Sain kõik läbi.
- Mulle meeldis küll. Kui see on see, mida tänapäeva noorus loeb, siis oleks võinud ka hullemini minna. (Vidiit!) Siiski mina sain taaskord aru, et see pole ikka päris minu žanr. Huvitav oli küll lugeda ja kõik, aga sõltuvust juskui ei tulnud, sai vajadusel pooleli jätta alati. Ok, peaaegu alati. Ja enimköitnud teemad olid pigem mitte seotud võluvärgiga. Teisalt jällegi ei saa eitada, et huvitav oli raamatu(te) lõpus teada saada, miks midagi juhtus või kuidas loogiline oli. Mhmh, ma arvan, et selline laste/noorte magic-kirjandus sobib küll, sealt edasi on kahtlane.
- Harry, peale selle, et ta muidugi vapper poiss on, jättis mulje, et ta on ühtlasi suht emo ja suht närvihaige (keegi pole öelnudki õieti midagi ja see juba räägib TRÜKITÄHTEDES). Üldse vahepeal tuli mõte, et kui nüüd tänapäeval neid raamatuid mingis osas ka koolis loetakse, siis kuidas see varase põhikooli (?) õpilane Harryt näiteks iseloomustada võiks.
- Filmides (viimast kahte pole veel küll näinud) on Harry mu meelest liiga show-off. Aga Ron on filmides ägedam kui raamatutes (ma mõtlen, et Rupert Grint on umbes nii Ron kui Margus Lepa on Kiir, st väga).
- Kõige paksem raamat, so "Fööniksi ordu", oli mu meelest kõige jamam, mõõdukama lehekülgede arvuga "Tulepeeker" ja "Segavereline prints" kärasid see-eest väga hästi.
- Minu lemmikpeatükk oli ikkagi esimeses raamatus. See, kus Hagrid endale Norra hariselg Norberti koduloomaks võttis. Siinkohal on ehk paslik mainida, et üldse juhtus päris hea hulk teravmeelset huumorit lugedes silma ette.
- Mulle meeldis lõpus selgunud lambifakt, et tädi Petunia tahtis ka algul tegelikult Sigatüükasse minna. Ha.
- Minu arvutuste põhjal on eestikeelsetes Potteri-raamatutes kokku 3628 lehekülge. See on umbes nii, et kui iga päev loeks 10 lehekülge, siis saaks aastaga läbi.
- Keelepeksuks: ütle mitu korda järjest "Harry ärritus" (sest, nagu öeldud, Harry ärritus üsna tihti)
