Täitsa juhuslikult kolmas Rootsi autori raamat järjest. Siin on kolm jutustajat vaheldumisi. Üks on Harriet (lapseeas), teine Oskar (täiskasvanud Harrieti abikaasa) ja kolmas Yana (Harrieti tütar, täiskasvanu, tegevus peale Harrieti surma). Kõik nad on mingil hetkel eri olukordades Malma jaama teel. Raudteed muidugi võib võtta inimese elu sümbolina. See on realistlikult masendav raamat. Ja realistlikult masendav on teadupärast see kõige masendavam masendava tüüp, sest kõik võib sinu endaga juhtuda või olla juhtunud. Midagi head eriti ei juhtu. Järjepanu lood sellest, kuidas keegi on õnnetu, ja arutelu panemaks lugejat mõtlema, miks ta õnnetu on. Kuidas vanemate teod ja käitumine mõjutab lapsi, kuidas põlvkondade kaupa samad mustrid korduvad, kuidas õnnetu olemine on põhimõtteliselt pärilik. Mingite justkui väikeste situatsioonide kirjeldused, mille kaudu teatud detailidega valusalt torgatakse, nii et lugeja vägagi suhestuda suudab. Olen täpse tsitaadi ära kaotanud, aga Harriet rääk
Jutustaja Katja on kusagil 35-aastane rootslanna. Sõbranna Lou kutsub ta külla/puhkama oma mehe uhkesse Prantsuse villasse. Lou on filmitäht, noorukesena läbi löönud filmiga "Babetta". Lou mees, umbes 70-aastane Renaud, on tunnustatud filmioperaator, oli ka "Babetta" operaator. Katja tahtis ka tegelikult näitlejaks saada, aga tal ei õnnestunud läbi lüüa. Nüüd on ta kandideerinud doktorantuuri, et kirjutada naistest filmimaailmas (noh, üldiselt öeldes sellest). Meieni tuuakse Katja pidevad kirjeldused Lou täiuslikkusest, samas kui objektiivselt Lou käitumist vaadata, saame aru, et Katja suhtumises sõpra on midagi ikka täitsa mööda, kipub jumaldamiseks. Paljulubav avalause. Lootus oli, et raamat sellele küsimusele rohkem vastab. Meeleolu pannakse algusest peale paika. Lugedes ei saa head tunnet tekkida, pidevalt hõljub õhus mingi negatiivne salapära. Vahepeal tundub, et eesmärk ongi lihtsalt lugejat pidevalt negatiivselt üllatada, šokeerida. Nagu tihti Põhjamaade n