Otse põhisisu juurde

7 punkti asemel 7 lõiku ehk 0 punkt(i)*

Oo, kirjanurk, mida ma küll seekord sinusse võiks kirjutada.

Palju õnne, kui sul on sel nädalal sünnipäev (olnud). Palju õnne-palju õnne. See on jällegi seepärast, et ma ise ka pärast aru ei saaks, mida või keda ma siin mõelnud olen. Muuseas mõne sellise postituse peale olen siin blogis hiljem sattunud ja tõsi ta on- päris mitmest ei saa mitu aastat hiljem enam aru, mida paganat ma tol hetkel oma krüptilise sõnumiga mõelnud olen. Mõnest jälle saan väga hästi aru ka aastaid hiljem.

Teateid lähenevast kevadest: Täna on selle aasta esimene päev, kus päeva pikkus on üle 8 tunni (täpsemalt 8 tundi ja 3 minutit). Päike tõusis kell 8.25 ja loojub kell 16.28. Võrreldes 1.jaanuariga tõusis päike täna 35 minutit varem ja loojub 54 minutit hiljem. Eks linnud laula ka juba teisiti. Tiu-tiu. Või nagu ütleb paljulaenutatud autor Kristiina Ehin: kui räästad tilguvad aga kevadet veel ei ole

Siin ma polegi sellest rääkinud, et "Nullpunkti" film on ka nähtud juba natuke aega tagasi. Mulle meeldis päris palju. Nagu "Klass" positiivsemas võtmes. Ühtlasi tekkis sarnaselt "Klassiga" soov jalgu trampida mingite kohtade peal. Ebaõiglust on ülimalt ebamugav vaadata. Selle peale nad mängivadki.

Huumorit sai. Kuigi ma pole suur avaliku ropendamise heakskiitja (ja kinolina on kahtlemata avalik koht), usun, et kui tegelaseks on tüüp, kes on mingi päriselu tüübi pealt maha kirjutatud, siis tegelane ei saa öelda lihtsalt raisk, kui päriselu tüüp ütleks sama koha peal %&?¤&!/*%¤. Kes seda raisatavat tegelast ikka usuks.

Olgem ausad, filmid, kus tegevus toimub suuresti koolis, on reeglina huvitavad kõigile, sest kooliaeg on piisavalt pikk, et seda ka täiskasvanuna mitte unustada. Ühesõnaga...samastumine. (Nägite, praegu ma kirjutasin ühesõnaga ja siis järgneski üks sõna. Uhke.)

Mul on hea meel, et nullpunkt saabus enne filmi lõppu ja mitte filmi lõpus. Aga see koht, mis filmi lõpus saabus, meeldis kõige rohkem. Väärikus ja pealispinnast läbi nägemine kaunistavad nii noort kui vana. Johannes on tubli poiss. Vend Pius ka.

*pealkiri on nutikas, kas te ei leia

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...