Tundub et see, millised grammatikavead on kõige häirivamad, on elu jooksul muutuv. Kunagi mind häirisid kõige rohkem puuduvad või üleliigsed tähed (nt kohv i on täna hea maitsega , nägin viit e poissi, poes müüakse nii paljusi_ mängusi _ ). Nendega suudan nüüd elada. Järg on jõudnud rektsioonivigade kätte (vigane: raamat põhineb filmil e , raamat on analoogne filmi le - õige: raamat põhineb filmil, raamat on analoogne filmiga ). Neid tundub eriti noorema põlvkonna hulgas esinevat. Mulle tundub, et tegemist on sellise asjaga, mida ei ole vaja eraldi pähe õppida. Enamasti võiksid inimesed teadmise sellest, mis käändes sõna mingi tegusõnaga ühildub, saada mingit sorti eeskuju (nt lugemise) kaudu. Aga noorus on ju alati hukas, ei loe nad raamatuid, ei kuula raadiot. Ja üks asi veel on mitmekordne ülivõrre. Kas see, kui öeldakse kõige suurim, teeb asja suuremaks kui sõnade kõige suurem või suurim eraldi kasutamine? See on umbes sama nagu super mitme p-ga kirjutamin...