Otse põhisisu juurde

Madame, Victoria, Abdul ja mässaja. Kõik rukkis. Kult ka.

Kuidagi on nõnda juhtunud, et olen kolmel viimasel nädalavahetusel kinos käinud. Naljakas kohe, mõnikord ei käi aastaski nii palju. 

Kõigepealt vaatasin filmi Madame. Oli selline prantsuse stiilis komöödia, toimus Pariisis ja. Peategelasi küll mängisid austraallane Toni Collette, ameeriklane Harvey Keitel ja hispaanlane Rossy de Palma. Sihuke tuhkatriinulugu- vagurast teenijast eneseteadliku naiseni vms. Kaunis humoorikas oli. Nagu minu kõrval istunud tüdrukud peale filmi kommenteerisid, oli "täiesti teistmoodi, selline täiskasvanute huumor". Maitea küll, misasi on täiskasvanute huumor, ma vist ise mõtleks natuke vasakule, aga selle filmi põhjal öeldes nad mõtlesid äkki seda, et polnud selline halva ameerika komöödia odav nali. 

On ju kohe prantsuse komöödia moodi plakat.

Seejärel tuli Victoria & Abdul, so kuninganna Victoria ja tema teenriks saanud indialane Abdul. See oli märksa naljakam kui ma arvasin. Millegipärast ju ikka tundub, et kui peategelane on vana naine, siis ei saa naljakas olla. Aga siin oli vana ja väsinud kuninganna elu ja olek mõnusalt üle vindi keeratud, nii et...tjah. Ühtlasi maisaa mainimata jätta, et huvitav oli vaadata Victoria valitsusaja viimaseid aastaid, kui seal seriaalis, mida vaatan, kujutatakse hetkel tema valitsusaja algusaastaid. Ühtlasi, troonipärijat Bertie't mängis Eddie Izzard, kelle puhul mul üldse ei tule meelde, kust ma teda tean. Ja see oli jällegi huvitav vaadata muidugi- siin filmis sai Bertie kuningaks, aga mainitud seriaalis ta just hiljuti alles sündis. Mulle vist ikka natuke meeldib see ajaloovärk.

Kõnekas


Huh, ja kolmandana vaatasin täna filmi Mässaja rukkis. See oli J.D.Salingerist. Siin mõned punktid, mis pole kõik filmiga seotud, vaid lihtsalt kõik, mis mul pähe tuli. 


  • Filmi stsenarist, režissöör ja produtsent on Danny Strong, keda mina näiteks tean kui Doyle'i Gilmore'i tüdrukutest, aga nüüdseks on ta tõesti auhinnatud kaadritagune mees. 
Näe, Doyle koos Parisega Gilmore'i tüdrukutes
  • Film mulle meeldis küll, aga eks ta oli sihuke natuke ameerika stiilis diip. Teisalt, eks Salinger olnud ju ka ameeriklane. Oli see üsna levinud teema, et usu endasse, kui ka keegi teine ei usu ja isa ütleb, et, poiss, mida sa jamad, hangi endale korralik töökoht. Lisaks kerge mentori-mentee teema. 
  • Ja seoses sellega, "Kuristik rukkis" on üks väheseid ameerika autorite raamatuid, mille ma olen omaks võtnud. Reeglina ma ei saa ameeriklaste kirjutatud raamatutest lõpuni vist aru, midagi on seal nii teistmoodi, et mulle kohe jääb võõraks, ja siis ma ei mõista, kui öeldakse, et see või see raamat on mingi maailmakirjanduse tippteos. Miks? 
  • "Kellele lüüakse hingekella" oli veel üks selline ameeriklase kirjutatud raamat, mis sõelast läbi sai. Aga seal oli pehmendavaid asjaolusid- tegevus toimus Euroopas jms. 
  • Mitu inimest on öelnud, et "Kuristik rukkis" ajas neid lugedes närvi, tähendab Holden Caulfieldi tegelaskuju peamiselt. Kui mina mingi 15-, 16-, 17-aastasena seda lugesin (sest jah, ma olen seda kolm korda lugenud küll vähemalt), siis mind ei ajanud. Aga kui ma mõtlen selle tegelase peale, siis tundub, et praegu võiks ajada küll. 
  • Ühtlasi tekkis mõte, et peaks seda raamatut ingliskeelsena nüüd lugema. 
  • Kui koolis lugesime "Kuristikku rukkis", siis mul on meeles küll, kuidas õpetaja rääkis, et see Salinger on sihuke huvitav kuju, kes elab erakuna ja aastakümneid pole midagi avaldanud. Aga tol ajal oli minu jaoks üllatav pigem see, et leidus üks sihuke kohustusliku kirjanduse raamatu autor, kes oli tol hetkel veel elus. (Sest see oli mingi aasta 2003 ja Salinger suri 2010.) Hiljem tuli muidugi veel neid autoreid, kes olid elusolevad autorid. 
  • Mitmeid näitlejaid mängis siin filmis, keda ma tean. Salingeri mängis Nicholas Hoult, kelle osas on mul pehme koht (kui mitte südames siis vähemalt kõhus) juba sellest ajast peale, kui ta About a boy filmis seda väikest poissi mängis. Logan Lerman, sinu profiili vaatan ka IMDB-s vahepeal. Tjah, ma arvan, et Nicholas Hoult on tubli poiss, siin filmis ka, ei pinguta üle. 
  • Kevin Spacey mängis ka, aga mulle "Kaardimajas" vist meeldib ta rohkem. 
  • Ja Sarah Paulson. Seda ma olen ennegi öelnud, et kui ma teises meeskonnas mängiks, siis Sarah Paulson ma ütlen...
  • Päriselus ülimalt siniste silmadega Nicholas Houltile olid siin pruunid silmad pandud ja nendega nägi ta välja nagu Marek Doronin. Ja see naine, kellega Salingeril mingi liin oli, nägi välja nagu brünett Saara Kadak. Nii et maitea, Doronin ja Kadak- uus kuum paar?
Siit pildilt pole just hästi näha, mida ma mõtlen,
aga paremat ei leidnud ka. 

Nüüd läks pikale. Ei tea, kas tänapäeva inimene enam nii pikka teksti loebki. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...