Otse põhisisu juurde

Läti 100 on lõpmatus

Olen endalegi üllatuseks avastanud, et Läti 100 täitsa kotib mind. Mul on hea meel Läti 100 pärast. Seetõttu on allpool mõned punktid, mis minul Lätiga seostuvad, ikka positiivses plaanis (nii et kilusõda jääb seekord välja).

Lätlastel on ilus
vabadussammas
Image result for latvija 100
Rääkides veel asjadest, mis on lätlastel ilusamad
kui eestlastel
Related image
Lätil on Positivus, mis oma algusaegadel sümpatiseeris ehk
rohkem, aga nagu varemgi öeldud, on tema olemasolu ja
püstipanek otse Eesti piiri ääres väga kange ja kaval tegu.
Ilmselt ainuke Läti ansambel, mida 
keskmine eestlane teab.


Aga tegelikult on lätlastel veel ka Instrumenti, kelle
lauludes võib kuulda, et läti keel on väga laulev.

Related image
Ja kui rääkida keelest, siis läti keel on minu jaoks sarnane
norra keelega. Venib rääkides. Ainult kui norra keel venib
rõõmsalt, siis läti keel venib laisalt. Ütleb ju Läti reklaamlausegi
"Latvia- best enjoyed slowly".

Image result for kaluri poeg
Kui paljud mäletavad, et kodus raamaturiiulis
oli sihuke raamat ja kui paljud on seda
päriselt lugenud? Mina olen! See asjaolu
teeb mind rõõmsaks. (Tuleb küll tunnistada, et
omal ajal teda lugedes tuli ette mitmeid
raskeid hetki.)
21.sajandi maja, mis ei ole kole, see on omaette saavutus.
Et tegemist on raamatukogu, mitte hotelli või kaubanduskeskusega,
annab veel lisapunkte. 
Lätis on mitmeid võluvaid väikelinnu. 

Image result for dzintars siers
Lätil on Dzintars, mis otseloomulikult
tähendab merevaiku. See on toode, mille ostmisega mina
väga tahaksin lätimaist toetada, aga võta näpust- mitte üks
pood siinmail enam ei müü seda. Ilmselt oleks see minu
põhjus Valkasse sõita.



Kaelkirjak on minu ametlik lemmikloom.
Seetõttu on oluline, et Riia loomaaias
elab neid suisa mitu. 
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...
Postita kommentaar
Loe edasi »

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...
Postita kommentaar
Loe edasi »