Otse põhisisu juurde

He can run faster than Severus Snape confronted with shampoo.

Sain kõik läbi.
  • Mulle meeldis küll. Kui see on see, mida tänapäeva noorus loeb, siis oleks võinud ka hullemini minna. (Vidiit!) Siiski mina sain taaskord aru, et see pole ikka päris minu žanr. Huvitav oli küll lugeda ja kõik, aga sõltuvust juskui ei tulnud, sai vajadusel pooleli jätta alati. Ok, peaaegu alati. Ja enimköitnud teemad olid pigem mitte seotud võluvärgiga. Teisalt jällegi ei saa eitada, et huvitav oli raamatu(te) lõpus teada saada, miks midagi juhtus või kuidas loogiline oli. Mhmh, ma arvan, et selline laste/noorte magic-kirjandus sobib küll, sealt edasi on kahtlane.
  • Harry, peale selle, et ta muidugi vapper poiss on, jättis mulje, et ta on ühtlasi suht emo ja suht närvihaige (keegi pole öelnudki õieti midagi ja see juba räägib TRÜKITÄHTEDES). Üldse vahepeal tuli mõte, et kui nüüd tänapäeval neid raamatuid mingis osas ka koolis loetakse, siis kuidas see varase põhikooli (?) õpilane Harryt näiteks iseloomustada võiks.
  • Filmides (viimast kahte pole veel küll näinud) on Harry mu meelest liiga show-off. Aga Ron on filmides ägedam kui raamatutes (ma mõtlen, et Rupert Grint on umbes nii Ron kui Margus Lepa on Kiir, st väga).
  • Kõige paksem raamat, so "Fööniksi ordu", oli mu meelest kõige jamam, mõõdukama lehekülgede arvuga "Tulepeeker" ja "Segavereline prints" kärasid see-eest väga hästi.
  • Minu lemmikpeatükk oli ikkagi esimeses raamatus. See, kus Hagrid endale Norra hariselg Norberti koduloomaks võttis. Siinkohal on ehk paslik mainida, et üldse juhtus päris hea hulk teravmeelset huumorit lugedes silma ette.
  • Mulle meeldis lõpus selgunud lambifakt, et tädi Petunia tahtis ka algul tegelikult Sigatüükasse minna. Ha.
  • Minu arvutuste põhjal on eestikeelsetes Potteri-raamatutes kokku 3628 lehekülge. See on umbes nii, et kui iga päev loeks 10 lehekülge, siis saaks aastaga läbi.
  • Keelepeksuks: ütle mitu korda järjest "Harry ärritus" (sest, nagu öeldud, Harry ärritus üsna tihti)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...