Otse põhisisu juurde

He can run faster than Severus Snape confronted with shampoo.

Sain kõik läbi.
  • Mulle meeldis küll. Kui see on see, mida tänapäeva noorus loeb, siis oleks võinud ka hullemini minna. (Vidiit!) Siiski mina sain taaskord aru, et see pole ikka päris minu žanr. Huvitav oli küll lugeda ja kõik, aga sõltuvust juskui ei tulnud, sai vajadusel pooleli jätta alati. Ok, peaaegu alati. Ja enimköitnud teemad olid pigem mitte seotud võluvärgiga. Teisalt jällegi ei saa eitada, et huvitav oli raamatu(te) lõpus teada saada, miks midagi juhtus või kuidas loogiline oli. Mhmh, ma arvan, et selline laste/noorte magic-kirjandus sobib küll, sealt edasi on kahtlane.
  • Harry, peale selle, et ta muidugi vapper poiss on, jättis mulje, et ta on ühtlasi suht emo ja suht närvihaige (keegi pole öelnudki õieti midagi ja see juba räägib TRÜKITÄHTEDES). Üldse vahepeal tuli mõte, et kui nüüd tänapäeval neid raamatuid mingis osas ka koolis loetakse, siis kuidas see varase põhikooli (?) õpilane Harryt näiteks iseloomustada võiks.
  • Filmides (viimast kahte pole veel küll näinud) on Harry mu meelest liiga show-off. Aga Ron on filmides ägedam kui raamatutes (ma mõtlen, et Rupert Grint on umbes nii Ron kui Margus Lepa on Kiir, st väga).
  • Kõige paksem raamat, so "Fööniksi ordu", oli mu meelest kõige jamam, mõõdukama lehekülgede arvuga "Tulepeeker" ja "Segavereline prints" kärasid see-eest väga hästi.
  • Minu lemmikpeatükk oli ikkagi esimeses raamatus. See, kus Hagrid endale Norra hariselg Norberti koduloomaks võttis. Siinkohal on ehk paslik mainida, et üldse juhtus päris hea hulk teravmeelset huumorit lugedes silma ette.
  • Mulle meeldis lõpus selgunud lambifakt, et tädi Petunia tahtis ka algul tegelikult Sigatüükasse minna. Ha.
  • Minu arvutuste põhjal on eestikeelsetes Potteri-raamatutes kokku 3628 lehekülge. See on umbes nii, et kui iga päev loeks 10 lehekülge, siis saaks aastaga läbi.
  • Keelepeksuks: ütle mitu korda järjest "Harry ärritus" (sest, nagu öeldud, Harry ärritus üsna tihti)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...