Otse põhisisu juurde

Juuni

Seriaalid
Täitsa hale seis, filme pole vaadanud, uusi seriaale ka mitte, ainult kordused käivad. Ei, siiski üks uus on.

Armastuse ahelad (Крепостная)
See on seebikas, Ukraina seebikas. Võiks öelda ka et melodraama. On suur armastus (mis tekib, nagu ikka, sekunditega), natuke mustvalged tegelased (aga siiski mitte kõik ja mitte päris), uhked rõivad (sest tegevus toimub 19. sajandi keskel) ja Eesti vaatajale tuttav Julia Aug. Viimase tegelaskuju on kasvatanud ühte orjade tütart, harinud teda ja nõnda. See paneb tütarlapse kentsakasse olukorda- ühest küljest oskab ta prantsuse keelt ja klaverimängu jms kõrgklassi värki, teisalt puudub tal isiklik vabadus. Minu lemmiktegelane on härraste kokk - matsakas maanaine, kes räägib hästi mahlases (rahvalikus) keeles. Rahvalikust rääkides on see ka hea koht, mille kaudu tutvuda veidi ukraina ja õigeusu kultuuriga. Näiteks mõnda huvitavat rahvatantsu on nähtud ja pulma.

Üllas vaene mõisnik ja heasüdamlik orjatar


Raamatud

The girl on the train
Sai ilmudes palju tähelepanu. Ma ei olnud väga raputatud temast, sest lugesin eelmisel aastal ühte raamatut, kus oli natuke sarnane teema. Selle (ja paljude teiste) raamatute puhul, kus keegi käitub ennasthävitavalt või mingil muul moel reeglipärasest erinevalt, on enamasti põhjuseks midagi, mis on inimesega minevikus juhtunud. Trauma põhimõtteliselt. Mulle natuke hakkab see juba mitte meeldima. Tahaks vahepeal sellist raamatut, kus inimene ka käitub talle kahjulikul moel, aga tema minevikus pole mingit tohutut draamat. Sest sellised inimesed on ka olemas. Ilmselt on asi selles, et dramaatilisele sündmusele viitamisega saab parema süžee.


Elio : üks animatograafiline lugu
Lastekas, lahedate illustratsioonidega. Sama autori eelmine raamat väga meeldis, aga selle puhul tundus, et tegelasi oli liiga palju. Võib-olla on asi minus, aga tahaks, et lasteraamat oleks pigem ühte asja mitu korda nämmutav kui selline, et mainib korra mingit tegelast ja siis eeldab, et mul jääb kohe meelde. Eriti kui tegelasi on palju. Loo mõttes oli tore lugu, ajalooline. Filmikunstist ja.


Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi
Sama teema veits mis rongitüdrukuga. Inimene käitub ennasthävitavalt, sest tema minevikus on suur draama. Õnnelik lõpp meeldis, aga selleni jõudmine mõjus lihtsustatult. Raamatu alguses oli hea moto, mis ütles, et üksindus on pigem süvenev nähtus, kust pole lihtne välja tulla. Peategelase loo puhul aga jäi mulje, et pigem oli lihtne. Ehk olen pessimist, aga minu meelest pole päris nii, et üksildane inimene esimese inimese kutse peale jookseb. Oleneb muidugi kui sügaval augus olla, aga väljaronimisel on ilmselt sikutajat ka vaja. Ühesõnaga. Inimene võib mingit asja tahta kõige rohkem maailmas, aga see ei tähenda, et tal oleks lihtne seda vastu võtta. (Õudselt targutamise peale kisub täna.)


Puudutuse kaugusel
Peategelasel on allergia teiste inimeste naharakkude vastu, seega igasugune puudutamine on talle ohtlik. Raamatu alguses pole ta üheksa aastat oma majast väljas käinud, siis peab olude sunnil õue minema. Muidugi ilmub peagi pildile üks austaja ja asi läheb veel keerulisemaks. Mõnes mõttes lihtsamaks ka. Autori järelsõnast saame teada, et säärane allergia on välja mõeldud.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...