Truffe kirjanurk

Ei mäletagi, millal viimati enne tänast midagi unes nägin. Sain, mis tahtsin. Unes. Aga miks ma üldse rõõmus ei olnud siis? Ja kas selles, kui keegi ei taha minu vannituppa siseneda, sest talle tundub see rõve, peaks nägema mingit sügavat mõtet? Vannituba kui minu hing (öeldud paatoslikul toonil). Ühtlasi ilmast veel. Kas pole mitte kaunis? Ja kuigi tark arvuti näitas 17 miinust hommikul, siis mul polnud üldse külm ega palav. (Loe: koba peale õnnestunud õige rõivastumine)

Vahet pole, et kössitan siin salli sees ja sõrmed külmetavad, sest päike paistab täpselt nii, et kevad on! Ja kui ma hommikul tööle jõudsin (mis polnud üldse mingi hiline aeg), siis oli õues juba täiesti valge. Täpselt selline tunne on ka nagu eelmisel aastal sel ajal, kui juba peaaegu kevad hakkas tulema. Tühja selle pakasega, ega temagi igaveseks jää. Ja kui ka jääb, siis külmetame vähemalt valges.

Minu elus on alanud uus periood. Oli aeg, kui nägin maas pidevalt juuksekumme vedelemas, täna aga silmasin kahte haaknõela: üks trepil, üks ülekäigurajal. See on rohkem, kui viimase paari aasta jooksul neid välisruumides näinud olen. (Punklaulupeol ka ei käi.)

Jõuan harva pülgal olevate lugude kuulamisega t-täheni, aga vahel juhtub. Selles laulus on midagi väga õigesti.

Linna peal sõdurpoisse nähes on minu kindel eesmärk nende parema rinnatasku piirkonnas asetseval sildil olev nimi kokku lugeda. Kui ei jõua, ei näe või muul põhjusel ei õnnestu, siis tundub, nagu mingi võimalus oleks kasutamata jäänud. Täna jäi. Näh, praegu tuli meelde, et jälle ei olnud meeles õigel päeval seda postitust teha, aga igal juhul hakkas sellel blogil nüüd 7.aasta jooksma. Huvitav.

Täna hommikul, kui kella kuulsin, oli siiski uni suht peal. Ei tahtnud kohe üles tõusta ja hoidsin silmi vägisi lahti, et magama tagasi ei kukuks. Mõne minuti pärast ajasin ennast siiski püsti ja vaarusin vannituppa. Pesin hambaid ja kammisin juukseid jms. Endale tundus, et jube kiiresti on kõik tehtud saanud ja võikski hakata välja minema. Vaatasin siis huvi pärast kella, et kui palju varem on tööle jõudmist oodata, ja mida ma näen? Kell on peaaegu tund aega vähem sellest, mis ta peaks olema ja äratuse kelluke ka alles kaunilt ekraanil rippumas. Egas midagi, läksin magama tagasi. Võib-olla tänu sellele "võidetud" uneajale polnudki silmad teist korda ärgates enam valusad. Homme tõuseb päike kell 9.07 ja loojub 15.52. 1. jaanuariga võrreldes on päev 32 minutit pikem. Jaak, kurat, jalad põhjas.

Mul on selline tunne, et tahaks mingit mixed tape 'i kuulata. Palun kas keegi teeks mulle ühe CD mingite lugudega, mis on tema meelest ägedad lood.

Lugemisaasta oli natuke hõre, osalt sellepärast, et lugema hakates jäin lihtsalt magama, osalt sellepärast, et netti passida on alati lihtsam. Halb. Kuid mõni periood (peaasjalikult juuli) oli ju täitsa tihe. Huvitav, mis maiga on, juba teist aastat nullis. UK autoreid: 11 (peaasjalikult J.K.Rowling) Eesti: 6 (peaasjalikult luulekogud, Pehu Jaani omad on humoorikad) USA: 2 Saksa: 1 Tšehhi: 1 Kokku 21. Reading challenge 2011 oli tegelt 26 raamatut. Aga eesmärk peabki suurem olema :) Kõige ägedam raamat oli Joe Dunthorne'i "Submarine" - väga vaimukas ja tavapärasest noorteraamatust märksa keerulisemat sõnavara kasutav. "Kuigi inimene ei karda midagi tegelikult rohkem kui täiesti uusi mõtteid, siis jääb ometi tõigaks, et ta midagi muud rohkem ka ei vaja." (Betti Alveri mõte sellest Betti Alverist rääkivast raamatust, mille ma 2012. aastal kindlasti lõpuni loen.) Kuna aasta märksõna oli ilmselgelt Harry Potter, siis siin üks selleteemaline küsimustik: 1. Who is yo...