Kohe mitte ei suuda ma ära harjuda sellega, et igasugune meedia armastab kasutada narkootikumidest (vähem ka alkoholist) rääkides sõna mõnuained. Kas oli tõesti nõnda vähe neid, kelle eesti keele õpetaja raius nagu rauda, et need pole mõnuained, need on meelemürgid? Kui ka ei raiunud, kas ise ei tule selle peale?
Miks peaks lootma, et keegi tahab mitte kasutada asja, mille nimi on mõnuaine? Kui on loota, et see tekitab mõnu, siis kes ei tahaks mõnu tunda? Kõik inimesed tahavad, nad on inimesed ju.
Nõnda et meelemürgid on see sõna.
Ma mõtlen ka ikkagi vahepeal, et mis vahet seal on, kuidas mingit asja nimetada, kui sisu on nagunii teada. On küll vahe, väga sisuline vahe.
Kui päevakajaliseks minna, siis stereotüübid on nagu väga visad viirused, mille väljaravimine just keelest on üks aeganõudvamaid osi koguprotsessist.
Kommentaarid