Tjah, tegelikult on ju tegemist suurpäevaga. Südatalvel hakkasin Millenniumi-triloogiat lugema ja nüüd juunis sain läbi. Esimene raamat ei tõmmanud alguses päris käima. Ega igav ei olnud, aga polnud ka edasi lugema sundiv. Teine raamat oli läbinisti põnev (ja õudne, I might add ) ja kolmas...hmnja, esimesed maitea mitusada lehekülge olid selles mõttes suht mõttetud, et pidevalt tuli mõni uus (reeglina politseinikust) tegelane sisse ja mingid politseinikud pidasid mingit järjekordset koosolekut, kus nad järjekordselt Salanderi-küsimust arutasid. Kas sealt ka midagi uut välja tuli, pole kindel. Aga kui lõpuks vedama sai, siis läks üüratu uhkelt, lõpp õnnelik ja. Kuigi ma pole kindel, kui palju selle õnneliku lõpu ära ostsin, siis ikka on ju tore mõelda, et kõik läks hästi ja õiglus toodi majja jms. Aga. Põhitegelased olid õige vahvad. Tegelaskujudena st. Ja noh, nagu varasemastki teada, pole mingi põnevus- ja krimivärk tegelikkuses eriti minu teema, küll aga see, mis põnevus- ja krimiv...