Konn astus usinasti mööda teed

Hoiatus: järgnev postitus on suhteliselt ülevoolav. Kui ülevoolavus ei kuulu nende asjade hulka, mida sa taluda suudad, siis lõpeta siinkohal lugemine.

Täna sattus taaskord olema selline õhtu, kui vaatasin kõrvale riiulisse ja leidsin, et laulupeo DVD-d pole ammu vaadanud. Vaatasin siis. Ja leidsin ühe väga olulise ja enne tähelepanuta jäänud asja. Minu legendaarne konnamuie on pilti püütud (ja seega igaveseks ajalooannaalidesse salvestatud)! Ilmapuu 2. DVD 41:25 (presidendi kõne ajal) on seda võimalik näha. Jube uhke. Ja seal videos oli suvi! Meil oli täna täitsa kevad.

Lisaks hakkasin laulu kuulates mõtlema, et Siimeri "Homme" pürgiks ilmselt täitsa vabalt kuhugi minu top 10sse koorilaulude osas. (Säärast asja tegelikkuses moodustada oleks muidugi ääretumalt keeruline.)

Urmas Sisask on endiselt džiiiiiniös.

Kõik need asjad kehtivad ka ikka endiselt.

***
Pole ammu ükski laul mind nii rõõmsaks teinud kui see. Mine küsi miks. Hommikul kõndides kuulasin ja muhelesin, päeval tuli lambist meelde et oo, see laul on olemas, ja siis venis lollakas irve näole ja õhtul jälle kuulates pani ikka veel muhelema. Tolle laulja nimi mulle meeldib. Ja (nagu vist Õhtuleht kunagi Priit Võigemasti kohta ütles) ta näeb ka siis huvitav välja, kui parajasti midagi ei tee/ütle.