See on seebikas, Ukraina seebikas. Võiks öelda ka et melodraama. On suur armastus (mis tekib, nagu ikka, sekunditega), natuke mustvalged tegelased (aga siiski mitte kõik ja mitte päris), uhked rõivad (sest tegevus toimub 19. sajandi keskel) ja Eesti vaatajale tuttav Julia Aug. Viimase tegelaskuju on kasvatanud ühte orjade tütart, harinud teda ja nõnda. See paneb tütarlapse kentsakasse olukorda- ühest küljest oskab ta prantsuse keelt ja klaverimängu jms kõrgklassi värki, teisalt puudub tal isiklik vabadus. Minu lemmiktegelane on härraste kokk - matsakas maanaine, kes räägib hästi mahlases (rahvalikus) keeles. Rahvalikust rääkides on see ka hea koht, mille kaudu tutvuda veidi ukraina ja õigeusu kultuuriga. Näiteks mõnda huvitavat rahvatantsu on nähtud ja pulma.
 |
| Üllas vaene mõisnik ja heasüdamlik orjatar |
Elio : üks animatograafiline lugu
Lastekas, lahedate illustratsioonidega. Sama autori eelmine raamat väga meeldis, aga selle puhul tundus, et tegelasi oli liiga palju. Võib-olla on asi minus, aga tahaks, et lasteraamat oleks pigem ühte asja mitu korda nämmutav kui selline, et mainib korra mingit tegelast ja siis eeldab, et mul jääb kohe meelde. Eriti kui tegelasi on palju. Loo mõttes oli tore lugu, ajalooline. Filmikunstist ja.
Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi
Sama teema veits mis rongitüdrukuga. Inimene käitub ennasthävitavalt, sest tema minevikus on suur draama. Õnnelik lõpp meeldis, aga selleni jõudmine mõjus lihtsustatult. Raamatu alguses oli hea moto, mis ütles, et üksindus on pigem süvenev nähtus, kust pole lihtne välja tulla. Peategelase loo puhul aga jäi mulje, et pigem oli lihtne. Ehk olen pessimist, aga minu meelest pole päris nii, et üksildane inimene esimese inimese kutse peale jookseb. Oleneb muidugi kui sügaval augus olla, aga väljaronimisel on ilmselt sikutajat ka vaja. Ühesõnaga. Inimene võib mingit asja tahta kõige rohkem maailmas, aga see ei tähenda, et tal oleks lihtne seda vastu võtta. (Õudselt targutamise peale kisub täna.)
Puudutuse kaugusel
Peategelasel on allergia teiste inimeste naharakkude vastu, seega igasugune puudutamine on talle ohtlik. Raamatu alguses pole ta üheksa aastat oma majast väljas käinud, siis peab olude sunnil õue minema. Muidugi ilmub peagi pildile üks austaja ja asi läheb veel keerulisemaks. Mõnes mõttes lihtsamaks ka. Autori järelsõnast saame teada, et säärane allergia on välja mõeldud.
