Otse põhisisu juurde

Novembri lemmikud

Jaan Tätte ütles kunagi, et mida vanemaks saad, seda vähem on öelda. Nüüd ma saan aru, mida ta ehk mõtles. Seetõttu on siin taas üks elustiiliblogi postitus mõnedest novembris tundmusi tekitanud asjadest.

Teleseriaal - Victoria
Kuninganna Victoria ja Jane Eyre tunduvad olevat kaks tegelast, kes ikka ja jälle mõnes kunstivormis tagasi tulevad. Sel aastal on jällegi tehtud uus seriaal kuninganna Victoria kohta. 8 episoodi, väga kenad kõik. Victoria ise on nii vastandlik kuju, et tema kohta saab vist iga kord jälle natuke uut moodi seriaali teha.

Teatrietendus - Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine
Esindas mitmeid ideid, millega ma nõus olen. Peamiselt see teema, et õpetajaamet pole mingi püha lehm. Ei ole see ainus pingeline töö maailmas ega ainus raske töö maailmas ega ainus töö, mille tegijad võiksid rohkem palka saada. On töö, mille tegemine nõuab teatud oskusi, nagu iga teinegi töö mingeid oskusi nõuab.

Lumi
Olin sel aastal kuidagi suures lumevaimustuses. Lund muudkui sadas ja sadas, mina muudkui vaatasin ja vaatasin. Mõne aja pärast hakati muidugi mingit liiva ja soola lume peale raputama, siis läks koledaks. Nüüd sulas üldse ära, aga küll tuleb jälle.

Tegevus - (ikka veel) värvimine
Ühel kenal päeval sattusin mingisse seisundisse ja soetasin korraga 4 värviraamatut. Nüüd annab värvida, sest ega naljalt üle ühe pildi õhtuga ei tee.

Muusika - netiraadio.ee
Kindlasti kõik inimesed juba teadsid sellisest kasulikust leheküljest, ma sain ka nüüd teada. Saab kuulata online ja tasuta muusikat eri teemadel (nt puhas traat või lastekanal).

Mäng - Dixit
Võib mängida reeglite järgi või kasutada noid fantaasiarikkaid kaarte mõnel muul moel. Aga kui mänguna mängida, siis mulle meeldiks proovida mõnikord niimoodi, et kõik vihjed on liigiliselt samad (nt kasutame vihjetena ainult vanasõnu või luuleridu või Harry Potteri temaatikat).

Spordisündmused - tennise uus esinumber ja ETV laskesuusatamise lainel
Mitu-mitu aastat hiljem, kui mind kottima hakkas, on Andy Murray viimaks maailma esireketiks tõusnud ja lisaks hakkab ETV lõpuks laskesuusatamist näitama. See on hea plaan.

Film - Office Space
Ma saan aru, et vist isegi pisut kultusfilmi staatuses linateos, aga mina nägin alles nüüd. On selline imelik film küll, mis läbi aja võib kesta koos oma ülemusemeemiga.

Ikka tegemata - PÖFF
Ma ei ole kunagi näinud ühtegi PÖFF-i raames näidatud filmi. Sel ajal, kui oleks neid tasuta saanud vaadata, tundus olevat põnevamaid tegevusi, ja nüüd tundub, et piletite hinnad on tavalise kino omadest nii palju kallimad, et nagu liiga kallid oleks. Vabandused-vabandused, tasuta ei taha ja raha eest on kallis.

Lause - "Urmas tahtis turult ämmale räime osta."
Ütle, et pole huumor. Ämm ja räim on omaette võttes ka naljakad sõnad, aga koos veel paremad.

Fantaasiarikas ja kasulik
Eesti Keele Instituudis tehakse huvitavaid projekte, kus tavaline keelesõber saab ka kaasa aidata. Ma täitsin assotsatsioonisõnastiku tegemisega seonduva testikese näiteks.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...