Otse põhisisu juurde

Madame, Victoria, Abdul ja mässaja. Kõik rukkis. Kult ka.

Kuidagi on nõnda juhtunud, et olen kolmel viimasel nädalavahetusel kinos käinud. Naljakas kohe, mõnikord ei käi aastaski nii palju. 

Kõigepealt vaatasin filmi Madame. Oli selline prantsuse stiilis komöödia, toimus Pariisis ja. Peategelasi küll mängisid austraallane Toni Collette, ameeriklane Harvey Keitel ja hispaanlane Rossy de Palma. Sihuke tuhkatriinulugu- vagurast teenijast eneseteadliku naiseni vms. Kaunis humoorikas oli. Nagu minu kõrval istunud tüdrukud peale filmi kommenteerisid, oli "täiesti teistmoodi, selline täiskasvanute huumor". Maitea küll, misasi on täiskasvanute huumor, ma vist ise mõtleks natuke vasakule, aga selle filmi põhjal öeldes nad mõtlesid äkki seda, et polnud selline halva ameerika komöödia odav nali. 

On ju kohe prantsuse komöödia moodi plakat.

Seejärel tuli Victoria & Abdul, so kuninganna Victoria ja tema teenriks saanud indialane Abdul. See oli märksa naljakam kui ma arvasin. Millegipärast ju ikka tundub, et kui peategelane on vana naine, siis ei saa naljakas olla. Aga siin oli vana ja väsinud kuninganna elu ja olek mõnusalt üle vindi keeratud, nii et...tjah. Ühtlasi maisaa mainimata jätta, et huvitav oli vaadata Victoria valitsusaja viimaseid aastaid, kui seal seriaalis, mida vaatan, kujutatakse hetkel tema valitsusaja algusaastaid. Ühtlasi, troonipärijat Bertie't mängis Eddie Izzard, kelle puhul mul üldse ei tule meelde, kust ma teda tean. Ja see oli jällegi huvitav vaadata muidugi- siin filmis sai Bertie kuningaks, aga mainitud seriaalis ta just hiljuti alles sündis. Mulle vist ikka natuke meeldib see ajaloovärk.

Kõnekas


Huh, ja kolmandana vaatasin täna filmi Mässaja rukkis. See oli J.D.Salingerist. Siin mõned punktid, mis pole kõik filmiga seotud, vaid lihtsalt kõik, mis mul pähe tuli. 


  • Filmi stsenarist, režissöör ja produtsent on Danny Strong, keda mina näiteks tean kui Doyle'i Gilmore'i tüdrukutest, aga nüüdseks on ta tõesti auhinnatud kaadritagune mees. 
Näe, Doyle koos Parisega Gilmore'i tüdrukutes
  • Film mulle meeldis küll, aga eks ta oli sihuke natuke ameerika stiilis diip. Teisalt, eks Salinger olnud ju ka ameeriklane. Oli see üsna levinud teema, et usu endasse, kui ka keegi teine ei usu ja isa ütleb, et, poiss, mida sa jamad, hangi endale korralik töökoht. Lisaks kerge mentori-mentee teema. 
  • Ja seoses sellega, "Kuristik rukkis" on üks väheseid ameerika autorite raamatuid, mille ma olen omaks võtnud. Reeglina ma ei saa ameeriklaste kirjutatud raamatutest lõpuni vist aru, midagi on seal nii teistmoodi, et mulle kohe jääb võõraks, ja siis ma ei mõista, kui öeldakse, et see või see raamat on mingi maailmakirjanduse tippteos. Miks? 
  • "Kellele lüüakse hingekella" oli veel üks selline ameeriklase kirjutatud raamat, mis sõelast läbi sai. Aga seal oli pehmendavaid asjaolusid- tegevus toimus Euroopas jms. 
  • Mitu inimest on öelnud, et "Kuristik rukkis" ajas neid lugedes närvi, tähendab Holden Caulfieldi tegelaskuju peamiselt. Kui mina mingi 15-, 16-, 17-aastasena seda lugesin (sest jah, ma olen seda kolm korda lugenud küll vähemalt), siis mind ei ajanud. Aga kui ma mõtlen selle tegelase peale, siis tundub, et praegu võiks ajada küll. 
  • Ühtlasi tekkis mõte, et peaks seda raamatut ingliskeelsena nüüd lugema. 
  • Kui koolis lugesime "Kuristikku rukkis", siis mul on meeles küll, kuidas õpetaja rääkis, et see Salinger on sihuke huvitav kuju, kes elab erakuna ja aastakümneid pole midagi avaldanud. Aga tol ajal oli minu jaoks üllatav pigem see, et leidus üks sihuke kohustusliku kirjanduse raamatu autor, kes oli tol hetkel veel elus. (Sest see oli mingi aasta 2003 ja Salinger suri 2010.) Hiljem tuli muidugi veel neid autoreid, kes olid elusolevad autorid. 
  • Mitmeid näitlejaid mängis siin filmis, keda ma tean. Salingeri mängis Nicholas Hoult, kelle osas on mul pehme koht (kui mitte südames siis vähemalt kõhus) juba sellest ajast peale, kui ta About a boy filmis seda väikest poissi mängis. Logan Lerman, sinu profiili vaatan ka IMDB-s vahepeal. Tjah, ma arvan, et Nicholas Hoult on tubli poiss, siin filmis ka, ei pinguta üle. 
  • Kevin Spacey mängis ka, aga mulle "Kaardimajas" vist meeldib ta rohkem. 
  • Ja Sarah Paulson. Seda ma olen ennegi öelnud, et kui ma teises meeskonnas mängiks, siis Sarah Paulson ma ütlen...
  • Päriselus ülimalt siniste silmadega Nicholas Houltile olid siin pruunid silmad pandud ja nendega nägi ta välja nagu Marek Doronin. Ja see naine, kellega Salingeril mingi liin oli, nägi välja nagu brünett Saara Kadak. Nii et maitea, Doronin ja Kadak- uus kuum paar?
Siit pildilt pole just hästi näha, mida ma mõtlen,
aga paremat ei leidnud ka. 

Nüüd läks pikale. Ei tea, kas tänapäeva inimene enam nii pikka teksti loebki. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...