Otse põhisisu juurde

Madame, Victoria, Abdul ja mässaja. Kõik rukkis. Kult ka.

Kuidagi on nõnda juhtunud, et olen kolmel viimasel nädalavahetusel kinos käinud. Naljakas kohe, mõnikord ei käi aastaski nii palju. 

Kõigepealt vaatasin filmi Madame. Oli selline prantsuse stiilis komöödia, toimus Pariisis ja. Peategelasi küll mängisid austraallane Toni Collette, ameeriklane Harvey Keitel ja hispaanlane Rossy de Palma. Sihuke tuhkatriinulugu- vagurast teenijast eneseteadliku naiseni vms. Kaunis humoorikas oli. Nagu minu kõrval istunud tüdrukud peale filmi kommenteerisid, oli "täiesti teistmoodi, selline täiskasvanute huumor". Maitea küll, misasi on täiskasvanute huumor, ma vist ise mõtleks natuke vasakule, aga selle filmi põhjal öeldes nad mõtlesid äkki seda, et polnud selline halva ameerika komöödia odav nali. 

On ju kohe prantsuse komöödia moodi plakat.

Seejärel tuli Victoria & Abdul, so kuninganna Victoria ja tema teenriks saanud indialane Abdul. See oli märksa naljakam kui ma arvasin. Millegipärast ju ikka tundub, et kui peategelane on vana naine, siis ei saa naljakas olla. Aga siin oli vana ja väsinud kuninganna elu ja olek mõnusalt üle vindi keeratud, nii et...tjah. Ühtlasi maisaa mainimata jätta, et huvitav oli vaadata Victoria valitsusaja viimaseid aastaid, kui seal seriaalis, mida vaatan, kujutatakse hetkel tema valitsusaja algusaastaid. Ühtlasi, troonipärijat Bertie't mängis Eddie Izzard, kelle puhul mul üldse ei tule meelde, kust ma teda tean. Ja see oli jällegi huvitav vaadata muidugi- siin filmis sai Bertie kuningaks, aga mainitud seriaalis ta just hiljuti alles sündis. Mulle vist ikka natuke meeldib see ajaloovärk.

Kõnekas


Huh, ja kolmandana vaatasin täna filmi Mässaja rukkis. See oli J.D.Salingerist. Siin mõned punktid, mis pole kõik filmiga seotud, vaid lihtsalt kõik, mis mul pähe tuli. 


  • Filmi stsenarist, režissöör ja produtsent on Danny Strong, keda mina näiteks tean kui Doyle'i Gilmore'i tüdrukutest, aga nüüdseks on ta tõesti auhinnatud kaadritagune mees. 
Näe, Doyle koos Parisega Gilmore'i tüdrukutes
  • Film mulle meeldis küll, aga eks ta oli sihuke natuke ameerika stiilis diip. Teisalt, eks Salinger olnud ju ka ameeriklane. Oli see üsna levinud teema, et usu endasse, kui ka keegi teine ei usu ja isa ütleb, et, poiss, mida sa jamad, hangi endale korralik töökoht. Lisaks kerge mentori-mentee teema. 
  • Ja seoses sellega, "Kuristik rukkis" on üks väheseid ameerika autorite raamatuid, mille ma olen omaks võtnud. Reeglina ma ei saa ameeriklaste kirjutatud raamatutest lõpuni vist aru, midagi on seal nii teistmoodi, et mulle kohe jääb võõraks, ja siis ma ei mõista, kui öeldakse, et see või see raamat on mingi maailmakirjanduse tippteos. Miks? 
  • "Kellele lüüakse hingekella" oli veel üks selline ameeriklase kirjutatud raamat, mis sõelast läbi sai. Aga seal oli pehmendavaid asjaolusid- tegevus toimus Euroopas jms. 
  • Mitu inimest on öelnud, et "Kuristik rukkis" ajas neid lugedes närvi, tähendab Holden Caulfieldi tegelaskuju peamiselt. Kui mina mingi 15-, 16-, 17-aastasena seda lugesin (sest jah, ma olen seda kolm korda lugenud küll vähemalt), siis mind ei ajanud. Aga kui ma mõtlen selle tegelase peale, siis tundub, et praegu võiks ajada küll. 
  • Ühtlasi tekkis mõte, et peaks seda raamatut ingliskeelsena nüüd lugema. 
  • Kui koolis lugesime "Kuristikku rukkis", siis mul on meeles küll, kuidas õpetaja rääkis, et see Salinger on sihuke huvitav kuju, kes elab erakuna ja aastakümneid pole midagi avaldanud. Aga tol ajal oli minu jaoks üllatav pigem see, et leidus üks sihuke kohustusliku kirjanduse raamatu autor, kes oli tol hetkel veel elus. (Sest see oli mingi aasta 2003 ja Salinger suri 2010.) Hiljem tuli muidugi veel neid autoreid, kes olid elusolevad autorid. 
  • Mitmeid näitlejaid mängis siin filmis, keda ma tean. Salingeri mängis Nicholas Hoult, kelle osas on mul pehme koht (kui mitte südames siis vähemalt kõhus) juba sellest ajast peale, kui ta About a boy filmis seda väikest poissi mängis. Logan Lerman, sinu profiili vaatan ka IMDB-s vahepeal. Tjah, ma arvan, et Nicholas Hoult on tubli poiss, siin filmis ka, ei pinguta üle. 
  • Kevin Spacey mängis ka, aga mulle "Kaardimajas" vist meeldib ta rohkem. 
  • Ja Sarah Paulson. Seda ma olen ennegi öelnud, et kui ma teises meeskonnas mängiks, siis Sarah Paulson ma ütlen...
  • Päriselus ülimalt siniste silmadega Nicholas Houltile olid siin pruunid silmad pandud ja nendega nägi ta välja nagu Marek Doronin. Ja see naine, kellega Salingeril mingi liin oli, nägi välja nagu brünett Saara Kadak. Nii et maitea, Doronin ja Kadak- uus kuum paar?
Siit pildilt pole just hästi näha, mida ma mõtlen,
aga paremat ei leidnud ka. 

Nüüd läks pikale. Ei tea, kas tänapäeva inimene enam nii pikka teksti loebki. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...