades
suuremaks

  • "Neljapäevase mõrvaklubi" asetasin trilleri alla vaid seetõttu, et Goodreads teda nõnda sildistas, ise poleks selle peale tulnud. 
  • "Paigad, kus olen avalikult nutnud" on õudus, sest mõned asjad, mis peategelasega juhtusid, olid õudsed. Raamat ise pole õudukas.
  • "Tüdruk, kes sinust maha jäi" paigutus jumalate ja koletiste alla, sest suur osa tegevust toimus sõja ajal ja sõjas on ikka koletiste ja jumalatena käituvaid inimesi, muidu ei saaks sõda ollagi.
  • "Return to the little French guesthouse" (tavaline naistekas) läks nõidade alla, sest mulle tundus, et üht tegelast püüti seal väga mustvalgelt nõiana kujutada.
  • "Attachments" on hirmutav, sest seda, kui keegi loeb kellegi teise erakirju, võib võtta kui hirmuäratavat tegevust.
  • Raamatu "Tunnid" tegelased olid ebatavalised, sest nad kõik olid mingil moel natuke Mrs Dalloway. Siin ikka hakkasin juba väga enda kasuks tõlgendama.
  • "Väike Prantsuse külalismaja" on muinasjutu ümberjutustus, sest iga naistekas on seda tegelikult.
  • Ebausaldusväärse jutustaja ruudu kohta mõtlesin, et kuidas üldse seda kunagi on võimalik ära täita, aga "Jelgava 94" 14-aastane alkoholiga katseid tegev noormees tundus isegi täitsa sobivat. 
  • Keelatud raamatu ruut on minu lemmik. Põhimõtteliselt võib võtta suvalise raamatu pealkirja, lisada sellele sõna banned ja guugeldada. Tundub, et alati tuleb välja mõni artikkel, kus seal või teises riigis (enamasti USA-s) on lapsevanemad mingi raamatu vastu üles tõusnud ja leiavad, et see pole ikka üldse sobilik koolis lugemiseks. Ka "Norwegian wood" polnud ses osas erand.

Ivan Turgenev "Isad ja pojad" ("Isad ja lapsed")

Väljaandes, mida mina lugesin (ilmunud 1936 kirjastuselt Loodus), oli raamatu pealkiri "Isad ja lapsed". Originaalis on ka "Отцы и дети". 

Isad ja lapsed ses mõttes et mitu põlvkonda. Ja idee ilmselt oli selles, et kuidas nad omavahel suhestuvad, on nad erinevad või lõpuks tegelikult ikkagi sarnased? Ja kas sama põlvkonna inimesedki tingimata vaadetelt üksteisele sarnanevad. Tegelaskujusid oli mitmeid, erinevaid ja huvitavaid. 

Lugedes tundus, et kogu asja lõpuni mõistmiseks olnuks vaja rohkem eelteadmisi Venemaa 19. sajandi ühiskonna kohta, või täpsemalt just selle hetke kohta, kui tegevus toimus. Ilmselgelt mõeldi mingite vestlustega enamat kui otsesõnu öeldud oli, aga lihtsalt vastavate teadmiste puudumise tõttu ei saanud aru. 

See on üks tähtsaid Venemaa 19. sajandi romaane, aga raske on tema kohta midagi öelda. Mitte et halb raamat oleks, täitsa kena lugu ja on aru saada küll, milles tema klassikalisus seisneb. Õhuke on ka ja ruttu saab läbi, ei ole raske lugeda. Tore, et Ivan Turgenev selle kirjutas, mis muud. 


Kristiina Kass "Samueli võlupadi"

 


Mäletan ka seda soovitust, et kui midagi kusagil raamatus meelde ei jää, pane raamat ööseks padja alla. Seda Samuel selles loos teebki. Siis alles hakkab juhtuma. 

Selle üle, kas raamatu sisu on tegelikult tore ja sobilik, võib muidugi vaielda. On selliseid kohti küll, kus esimese hooga kergitad kulme ja mõtled et oota... Täiskasvanuna lugedes tundus, et sain aru, mida siin ridade vahel öelda taheti. Keeruline öelda, mida lapslugeja välja loeks. Ei, tegelikult ma arvan, et lapslugejale ka meeldiks see. Lihtsalt see raamat (ja tegelikult vist suur osa lasteraamatuid?) on selline, kus saaks soovi korral mitmest kohast kinni hakata ja norida. Norimine on lihtsalt moes tänapäeval. Aga ma pole üldse kindel, et peab nii palju norima. 

Autor on ise illustraator, teinud toredad vanakooli moodi illustratsioonid. Tänapäeval on moodi läinud teha lasteraamatutele natuke süngeid ja mitte eriti lihtsaid ega ilusaid illustratsioone. Siis tekib küsimus, kellele need mõeldud on. Siin ei tekkinud, illustratsioonid on ikka eelkõige lapslugejale.

Ei ütle, kes need on, see oleks spoiler.

Haruki Murakami "Norwegian wood"


Pika looga raamat minu ajaloos. Ostsin selle enam kui 10 aastat tagasi, siis kohe ei lugenud. Mõnda aega hiljem hakkasin lugema, aga lugesin ainult natuke (ei tea, miks). 2013. aastal hakkasin uuesti lugema. Väga kaugele ei jõudnud, aga see vähene meeldis. 

Sel aastal on mul vaate laiendamise mõttes lugemisbingos ruut "Tegevus toimub Aasias". Järjekordne katse seda raamatut lugeda lõppes võidukalt. 

Sain lugedes kiiresti aru, et parim aeg seda lugeda olnuks siiski just 10+ aastat tagasi vanuses ca 20. Nüüd meeldis ka, aga siis oleks ilmselt meeldinud kohe veelgi rohkem. See on raamat just selliseks vanuseks, kus tundmused (nt igasuguse kunsti ja elusündmuste suhtes) on väga tugevad. Eks ole ju tegelasedki siin kusagil 20-aastased. Tahame või mitte, aga "Norwegian wood" kuulub tegelikult tänapäeva armastatud ja vihatud žanri young adult hulka. Ja kuigi siin tegevus 60ndate lõpus toimub, on teemad sarnased ka 21. sajandil. (Vaimne tervis on praegu ilmselt kuumemgi teema kui siis.)

Usun, et raamatu tegelastel on potentsiaali mõnele inimesele oma diibi olekuga närvidele käia. Teisalt, kui üldse on hea aeg jube diip olla, siis hilisteismeiga on ilmselt see aeg. Ses mõttes tõetruu. 

Mulle tegelased meeldisid, ei käinud närvidele. Oli mitmeid erinevaid tüüpe. Seetõttu oleks "Norwegian wood" hea raamat, mille kohta kusagil kirjanduse tunnis tegelaste analüüsi teha, inimeste omadused joonistuvad hästi välja. Ja vist küll iga tegelase puhul oli aru saada, miks sellist tegelast oli sinna raamatusse vaja. Selle eest hinne 5. 

Näe, unustasin kirjutada, mis sisu oli. Toru-nimeline noormees käib 1960ndate lõpus Tokyos ülikoolis. Tema sõbrad on Naoko (Toru enesetapu sooritanud sõbra Kizuki tüdruksõber), Midori (energiline ja uudishimulik tütarlaps), Reiko (hilistes kolmekümnendates naine, kellega on üht koma teist elus juhtunud), Nagasawa (enesekindel naistemees) ja mõni veel. 

Tegelikult on raske kirjeldada, mis siin juhtub, sest peale mõne väga suure sündmuse (mida ei taha ette ära öelda) ei juhtu juhtumise mõttes just väga palju. Inimesed vestlevad, Toru mõtleb. 

Aga. See, et lugu voolab ja midagi ülisuurt kogu aeg ei juhtu, ongi ehk Murakami tugevaim külg? Mõtlesin siin, et mis see on, mis temast sihukese jumaldatud kirjaniku teeb. Vist ongi see, et huvitavad karakterid ja hästi jutustatud? Mida ikka ühelt raamatult veel tahta?

Siiski oli see raamat ikka natuke imelik. Mitte halvas mõttes, aga ei tea ka, kuidas täpselt. Igal juhul sain juba mitu päeva tagasi selle loo läbi ja vahepeal tuletab ta ennast ikka meelde. Alati ei ole nii.

Vaatasin raamatu põhjal tehtud filmi ka. Esteetiliselt väga paeluv, aga minu jaoks mõjus natuke eraldi tükkidena. Kui olid enne raamatut lugenud, said aru, kuidas tükid kokku sobituvad, kui polnud, siis võib-olla ei saanud. Film polnud ka väga raamatutruu iga koha peal (mis muidugi polegi kohustus).

Igal juhul ma mõtlen, et ei anna seda raamatut nt Raamatuvahetuses ära, sest tundub, et võiks olla sihuke asi, mida teist korda ka lugeda.

Jānis Joņevs "Jelgava 94"


Läti kirjandus on nähtus, mille osas mul, kui V. Lacise "Kaluri poeg" välja arvata, kogemused puudusid. 

Pealkiri "Jelgava 94" tähendabki seda, et tegevus toimub Jelgavas aastal 1994 (ja 1995). Kirjutaja on 14-aastane noormees Jānis ja lugu algab Kurt Cobaini surmapäeval 5. aprillil. Niisiis on kõigepealt grunge, hiljem on Jānis ja sõbrad juba metallistid. Vähemalt arvavad, et on.

Pole Lätis 90ndatel käinud ega elanud, aga nii palju kui neid Eesti 90ndatega võrrelda saab (ja arvan, et väga palju saab), on see täitsa tabav raamat. Olustikukirjeldused on usutavad ja natuke nagu tuttavad.

Päris suur näitaja on, et naersin vahepeal. Tavaliselt ma ei naera lugedes (teen tähelepaneku, et nüüd naljakas koht, aga ei naera). Aga siin esines väga lampe lauseid. Ja kogu see 14-aastase poisi mõttemaailm ja eneseotsingud... mis on lahe ja mida üldse tegema peaks. Tundus tõetruu ja humoorikas. 

Lisaks peategelasele oli raamatus väga palju muid tegelasi. Tõesti kümnetes nimesid käib läbi. Kuna neid nii palju oli, tegin järelduse, et nad pole eriti olulised, et ma ei pea neid kuidagi meeles hoidma ega neist midagi arvama. Kui autoril kuidagi teisiti mõeldud oli, siis oleks ilmselt pidanud neid tüüpe vähem olema.

Kuigi oli ka päris palju viiteid erinevatele metallibändidele, siis ei seganud, et neist mõnda nime vaid kuulnud olin. Sest olulised polnud bändid, vaid see, miks noorukid neid kuulasid. Niuke täiskasvamise lugu. Raamatu päris lõpp rääkis natuke ka sellest, millist elu peategelane 21. sajandil ca 30-aastasena elas.

Tore, et kaasaja Lätis kirjutatud raamat on eesti keelde tõlgitud. Mis tõlkesse ja toimetamisse puutub, siis selle, mille kohta lugedes mõtlesin, et on ikka natuke veider ja kas see on taotluslikult nii tehtud, on üks Sirbi artikkel kohe korralikult ette võtnud.

"Jelgava 94" on Lätis väga populaarne raamat, edetabelitesse valitud jms. Film on ka tehtud temast. Kes vene keelt mõistab, saab torust vaadata (maitea miks see seal venekeelsena on). 

Josie Silver "Üks päev detsembris"


Laurie näeb ühel detsembrikuu päeval Londonis bussis olles üht meest, on niuke ilmutuse moodi hetk. Ta on kindel, et see ongi hr Õige. Hiljem üritab ta meest uuesti üles leida. Lõpuks õnnestub, aga taaskohtumine toimub pigem ootamatus olukorras. Edasi kirjeldatakse, mis toimus Laurie' ja Jacki (see mees) eludes järgnevatel aastatel. 

Nooh, paarkümmend lehekülge lugesin ära ja tundus, et nüüd on küll juba kõik maailma klišeed raamatus esindatud. Ei olnud, tuli veel. 

Aga siis läks nagu päris heaks. Inimeste vestlused olid usutavad ja sündmused, mis toimusid, polnudki ettearvatavad ja. Tõesti, endalegi üllatuseks oli kusagil poole raamatu peal ja kaugemalgi küsimus veel alles, et huvitav, kuidas see kõik lahendatakse.

Muidugi oli mingeid asju, mida oli raske uskuda või millest raske aru saada, aga kui nende üle väga arutlema ei jäänud ja neid lihtsalt faktidena võtsid, siis ei seganud. 

Veel positiivseid külgi: ühe tegelase celebrity crush oli Richard Osman, David Tennanti mainimine (ja kaudselt tegevusse sekkumine) ei teinud paha. See nali ka, et ühele tegelasele saatsid sõbrad Austraaliast pildi, kus peal olev kiri oli tagurpidi (sest nad olid teisel pool maakera).

Negatiivse poole pealt: juba mitmes raamat, mille otsa satun, kus inimesed tarbivad väga palju alkoholi (igapäevaselt ja mitmeid peekritäisi) ja seda ei esitleta kuidagi negatiivse tegevusena, pigem isegi positiivsena. Maitea, mingi kultuuriline värk, et kui mingi jama on, siis hakka jooma?

Kultuurilise värgi osas veel. Raske uskuda, et Suurbritannias on mõni inimene, kes arvab, et väljast tuppa tulles ei peaks välisjalanõusid ära võtma. Oleks see California, okei, aga Suurbritannia, kus vihma ja pori võiks samahästi lipu peale panna, sest need on nii põhilised asjad. Tähendab, raamatus ühele peategelasele ei meeldinud see jalanõude äravõtmise värk, sellest minu puhang.

Ja veel sarjast juba mitmes raamat. Nime käänamine, kui kirjapilt ja hääldus ei lange kokku, on ikka üks raske asi. Kui ei saa õigesti teha, oleks siis kasvõi tehtud läbivalt valesti, jääks vähemalt mulje, et on mingistki reeglist lähtutud. Ei. Ühes lauses kirjutan, et keegi läks Sarah'ga kohvikusse ja järgmises, et keegi võttis Lauriega napsu. Ja järjepanu niimoodi, kord õigesti, kord valesti. 

Lühidalt: raamatu algus ja lõpp olid üks suur juust, aga päris suur osa, mis sinna vahele jäi, täitsa korralik.

Mark Twain "Prints ja kerjus"

Ma vist ei olnudki seda varem lugenud. Ainult niipalju ehk kui mõni katkend kusagil kunagises õpikus/lugemikus. Peab ütlema, et oli üllatavat küll. 

See, et Mark Twain selle loo kirjutas, oli ka korraks nagu taasavastus. Vist teadsin küll, aga kui keegi küsinud oleks, poleks osanud öelda. See, et raamat esmakordselt juba 1881. aastal ilmus, oli ka päris huvitav teadasaamine.

Ja see oli üllatus, et printsi ja kerjuse lugu toimub tegelikult pärisajaloos. Ei ole mingit väljamõeldud kuningriiki ja võltshiilgust. Prints on Henry VIII ja Jane Seymouri (3. naine) poeg ja tulevane kuningas Edward VI. Kerjus, jah, on ilmselt välja mõeldud.

Seoses sellega, et on pärisajaloos jutustatav lugu, on siin ka üsna mitmes kohas päris detailseid kirjeldusi. Eks ta suurendas usutavust. Õnneks jäi kirjelduste hulk normaalsuse piiridesse, päris sellist tunnet ei tulnud, et kaua võib, jõua juba asjani. 

Aga noid kirjeldusi ja üldse seda raamatut lugedes tuli mitut puhku pähe, et väga kasulik oli see kunagine kirjandustunni praktika, kus tekstist võõrad sõnad vihikusse kirjutasime ja need siis koos õpetajaga ära seletati. Vaevalt oleks kusagil algklassis teadnud, misasi mõni mitra või hellebard on. 

Sisu osas jäeti üks ilmselgena tunduv küsimus küsimata. Võib-olla see oligi vastus, et üldse ei küsitud. Juhusejumal valitseb maailma jms.

Katie van Ark "The boy next door"

Juba ammu tahan lugeda mõnda head spordidraama raamatut. Proovisin aasta alguses Mihkel Tiksi "Korvpalliromaaniga", ei läinud üldse käima ja jäi pooleli. Nüüd vaatasin, et lugu iluuisutajatest võiks ju vähemalt iluuisutamise tõttu tore olla, kui ka muust sisust suurt ei oodanud. 

Otse välja öeldes oli see kõige halvem raamat, mida viimaste aastate jooksul lugenud olen. Ütleme niimoodi viimase viisaastaku jooksul. Sellel olnuks nagu selgroovigastus - lehekülgi ja lehekülgi juttu, aga lugu lihtsalt ei püsinud püsti. Mingi arusaamatu draama koos sama arusaamatute tegelastega. Vahepeal meenutas fan fictionit, mida peatükk peatüki haaval kirjutatakse ja avaldatakse ja võimalikult pikaks venitatakse. (Aga tuleb tõdeda, et mõnikord on asjade fan fictioniga võrdlemine fan fictioni solvamine.)

Üks asi mulle meeldis siiski. Ühe noormehe põhinali oli see, et ta varastas ära treeneri kabineti ukse. Korduvalt. See oli naljakas.

Aga siiski, selle raamatu asemel soovitan tõelist iluuisutamist. Lisaks sellele, et on ilus, on ka hariv. Väga hea koht, kust (klassikalise) muusika katkeid kuulda ja uusi lemmikuid leida.

Eva-Lotta Kiibuse selle hooaja vabakava on filmimuusikapõhine. 

Ühtlasi, kuldne kleit olümpiahooajal on tubli lähenemine.

Näe, juba unustatud see raamat.

Helen Pollard "Väike Prantsuse külalismaja" 1-3

3-osaline naistekasari, niisiis. 1. osa tagakaanel räägitakse kvaliteetsest ajaviitekirjandusest, aga see pole see, pole see...

Inglanna Emmy läheb elukaaslasega Prantsusmaale puhkusele, avastab seal, et mees petab teda, ja ulatab abikäe külalismaja pidavale härrasele, kelle naine on ka teda petnud.

Muidugi on need raamatud klišeesid täis ja ettearvatavad, paljude kohtade peal puhas sulajuust, mitmes kohas süžeeliinidega, kust võiks kinni hakata ja närida. Aga. Ikka tekib mõte, et mis lood need siis on, miks nad olemas on? Ja miks ma lugesin just läbi kolm kirjandusliku väärtuse mõttes üsna küsitavat raamatut.

Otsisin, aga ei leidnud Eestis kaitstud lõputöid selle kohta, milliseid ühisjooni on naisteka-tüüpi raamatutel muinasjuttudega. Viimaste kohta tehakse lõputöid küll, aga peamiselt mingist lastega seotud vaatenurgast (kuidas muinasjuttude lugemine mõjutab laste selle ja tolle asja arengut vms). Aga naistekad on ka ju muinasjutud, lihtsalt teisele sihtrühmale. Võta muinasjutu tunnused ja vaata, kas enamus neist naistekale kohalduvad. (Sherlock, ma tean.) 

Ilmselt kirjandust tudeerivad inimesed leiavad sedasorti kirjanduse liiga madala olevat, et seda kuidagi uurida. (Või teen liiga?) Maitea, minu arvates oleks huvitav. Kas naistekad on sisuliselt muinasjutud, ja kui on, siis kas põhjus, miks neid loetakse, on ka sama?

Teine võimalus on mõelda, et sellised raamatud on nagu rämpstoit. Mõtled, et see pole vist hea, ometi sööd edasi. Näe, üks osa on veel olemas, andke ette! 

Mis toitu ja jooki puutub, siis neis raamatutes käib tohutu joomine. Kui keegi teeks joomismängu "Võta pitsike iga kord, kui mainitakse teed ja/või teejoomist", siis ta jooks ennast laua alla. Veinijoomise mainimisega on umbes sama lugu. Ilmselt tahavad raamatud olla korraga inglaslikud ja prantslaslikud ja seda üritatakse muuhulgas rahvusjookide kaudu saavutada.



Oktoober

 Sarjad 

The Crown (4. hooaeg)
Ma mõtlen, et põhjus, miks see seriaal auhindu võidab, on viimistletus. Detailideni viimistletus ja detailide viimistletus võiks öelda. Vaatad seda kuningannat ja saad aru, et jah, see näitleja pole päriselt kuninganna, aga need mingid väiksed asjad, mida ta teeb, lubavad mul soovi korral uskuda, et ta on. (Teiste osatäitjatega sama.) Ühtlasi Tobias Menzies, kes prints Philipit mängib, on näitlejana atraktiivne, isegi kui ta kaadris olles nähtavalt midagi ei tee ega ütle.

This way up (2. hooaeg)
Naisest, kes on närvivapustuse tõttu mõnda aega rahustavas asutuses toibumas olnud ja pöördub tagasi tavaellu. Natuke nagu Fleabag. (Ka vaatamine võtab sama vähe aega - praegu on olemas 12 kusagil 20-minutilist osa.) Siin mängib ka Tobias Menzies. 

Peategelane Aine

Sex Education (3. hooaeg)
Teate neid tänapäeva sarju, kus põhimõtteliselt iga tegelane esindab mingit vähemusgruppi? Need mõjuvad tihti pingutatuna, kvooditäitmisena. Aga Sex Education on sihuke seriaal, mis mõjub loomulikuna. Saadki aru, et kui võtta 10 suvalist inimest, siis neil kõigil on mingi teema. Mitte ei pea alustama sellest, et leida inimesed, kellel on mingi teema ja siis moodustama neist kümnest gruppi. Maitea, on see arusaadav mõte? Ühtlasi see on hea komöödia (see kõige raskemini teostatav žanr). 


Filmid

Bombshell
Tõsieluline lugu sellest, kuidas Fox Newsi juht ahistamise eest vahele võeti. Kuulsaid näitlejaid mängib siin, aga seda, milline neist on Charlize Theron, on küll raske kindlaks teha. 

Los Bando
Lastefilm (noortefilm?) bändist nimega Los Bando Immortale. Žanrilt vist ka roadtrip-film (teekonnafilm?). Niuke nunnu ja lihtsakoeline.

Nemad teevadki bändi

Pettson ja Findus. Maailma parimad jõulud
Kena, armas. Vaatasin ära, läksin piparkooke ostma.

Käsilased ; Mina, supervaras ; Mina, supervaras 2 ; Mina, supervaras 3
Sihukesed, nagu ootasin, et nad on. Kohati niukest lolli nalja, mille peale naerda ja kohati nunnu ka ja.


Raamatud

The revolving door of life 

Dressed for war

Beautiful world, where are you

Tunnid

Neljapäevane mõrvaklubi

Tüdruk, kes sinust maha jäi

Väike Prantsuse külalismaja


Tellimine: Postitused (Atom)