Siin jookseb paralleelselt kaks lugu. Üks toimub tänapäeval ja räägib sellest, kuidas Eesti rikkamaid inimesi suurärimees Ralf Vessenberg tahab endale elevanti osta. Asja peab korda ajama tema parem käsi (jutustaja) Martin Fuks. Teine lugu leiab aset 1930-40ndate Eestis, seal on tegelasteks otseses mõttes väga kaalukas naine Aliide ja mõned inimesed, kes paksu naise imeinimesena rahvale näitamise pealt raha teenivad. Ausalt öelda olin juba leppimas sellega, et need kaks lugu pole omavahel seotud, aga raamatu lõpuosas siiski selgus, et on seotud. Stiil oli taunovahterlikult kerge ja arusaadav. Nalja tehti, aga seekord nii palju ei naernud kui Vahteri eelmisi raamatuid lugedes. Üks detail jäi silma, mis mulle uskumatu tundus. Ühes kohas kasutas Ralf Vessenbergi umbes 20-aastane tütar sõna tolmumantel. Näidake mulle 21. sajandil sündinud inimest, kes üldse teab, mis on tolmumantel. Ma ise (kaugetest 1980ndatest pärit) olen sõna küll kuulnud, aga käisin ka seletavast sõnar...
"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...