Truffe kirjanurk

Mari Tarand on nii armas. Soundtrack : Genialistid - Naistele meeldib (selle eest, et ma ta naiselaulude tabelist välja unustasin)

Hästi lahe tunne on see, kui jääd kivvi (st mingit punkti pikemalt vaatama ilma et pilku ära keerata saaks) ja samal ajal käib (suhteliselt vali) muusika, kus jõuab kätte mingi energiline osa. Siis tundub nagu oleks päriselt selle muusika sees, see on mingi vool või kaasaviiv lainetus, ja oluline osa on, et sina oled seal seisev punkt, selle voolu lükata-tõmmata. Kõlab kistult, aga on ka päriselt olemas. Mind juba mõnda aega ärritab, kui ma näen (ja aina enam näen) orksis mingeid testimoniale, kus alustatakse (ja tihtipeale ka lõpetatakse) oma sõbra iseloomustamist ütlemisega, et ta on ilus. Eee..kas sõber on mingi armuke, et ilu nii tähtis faktor on? Polegi ju midagi halvasti öeldud, aga kangesti pealiskaudse mulje jätab, sest andku jumal (või minu poolest jänes) mulle andeks minu enda võimalik pealiskaudsus, aga mina mitte ei usu, et need kirjutajad sellest va imetabasest sisemisest ilust räägivad. A ei tegelikult, mõtlesin vist ümber. Kui tihti ikka inimestele öeldakse, et oled ilu...

Mind hakkas jälle huvitama, miks mõni on naine ja miks mõni on tüdruk. Nägin ühte naist (minuga enam-vähem sama vana, eriti hästi teda ei tunne, lihtsalt mingi tuttava tuttav) ja mõtlesin, miks tema on naine ja mina olen tüdruk. Või kas ma olen tüdruk või ma ainult tundun endale tüdruk? Kogemuste teema võiks alati tuua, aga kuidas siis minust 4-5 aastat noorem inimene, kellel on seda va elukogemust nii 4-5 korda rohkem kui mul, on ikkagi tüdruk? Vanus ei ole ju kunagi olnud mingi kriteerium. Kindel kriteerium võiks olla näiteks see, et kui sul on laps, oled naine, kui pole, siis tüdruk. Aga ei ole ju nii. Oled ju isegi näinud tüdrukuid, kellel on laps. Ei, muidugi on selliseid ka, keda vaatad et nüüd on laps ja hopsti ongi naine ka. Selline kategooria on ka veel, keda praegu vaatad et jaa, temast saab kunagi naine N-iga, nö naiselikud tüdrukud. Aga miks nad siis juba praegu naised pole? Blaahseeteemaajabsegijaonvistmõttetujailmalõputajaküllseenaineonimeliksõna. Top 6 naiselauludest WM...

Kas polnud täna mitte huvitav õhtu? Kuulasin traagilisusesse kalduvat naisterahvast. Mingi hetk tekkis tunne, et tema päev koosneb Google'is istumisest ja sealt hirmsate piltide väljaotsimisest, et saaks õlgu võdistada : "Küll on ikka hirmus, mis maailmas toimub!" Aga tegelikult tuleb temast ka aru saada - kui keegi tunneb, et keskkond talle niivõrd südameasi on, siis las olla. Mulle endale lihtsalt tundub, et pole mõtet. Kui ma hakkaksin iga kilekoti või plastpudeli pärast muretsema ja mõtlema, kuhu see peale äraviskamist läheb või mis temast saab, siis kalduks nagu natuke absurdi või? Ses mõttes, et minust üksi poleks ju kasu. Kui palju oleks kasu sellest, kui terve suure kortermaja elanikest ainult üks prügi sorteerib(kui nüüd suured mastaabid väikesteks mõelda)? Ei idee on kena, keskkonnasäästlikkus on ilus (absoluutselt ajas närvi, kui kunagi saiale-leivale kilepakendid ümber hakkasid ilmuma), aga sellega ei saavuta suuri tulemusi, kuni see seadusandluses eriti ei k...

Tjah, huvitav, et saabunud talvega tuli kevadetunne hoopis. Ehk ka loogiline, kuivõrd kevad tuleb ju ikka peale talve ja kui sügis veel lõppenud pole, siis ei saa kevadel ka lootust olla. Minus siiski millegipärast säilib usk nelja aastaaega, kuigi ma ehk käesolevat neist eriti ei fänna. Viisin täna oma esimese pakendiprügi konteinerisse. Kena, et võimalus on tekkinud ja ma üldse ei virise sellepärast, et too luuk, kust prügi sisse ajada, on kastil nii väike, et enne tuleb pool kotti üksiti tühjendada, kui ülejäänud kotitäis tervelt järgi mahub. Tervitus teile, meesisendid, kes te orksi (või minu poolest ka mõnda muusse avalikku pildiriputamise kohta) autoga sõitmise pilte üles panete, jube hästi murrab;) Sellest, kuidas mind täna poest tulles isamaalisuse puhang haaras, nii et heroilisi filme vaatama tahtsin hakata, ma targu ei räägi. Soundtrack : Saint Germain - Tourist (kuidas mulle meeldis, kui ükskord ammu selle plaadi JB suuuuurest plaadiriiulist leidsin:)

Kuidas ma saan aru, kui mingi asi on end ammendanud? Kui mõni inimene või suhe* temaga on end ammendanud? Kas ammenduda saab selline suhe, mis pole alanudki, sellise inimesega, keda ma pole kunagi õieti tundnudki? Kui olen inimest kaua ja hästi tundnud, kas peaksin arvama, et ammendumise asemel on kätte jõudnud uus ja lihtsalt teistsuguse suhtlemise ajajärk? Kas peaksin seda loomulikuna võtma või selle vastu võitlema? Kas püüd varem olnut jõuga tagasi tuua ei garanteeri mitte halba tulemust? Kas minnalaskmine olematajäänu puhul on liiga kerge allaandmine või paratamatus, millega leppida pigem varem kui hiljem? Tont seda teab...ja kas tontki teab. *suhe - siin tähenduses kahe inimese vaheline suhtlemine

Lõpuks ometi nägin ka tõelist tuhkatriinu-unenägu. Päris kena peale neid koledaid, mida hunnikutes on olnud. Mul on tunne, et mingi osa oli asjas sellel, et klõpsutasin eile "Bridget Jonesi" mingite kohtade pealt läbi. Aga unenägu ise oli niisiis selline, et mul oli mingi mees, kellega ofkoors meil oli selline igavene kõikevõitev armastus (võib-olla ta oli natuke nagu Daniel Day Lewis filmis "The age of innocence" , aga võib-olla polnud ka. Parem vist et mitte). Mingid jamad meil olid, maiteagi mis jamad, igal juhul lõpp oli selline, et tüüp ehitas meile Otepääle maja(natuke nagu "The Notebook" ?), sellise kena oru sees oli. Ja hoolimata sellest orust ja Otepääst paistis maja eest ilusti kätte Tigutorn (ja mees oli seega natuke nagu imemees ka). Mina jõudsin siis mingi seltskonnaga sinna maja juurde, seljas Bridgeti kollane kleit (nähtav umbes 2:30 ja edasi), ja avastasin, et mees on meile pulmad korraldanud, rahvas kõik juba majas ja. Nooh, siis oli mul...

Metsasümfoonia Veebruaris kõlavad metsa kontserdisaalides juba sulailma sümfooniad. Märja lume raske potsatus, oksalt alla hange, on nende sümfooniate esimene trummilöök. Kui tuul puhub, siis puud laulavad tuules. Kuuskede ja mändide võrad teevad ainulaadset sügavat häält, mis on nagu lõputu sinine voolamine. Eesti metsade müha. Rahulik muusika, mis kostab niikaua, millesse võid armuda senikaua, kuni püsivad metsad. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Veebruariteerajad #1