Mõeldes sellele, et käisin esimest korda elus päriskinos alles 30.novembril 2006 (6.aastapäev varsti), on edasine käimistihedus tegelikult päris suur. Novembrikuu jooksul juba kaks filmi arvel. "Eestlanna Pariisis" oli igati korralik Eesti film. Selline 7-punktine. (7 punkti tähendab minu arvestuses "normaalne", st mitte midagi imetabast aga ka mitte midagi halba.) Kõik oli hästi selgeks tehtud- tundus, et väga palju edasimõtlemisvabadust ei jäänud. Ehk natuke liiga ettearvatav isegi oli kõik. Aga miks ei võiks mõni film ka selline olla? Ettearvatavus ja lihtsus ei häirinud siin. Laine Mägi oli lahe, tal juhtub seda tihti. See film võiks juba telekasse tulla, on just selline hea telekastvaatamise film, kus ei pea pidevalt silmad ekraanile naelutatud olema, vaid võib samal ajal ka näiteks kududa. Oo, ja ekraanidest rääkides, kes meie elamise televiisoriga kohtunud on ja teadis, et selle pilt kahtlaselt roheline on, siis uus areng on see, et pilt on kahtlaselt si...