Otse põhisisu juurde

7 punkti, osa 4

  • Mulle tundub, et selle aasta sügis on kuidagi eriti kollane. Tööle tulles (või töölt ära minnes, kui soovite), kui muudkui möödun neist ülikollaste lehtedega puudest, tundub lausa, et nii  täiesti kollast värvi ei saa ju looduses olemas olla. Aga saab. Terve Salme park on paksult kollaseid lehti täis. Ma ainult soovin, et poleks juba eile näinud tädi lehepuhuriga ega kuulnud täna läbi akna reha häält (kraap-kraap-kraap). Kindlasti neil on ka oma põhjused (ja kindlasti väga head põhjused), miks seda kulda suurde musta prügikotti kokku ajada, aga no vaadake ometi, lehed on ju palju ilusamad kui ärakraabitud peaaegu olematu muru. Mul on tunne, et on ehk olemas seos suviste maniakaalsete muruniitjate ja sügiseste lehekraapijate vahel. 
  • See mees ja väike poiss, keda ühel päeval kõnnitee pealt lehti ära riisumas nägin, ei saa pahandada, sest nad nägid seda tehes piisavalt nunnud välja- suur mees suure rehaga, väike mees väikse rehaga.
  • Mõni raamat on 10 aastat hiljem lugedes halvemaks läinud, aga mõni on läinud veelgi paremaks. Lugesin selle sajandi alguses raamatut "High Fidelity" ja nüüd taas lugedes meeldib kohe veel rohkem. Võib-olla saan nüüd paremini aru, aga ma sain siis ka enda meelest päris hästi aru. Sama autor avaldas ühes oma teises raamatus arvamust, et võib ju olla popp ja uhke (ja raske!) kirjutada draakonitest ja võlumaailmadest, aga kirjutada tavalisest inimesest raamat, kus näiliselt midagi suurt ei juhtugi (aga ikka on huvitav), on ju ka mingi oskus, ei? Minu meelest on.
  • "Kuninga kõne" filmi olin ka varem näinud, aga sai uuesti vaadatud. Kas pole see mitte tore film? On. Ajalugu, mis on käegakatsutavalt lähedal ja kõrgelseisev isik (vähemalt nii nad väidavad), kellel tuleb väga maise probleemiga tegeleda. Ja Colin Firth. Oscarite jagamise akadeemia arvas, et lausa auhinnavääriline selles rollis. Miks mitte. Aga kindlasti mõnes muus rollis ka samaväärne.Temaga ongi muide uus film praegu kinodes. 
  • "Kuninga kõnes" mängis teiste hulgas Jennifer Ehle, kellega koos Colin Firth 1995.aastal minisarjas "Pride and Prejudice" üles astus. Minu lemmikversioon, võib-olla ka lemmikum kui raamat.
  • "Kuninga kõnes" oli väga ilus muusika. Pole veel jõudnud soundtracki kuulata, aga muusika autor on Alexandre Desplat. Staarhelilooja võiks öelda. 6 korda on Oscarile kandideerinud ja ikka pole veel mehikest kaminasimsile saanud. Küll saab.
  • Septembris hakkas ETV näitama sarja "Broadchurch". Asjad saavad seal alguse sellest, et üks poiss tapetakse ära, seega peaks krimkaga tegemist olema, aga minu meelest see on peaaegu puhtalt draamasari. Krimisari ta lihtsalt ei saa olla, sest muidu ma ei vaataks seda juba mitmendat nädalat järjepanu. Kõigepealt hakkasin David Tennanti pärast vaatama- mitte et mul tema eelnevate ülesastumiste kohta palju infot oleks, aga mulle üldiselt meeldib tema piinatud olek ja väljanägemine. Muud asjad on seal ka head, näiteks see, kuidas kogu lugu mitme mätta otsast näidatakse- politsei, see inimene politseist, kes ohvrit tundis, ohvri perekond, ohvri sõber, ajakirjandus, kirik. Ja loomulikult on kõigil oma luukered, mis uurimise käigus kapist välja klõbisevad. Pildikeel on kohati väga lahe (räägib suur pildikeele asjatundja) ja muidugi tunnuslaul- see tekitab mingeid imelikke judinaid, millest ma aru ei saa, kas nad head või halvad on, aga vist ikka on head.

Kommentaarid

  1. Kuidas sa tead, kes võõras ja kes mitte? Nime sa ju ei küsinud?
    T.

    VastaKustuta
  2. Mul on muud allikad :D
    Tegelikult oli niimoodi, et paar tuttavat inimest jagasid küsimustikku oma tuttavatele, keda ma ei tunne.

    VastaKustuta
  3. Kuigi oota misasja...ma kirjutasin vastuse, sest mulle tundus, et see kommentaar oli hoopis teise postituse all, aga kui ta hoopis siin on, siis maiteagi, mis võõrastest jutt käib :P

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...