Otse põhisisu juurde

He can run faster than Severus Snape confronted with shampoo.

Sain kõik läbi.
  • Mulle meeldis küll. Kui see on see, mida tänapäeva noorus loeb, siis oleks võinud ka hullemini minna. (Vidiit!) Siiski mina sain taaskord aru, et see pole ikka päris minu žanr. Huvitav oli küll lugeda ja kõik, aga sõltuvust juskui ei tulnud, sai vajadusel pooleli jätta alati. Ok, peaaegu alati. Ja enimköitnud teemad olid pigem mitte seotud võluvärgiga. Teisalt jällegi ei saa eitada, et huvitav oli raamatu(te) lõpus teada saada, miks midagi juhtus või kuidas loogiline oli. Mhmh, ma arvan, et selline laste/noorte magic-kirjandus sobib küll, sealt edasi on kahtlane.
  • Harry, peale selle, et ta muidugi vapper poiss on, jättis mulje, et ta on ühtlasi suht emo ja suht närvihaige (keegi pole öelnudki õieti midagi ja see juba räägib TRÜKITÄHTEDES). Üldse vahepeal tuli mõte, et kui nüüd tänapäeval neid raamatuid mingis osas ka koolis loetakse, siis kuidas see varase põhikooli (?) õpilane Harryt näiteks iseloomustada võiks.
  • Filmides (viimast kahte pole veel küll näinud) on Harry mu meelest liiga show-off. Aga Ron on filmides ägedam kui raamatutes (ma mõtlen, et Rupert Grint on umbes nii Ron kui Margus Lepa on Kiir, st väga).
  • Kõige paksem raamat, so "Fööniksi ordu", oli mu meelest kõige jamam, mõõdukama lehekülgede arvuga "Tulepeeker" ja "Segavereline prints" kärasid see-eest väga hästi.
  • Minu lemmikpeatükk oli ikkagi esimeses raamatus. See, kus Hagrid endale Norra hariselg Norberti koduloomaks võttis. Siinkohal on ehk paslik mainida, et üldse juhtus päris hea hulk teravmeelset huumorit lugedes silma ette.
  • Mulle meeldis lõpus selgunud lambifakt, et tädi Petunia tahtis ka algul tegelikult Sigatüükasse minna. Ha.
  • Minu arvutuste põhjal on eestikeelsetes Potteri-raamatutes kokku 3628 lehekülge. See on umbes nii, et kui iga päev loeks 10 lehekülge, siis saaks aastaga läbi.
  • Keelepeksuks: ütle mitu korda järjest "Harry ärritus" (sest, nagu öeldud, Harry ärritus üsna tihti)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...