Otse põhisisu juurde

Läti 100 on lõpmatus

Olen endalegi üllatuseks avastanud, et Läti 100 täitsa kotib mind. Mul on hea meel Läti 100 pärast. Seetõttu on allpool mõned punktid, mis minul Lätiga seostuvad, ikka positiivses plaanis (nii et kilusõda jääb seekord välja).

Lätlastel on ilus
vabadussammas
Image result for latvija 100
Rääkides veel asjadest, mis on lätlastel ilusamad
kui eestlastel
Related image
Lätil on Positivus, mis oma algusaegadel sümpatiseeris ehk
rohkem, aga nagu varemgi öeldud, on tema olemasolu ja
püstipanek otse Eesti piiri ääres väga kange ja kaval tegu.
Ilmselt ainuke Läti ansambel, mida 
keskmine eestlane teab.


Aga tegelikult on lätlastel veel ka Instrumenti, kelle
lauludes võib kuulda, et läti keel on väga laulev.

Related image
Ja kui rääkida keelest, siis läti keel on minu jaoks sarnane
norra keelega. Venib rääkides. Ainult kui norra keel venib
rõõmsalt, siis läti keel venib laisalt. Ütleb ju Läti reklaamlausegi
"Latvia- best enjoyed slowly".

Image result for kaluri poeg
Kui paljud mäletavad, et kodus raamaturiiulis
oli sihuke raamat ja kui paljud on seda
päriselt lugenud? Mina olen! See asjaolu
teeb mind rõõmsaks. (Tuleb küll tunnistada, et
omal ajal teda lugedes tuli ette mitmeid
raskeid hetki.)
21.sajandi maja, mis ei ole kole, see on omaette saavutus.
Et tegemist on raamatukogu, mitte hotelli või kaubanduskeskusega,
annab veel lisapunkte. 
Lätis on mitmeid võluvaid väikelinnu. 

Image result for dzintars siers
Lätil on Dzintars, mis otseloomulikult
tähendab merevaiku. See on toode, mille ostmisega mina
väga tahaksin lätimaist toetada, aga võta näpust- mitte üks
pood siinmail enam ei müü seda. Ilmselt oleks see minu
põhjus Valkasse sõita.



Kaelkirjak on minu ametlik lemmikloom.
Seetõttu on oluline, et Riia loomaaias
elab neid suisa mitu. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...