Otse põhisisu juurde

Läti 100 on lõpmatus

Olen endalegi üllatuseks avastanud, et Läti 100 täitsa kotib mind. Mul on hea meel Läti 100 pärast. Seetõttu on allpool mõned punktid, mis minul Lätiga seostuvad, ikka positiivses plaanis (nii et kilusõda jääb seekord välja).

Lätlastel on ilus
vabadussammas
Image result for latvija 100
Rääkides veel asjadest, mis on lätlastel ilusamad
kui eestlastel
Related image
Lätil on Positivus, mis oma algusaegadel sümpatiseeris ehk
rohkem, aga nagu varemgi öeldud, on tema olemasolu ja
püstipanek otse Eesti piiri ääres väga kange ja kaval tegu.
Ilmselt ainuke Läti ansambel, mida 
keskmine eestlane teab.


Aga tegelikult on lätlastel veel ka Instrumenti, kelle
lauludes võib kuulda, et läti keel on väga laulev.

Related image
Ja kui rääkida keelest, siis läti keel on minu jaoks sarnane
norra keelega. Venib rääkides. Ainult kui norra keel venib
rõõmsalt, siis läti keel venib laisalt. Ütleb ju Läti reklaamlausegi
"Latvia- best enjoyed slowly".

Image result for kaluri poeg
Kui paljud mäletavad, et kodus raamaturiiulis
oli sihuke raamat ja kui paljud on seda
päriselt lugenud? Mina olen! See asjaolu
teeb mind rõõmsaks. (Tuleb küll tunnistada, et
omal ajal teda lugedes tuli ette mitmeid
raskeid hetki.)
21.sajandi maja, mis ei ole kole, see on omaette saavutus.
Et tegemist on raamatukogu, mitte hotelli või kaubanduskeskusega,
annab veel lisapunkte. 
Lätis on mitmeid võluvaid väikelinnu. 

Image result for dzintars siers
Lätil on Dzintars, mis otseloomulikult
tähendab merevaiku. See on toode, mille ostmisega mina
väga tahaksin lätimaist toetada, aga võta näpust- mitte üks
pood siinmail enam ei müü seda. Ilmselt oleks see minu
põhjus Valkasse sõita.



Kaelkirjak on minu ametlik lemmikloom.
Seetõttu on oluline, et Riia loomaaias
elab neid suisa mitu. 
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »