Alex Schulman "Malma jaam"

 

Täitsa juhuslikult kolmas Rootsi autori raamat järjest.

Siin on kolm jutustajat vaheldumisi. Üks on Harriet (lapseeas), teine Oskar (täiskasvanud Harrieti abikaasa) ja kolmas Yana (Harrieti tütar, täiskasvanu, tegevus peale Harrieti surma). Kõik nad on mingil hetkel eri olukordades Malma jaama teel. Raudteed muidugi võib võtta inimese elu sümbolina.


See on realistlikult masendav raamat. Ja realistlikult masendav on teadupärast see kõige masendavam masendava tüüp, sest kõik võib sinu endaga juhtuda või olla juhtunud. 

Midagi head eriti ei juhtu. Järjepanu lood sellest, kuidas keegi on õnnetu, ja arutelu panemaks lugejat mõtlema, miks ta õnnetu on. Kuidas vanemate teod ja käitumine mõjutab lapsi, kuidas põlvkondade kaupa samad mustrid korduvad, kuidas õnnetu olemine on põhimõtteliselt pärilik. Mingite justkui väikeste situatsioonide kirjeldused, mille kaudu teatud detailidega valusalt torgatakse, nii et lugeja vägagi suhestuda suudab. 

Olen täpse tsitaadi ära kaotanud, aga Harriet rääkis sellest, kuidas tavaliselt mõeldakse, et inimese minevik on nö kinni ja tulevik on lahti. Tema arvates oli vastupidi - tulevik on ette määratud sellega, mis oli minevikus, ja minevik on avatud aruteludeks ja nö lahtimuukimiseks. Ehk et kuni minevikku lahti ei haruta, on tulevik ette määratud. (Aga see võib olla ka minu edasiarendus juba.)

Ei saa öelda, et kolm jutustajat just omavahel segi oleks minema hakanud, aga mul oli oma peas vahepeal keeruline järge pidada, et milline asi nüüd täpselt millise tegelasega juhtuski. 

Korralik ja sisukas raamat, kõik jookseb ilusasti kokku, aga jah, niuke tumedates toonides. 










Nina Wähä "Babetta"

Jutustaja Katja on kusagil 35-aastane rootslanna. Sõbranna Lou kutsub ta külla/puhkama oma mehe uhkesse Prantsuse villasse. Lou on filmitäht, noorukesena läbi löönud filmiga "Babetta". Lou mees, umbes 70-aastane Renaud, on tunnustatud filmioperaator, oli ka "Babetta" operaator. 

Katja tahtis ka tegelikult näitlejaks saada, aga tal ei õnnestunud läbi lüüa. Nüüd on ta kandideerinud doktorantuuri, et kirjutada naistest filmimaailmas (noh, üldiselt öeldes sellest). 

Meieni tuuakse Katja pidevad kirjeldused Lou täiuslikkusest, samas kui objektiivselt Lou käitumist vaadata, saame aru, et Katja suhtumises sõpra on midagi ikka täitsa mööda, kipub jumaldamiseks. 

Paljulubav avalause. Lootus oli, et raamat sellele küsimusele rohkem vastab.

Meeleolu pannakse algusest peale paika. Lugedes ei saa head tunnet tekkida, pidevalt hõljub õhus mingi negatiivne salapära. Vahepeal tundub, et eesmärk ongi lihtsalt lugejat pidevalt negatiivselt üllatada, šokeerida. Nagu tihti Põhjamaade naiskirjanduses, kuulub šokeerimise hulka mitmeid kehavedelike kirjeldusi. Maitea, miks muidu ei saa. 

Ilmselt seda ikka on feministliku teosena mõeldud. Ikka sama teema, et mehed valitsevad ja naistel meeste maailmas raske. Muud põhjust säärase raamatu kirjutamiseks nagu välja ei nuputanud. Jah, oli see ühepoolse jumaldava sõpruse teema, aga kuna see lõpuks kuidagi ei lahenenud, siis ei osanud sellest suurt arvata. 

Läbi raamatu on kirjeldused erinevatest filmi "Babetta" stseenidest, aga ei mõelnud välja, miks nad seal on. Kas peaksin mõtlema, et Lou elu sarnaneb Babetta eluga, kus mehed valitsevad? Okei siis.

Viimane peatükk kannab pealkirja "Director's cut", kus mõnekümne lehekülje jooksul raamatule alternatiivne lõpp välja pakutakse. Miks mitte selline võte, aga lõpp ise... seebikas?

Niuke eesmärgita lugu.

Vaikimisi eeldatakse, et lugeja oskab inglise keelt, sest autori poolt ingliskeelsetena mõeldud väljendeid ja lauseid, mis tekstis esinevad, ei tõlgita märkustes ära.  


Katarina Widholm "Soojad käed"

Järg raamatule "Südametuksed", mida aasta alguses lugesin. Teine raamat jätkab esimese stiili. Voogab ja voogab pea 500 leheküljel. Sündmusi on, igav pole, läheb kiiresti edasi, aga saab ka pooleli jätta. Niuke raamat, mida hea õhtul enne magamajäämist lugeda. Kerge selline. Kuigi sündmuste mõttes pole alati kerge, on rohkem seebikalik. Mõni süžeekäik suudab üllatada, palju on siiski etteaimatav. 

Teise raamatu tegevus algab 1942 ja lõpeb 1944. aastal. Kuna Rootsi oli II maailmasõjas põhimõtteliselt neutraalne, siis sõjategevust raamatus polnud, aga oli sõjast tulenev vaene aeg, talongisüsteem ja lood, mida inimesed lehest lugesid ja muidu kuulsid. Oli ka meeste sõjaväeteenistus, mida Rootsi pinnal (vist mingi rotatsiooni korras?) täideti.

Peategelane Betty on nüüd varastes kahekümnendates, ta töötab kirjastuses, tal on väike tütar. Ja nagu öeldud, siis igasuguseid sündmusi tuleb ette, sünd ja surm on mõlemad esindatud, kohtumised ja lahkumised ka. Lisaks mitmeid kohti, kus tahaks Bettyle öelda, et ära nii küll tee, aga mis siin ikka targutada.

Tegelasi on tegelikult huvitavaid, silma paistab ka mõnede tegelaste muutumine esimese raamatuga võrreldes. 

See autor on ilmselt kas ise suur toidutegemise fänn või lihtsalt toidukultuuri austaja, muidu sellise armastusega toitudest ei kirjutaks. Täitsa lõbus võis olla raamatu kirjutamise jaoks tolleaegsetest ajakirjadest või kokaraamatutest infot otsida. 

Rootsi keeles on sarja 3. osa ka juba ilmunud. Loen, et seal hüppab tegevus 1949. aastasse, kui Betty saab 30-aastaseks.



Jenny Jackson "Pineapple Street"

Raamat perekond Stocktonist, ühest Ameerika nö vana raha perekonnast ehk inimestest, kes on harjunud rikkad olema, on raha sisse sündinud. Nad elavad (ja on alati elanud) New Yorgis Brooklyn Heightsi linnajaos.

Peategelased on kaks peretütart Darley ja Georgiana ning nende vennanaine Sasha. Viimane on niisiis rahakasse perekonda abiellunud ja algselt keskklassi hulgast pärit. Mis esimene silt on, mis tema kohta pähe võiks tulla? Kullakaevaja? Näiteks. Muidugi leidub raamatus neid, kes seda arvavad. 

Meestegelasi on ka mitmeid, aga nad on tagaplaanil ja olulised vaid nii palju, kui naiste elud nendega kokku puutuvad. Puutuvad küll, olgu öeldud.

Minu tunded tegelaste suhtes olid niukesed kahetised. Kas nad pidanuks mulle meeldima või pidin neist halvasti arvama, nende üle naermagi? See tegigi nad huvitavaks, et päris kindlalt aru ei saanud. 

Mille üle naersin, olid mõned tegelaste nimed. Loomulikult oli pereisa nimi Chip ja tema poja nimi Cord. Loomulikult oli ühe väikse poisi nimi Hatcher. On ju mingi teema, et Ameerika kõrgklassi perekondades on inimestel teatud stiilis nimed (ja hüüdnimed), mis muule maailmale veidrad tunduvad. 

Saan aru, et selle raamatu kirjutamise inspiratsiooniks oli idee, mis väljendub noorima peretütre Georgiana kaudu. Nimelt olevat rikaste pärijatena sündinud noorte hulgas tänapäeval populaarne oma raha ära anda. Nende jaoks pole loogiline mingi 25-aastasena juba sellist rahahunnikut omada, mida eales ära kulutada ei suuda. Seetõttu leiavad nad õigema olevat raha jagada kellelegi, kellel seda ka vaja on. Jagamine käib reeglina mingite fondide kaudu kolmandatesse riikidesse.

Tähtsaks teemaks oli siiski ka Stocktonite perekond. Millisena nägi seda väljastpoolt tulnud Sasha? Perekonna jäiga muutumatuse sümboliks oli Pineapple Streetil asuv maja, kuhu Sasha mehega elama oli asunud. Seal leidus mitmeid reliikviatena hoitavaid esemeid, remonti ei tehtud kunagi, vanu asju ära ei visatud. Oli selline mausoleumi moodi koht. Tunne end nagu kodus, aga ära unusta, et oled muuseumis.

Selline raamat, kus ei joonistu suurte punaste tähtedega välja põhjus, miks ta kirjutatud on. Ilmselt oligi mõte neist inimestest rääkida ja tõdeda nagu Eesti kultusfilmis: ikkagi inimesed. Muidugi võib mingeid aspekte nende eludest hukka mõista, teisalt toodi välja ka põhjendusi, miks nad sellised on. Ja ehk on neil lausa õiguski sellised olla? Kas on? Intrigeeriv.



See on juba kõva klišeeskoor.

Sven Mikser "Vareda"


16-aastane väikelinnapoiss Johannes veedab 1991. aasta suve Vareda külas kohaliku koolimaja valvurina töötades. Ta meenutab seda, mis juba olnud on: kohtumisi ja vestlusi kunstnikust mentori Joonasega, samas kohtub ta ka Vareda inimestega, näiteks noore õpetajanna Margiti ja mõnevõrra keerulisema looga Andreasega. Suve lõpus ootavad Johannest sisseastumiskatsed pealinna kunstikooli. 

See, mis maailmas toimus, on sisus justkui muuseas ära märgitud. Johannes keerab raadio lahti ning seal räägitakse kord Wimbledoni tenniseturniirist, kord sündmustest Vilniuses. Raadio on hea kujund taustal tiksuva maailma kohta. Maailmas võisid ju asjad juhtuda, aga Johannese elus on see lihtsalt taust, esiplaanil on tema endaga toimuv, Varedal toimuv. (Kuigi Varedal, olgu öeldud, on asjad paljus ikka nii, nagu nad alati on olnud.)

Atmosfäär oli hästi loodud. Suvi oli õhus, väikese koha tunne olemas. Külaelu stseenides tuli esile, kui raske on olla teistsugune. Eks kõik need lood ole "Libahundi" järeltulijad. Lihtne pole kunagi, ükskõik, milles teistsugusus seisneb. Ja neid, keda leitakse teistsugused olevat, leidub alati.

Kirjutamise stiil meeldis. Ei raisanud sõnu, pigem suhtus neisse austusega. Kunstihuvilisest poisist rääkivasse  raamatusse olid sobivalt põimitud jupikesed (kunsti)ajaloost. Tegelikult raamatu stiil meenutas enamasti peategelast - vaikne, veidi häbelik, otsiv. Keegi kommentaator ütles, et eesti noortekas, mis pole piinlik, väärib tunnustust. Nõustun.

Ma vist pole kuigi üllatunud, et Sven Mikser romaani kirjutas. Kui peaks näpuga näitama mõne Eesti poliitiku suunas, kes võiks olla kirjanik, siis Mikser oleks kindlasti üks "kahtlusalustest".

Mõtlen, et "Vareda" sarnaneb ehk Ewald Arenzi raamatuga "Suur suvi". Võiks arvata, et kui meeldib üks, siis meeldib ka teine. Suvi ja eneseavastamine.

Internetist leidmine on siin teistsugune
kui tavaliselt. Selle raamatu olemasolust
kirjutati ju suisa ajalehes ammu enne tema ilmumist.
Minu silmis ei murdunud ootustekoorma all.

Kui juba Mikseri küsimuse juures olla, siis on juba teada, mis nüüd tuleb. Minu lemmikvideo. 

Tellimine: Postitused (Atom)