Laulud 2023

Need, mida enam kui korra kuulatud : )



George Michael - Older
See on nii rahulik. 



Fallulah - Give us a little love
Üks laule, mille olen iluuisutamist vaadates leidnud. Niina Petrõkinal oli uisunumber selle järgi.


Katie Melua - No fear of heights
Olin samas toas telekaga, kus käis mingi film Angelina Jolie'ga. Filmi ei vaadanud, aga ühes stseenis tuli see laul. Otsisin üles, mis ta on, ja hakkasin kuulama. Kummaline laul on. Ühest küljest nagu ei tahaks seda kuulata, sest pole kindel, kas mulle meeldib tunne, mida ta minus tekitab. Teisalt tundub, et tahaks pidevalt kuulata.


Marit Larsen - Don't move
Taastulija. 2019. aastal olen selle esmakordselt aasta lõpus välja toonud ja vahepeal ka kõigil aastatel kuulanud. Hea energia, energiline klaver, ilusad keelpillid. 

Saint Joan - Gold
Rõõmus.



Wasia Project - Petals on the moon
Andekas laul. Pole seni suutnud sõnastada, mis tunde see tekitab. Sädeleb või säriseb või midagi? Aga mitte kõvasti, niimoodi enam-vähem tuntavalt. Aga mitte vaoshoitult. Või tuksub hoopis? Võbeleb?



Kõige all (Pärt Uusberg/Hando Runnel)
Mulle meeldivad rahulikud inimesed, rahulikud olukorrad, rahulikud laulud. Runneli sõnum on lihtne, laul meditatiivne. 


Legendaarne (Peeter Konovalov/Heiti Talvik)
Ilusate meloodiate puuduses kulub ilus meloodia ära. See, kuidas laulupidu alati eesti luuleklassika lugemise soovi peale ajab, on tänuväärne. Tõsimeeli nõustun, et laulupeo ülekandel peaksid subtiitrid all olema (nagu Eurovisioonil), saaks sõnumiga paremini kurssi. 


Sata-Sata (Mari Kalkun)
Ka rõõmsad laulud istuvad laulupeole. Sobivad ka juulihommikul tööle kõndimiseks. 



Juhan Liiv - Muusika
See ei ole laul, see on luuletus. Noh, tegelikult on ta laul ka, mida mitte väga ammu ühel laulupeol lauldi, aga siis peale pealkirja muud ei teadvustanud. (Pange subtiitrid, ma räägin.) Nüüd, kui selleaastase laulupeo järgses tuhinas eiteakuidas selle luuletuse otsa sattusin, tabas mind ausõna midagi ilmutuse sarnast. Kui palju kordi olen (üldse mitte nii luuleliste sõnadega) sedasama mõelnud ja siis leian, et Liiv juba ammu mõtles ja pani kaunilt kirja. Aasta luuletus, kui soovite.

Lõpetamata raamatud 2023

Märkisin sedakorda üles raamatud, mida alustasin, aga ei lõpetanud. Enamasti ma ei ole kergelt pooleli jätja, aga vahepeal näin olevat. On lihtsalt sellised perioodid. Allpool olevast 8 raamatust näiteks on 4 pooleli jäetud aprillikuus. Vaadakem.

Mark Z. Danielewski "House of leaves"

Kahte kanget tean, kes on selle raamatu läbi lugenud, ja kergitan nende suunas kõrvu. Ise lugesin ca 40 lehekülge (kokku oli üle 700 kindlasti) - oli erakordselt segane, tüütu ega pakkunud terakestki lugemisrõõmu. Peaks žanrilt õudukas olema muidu. Mingi maja, kus kummalised asjad juhtuvad.


Raven Leilani "Luster"

Mingi kahekümnedates naisterahvas, kellel oli elus vist midagi puudu. Siis tekkis tal ühe vanema mehega kummaline suhe. Niuke tumedates toonides lugu, kuidagi külmalt kirjutatud. Piisavalt segane ka. Väga kaua ei pingutanud läbi närimisega. 


George Sand "Consuelo"

Seda on nüüdseks õnnestunud juba kaks korda pooleli jätta. Kunagi ülikooli ajal olid põhjuseks logistilised küsimused, nüüd oli... ää... aeglane pole ehk ainuõige sõna. Inimesed ju kohtusid ja rääkisid ja kõik, aga see jutt nagu ei viinud kuhugi ja mitte kuhugi jõudmine kestis juba liiga kaua. See on potentsiaalikas raamat tegelikult. Tegevus toimub 18. sajandi Veneetsias ja Consuelo on vaene hispaania tüdruk, kellest saab kuulus ooperilaulja.


Elif Batuman "The idiot"

Mul olid ootused. Mul olid suured ootused, sest sisukirjeldus tõotas head. Peategelane Selin läheb Harvardi ülikooli, kus sõbruneb värvika serblanna Svetlana ja ungarlasest Ivaniga. Õpib keeli (näiteks vene keelt), mõtleb keeltest. 100 lehekülge lugesin ära ja jätsin pooleli, sest isegi endale kõvasti ette lugedes ei saanud liiga tihti aru, kes, kus ja mida parjasti. Jube kahju noh. Võib-olla kui see eesti keelde tõlgitaks?


Alexis Hall "Husband material"

2. osa sarjast, mille 1. osa läbi lugesin. Kui 1. osa oli suht läila, aga sisaldas päris mõnusat huumorit, siis 2. osa sellesama läila värgi pärast kuigi palju lugeda ei suutnud. Lugu on sellest, kuidas 1. osas kokku saanud meesterahvad näevad nüüd enda ümber aina pulmi ja tunnevad ka ise survet neid pidama hakata. 


Christine Riccio "Again, but better"

Ameerika tüdruk läheb semestriks vahetusüliõpilasena Londonisse. Sisu rohkem ei mäleta, aga mäletan, et mind ajas närvi. Stiil kuidagi kunstlik, veits algeline. Peategelase huvi noormehe vastu, keda ta just oli kohanud, muutus väga äkki väga suureks. Ja selle noormehe nimi oli Pilot Penn (nagu see pastakas Pilot pen). Suht halb nali.


Annie England Noblin "Ülimalt üheksakümnendad"

On mingi keskkooliaegsete sõbrannade seltskond, kes nüüd on vist kusagil kolmekümnedates. Üks neist sureb ootamatult ja teised lähevad tolle mälestuseks automatkale. Kindel pole, sest kuigi lugesin kusagil veerand raamatut ära, ei jõudnud veel reisini. Raamatu lõpus oli 90ndate lauludega playlist. "Barbie girl" oli seal näiteks. Aga polnud üleliia köitev lugu nähtavasti.


Sara Pascoe "Weirdo"

Ma olen muidu küll see inimene, kes tahab lugeda raamatut pealkirjaga "Weirdo". Mingi naine oli siin, kes baaris töötas, ja nägi seal juhuslikult meest, keda kunagi natuke tundis ja kellega tal olid olnud mingid suhted. Segane oli. Hüppas siia-sinna, üritas vaimukas olla. See autor on natuke elukutseline komödiant ka, lugesin. Aga jah, minu jaoks jäi üritamiseks.

Taylor Jenkins Reid "Carrie Soto is back"

1980ndatel suurt edu saavutanud tennisist Carrie Soto otsustab 1995. aasta hooajaks suurde mängu tagasi tulla. Üks noorem mängija nimelt ohustab tema suure slämmi turniirivõitude  rekordit. Raamat räägibki peamiselt tema tagasituleku teekonnast. (See on fiktsioon muidugi, Carrie Soto nimelist tennisisti pole pärismaailmas olemas.)

  • Sisu
    Raamat on kohe päris palju tennisest. Algul, kui tulid mingid trennide või matšide kirjeldused, mõtlesin, kas need tüütaksid, kui kõik mõisted oleks võõrad. Lugesin edasi ja need hakkasid tüütama hoolimata sellest, et sain aru, millest jutt käis. Tundub, et minu jaoks tennise sõnadega kirjeldamine lihtsalt ei tööta, seda peab nägema. (Huvitav, et paljud arvustajad jällegi ütlesid, et nad ei tea tennisest midagi, aga kogu see tennisejutt üldse ei seganud.) Teisalt mingeid tennisega seotud üldisi asju seletati jällegi hästi lahti. (Miks liivaväljakul mängimine on nii erinev kõvakattel mängimisest näiteks.)

    See, mida tennisistid üksteise kohta rääkisid, oli päris üllatav. Kui tänapäeval pressikonverentsidel sellised kurje lauseid öeldaks ja spordiajakirjanikud sellise sõnakasutusega oleks, oleks nad ilmselt juba tühistatud. Aga ei tea, võib-olla 90ndatel oligi nii. 

    TJR on kaval kirjutaja. Võtab mingid detailid pärisinimestelt (antud juhul tennisistidelt), mis tulevad tuttavad ette, aga mitte nii palju, et saaks näpu peale panna ja öelda, et vot selle inimese elu põhjal kirjutatud lugu. Lihtsalt on piisavalt tuttav, et lugejal tekiks mingi äratundmine ja seega ka huvi.

    Meeldis, et traditsiooniline armastuslugu ei olnud siin see kõige olulisem lugu. 
  • Stiil
    Naljakas öelda, aga minu meelest oli liiga palju dialoogi. Rääkisid ja rääkisid, õiendasid-õiendasid, aga kas ses mingi sisu oli, kas alati sest midagi muutus? Vahepeal hakkas tüütama ainult. Aga üldiselt on lihtsasti loetav autor.
  • Emotsioonid
    Nagu öeldud oli tüütu. Päris pooleli jätta ei tahtnud, aga mõtlesin küll vahepeal, et saaks juba läbi. Kohati sisu nagu ei liikunud edasi, kohati liikus, aga oli niisama tüütu. Lõpupoole läks paremaks, aga kuivõrd peategelasest oli raske aru saada, ei elanud talle ka tohutult kaasa.
  • Tegelased
    Mõtlesin üsna algusest peale, kas Carrie'l on mingi autismispektri häire. Tundus, et see võinuks seletada mingeid jooni tema käitumises. Aga raamatu lõpuks selle kohta midagi ei selgunud, olid teised seletused, kui olid. Carrie'l oli mitmeid omadusi, mis kindlasti profisportlasele kasuks tulevad (kangus ja natuke üle laipade mineku suhtumine nt). Eks kogu idee tahtiski ju olla tema kasvamine inimesena - see, mille pärast ta algul tippsporti tagasi läks, ja see, kuhu lõpuks välja jõudis, ei kattunud.

    Kui ülejäänud kahes T.J. Reidi raamatus, mida lugenud olen, on peategelane olnud andekas iseenesest (noh, et Daisy Jones lihtsalt oligi jube hea laulja, ta ei olnud selleks midagi teinud), siis siin oli ometigi peategelane, kes reaalselt treenis kõvasti, mitte ei läinud niisama võitma.

    Carrie isa Javieri tegelane meeldis. Oli niuke elutarga inimese kuju, kes tähtsaid asju alati otse välja ei ütle, vaid müksab mingite vihjetega, et lõpuks ise aru saaksid. 
  • Atmosfäär
    Kuigi olen telekast palju näinud neid maailmakuulsaid tenniseväljakuid, millest räägiti, oli enamasti tunne, et tegevus võinuks kusiganes olla. 1995. aasta Wimbledoni finaali juures märgiti ära, et printsess Diana oli vaatamas. Pärismaailmas oli ka- sündmusest pilte otsides olid Diana fotod esimeste väljatulnute hulgas.
  • Mõtete ärgitamine
    Mõtlesin peamiselt, mis värk selle Carrie'ga on. Miks ta selline on? Kui endale pole selline tohutu võidutahe omane, võib olla seda raske mõista.
    Natuke guugeldasin, kes 1980ndatel ja 90ndatel päriselt edukaimad naistennisistid olid. 1995. aastal näiteks oli veel Steffi Grafi valitsusaeg.
  • Lõpp
    Ühest küljest mitmed sündmused ettearvatavad, teisest küljest polekski saanud teisiti lõpetada, vaadates, kuhu kogu raamatu jooksul tüüriti.
  • Kestev mõju
    Näe, Goodreadsi aastaauhind on sellele antud. Ajalooline romaan? Mul on vist natuke kitsam nägemus sellest, mis on ajalooline romaan. Noh, igal juhul pole selle autori parim raamat. 
  • Sisuväline
    Lugesin e-raamatut. Huvitav, kas see raamat on eesti keelde ka tulemas. Sel ja eelmisel aastal on kolm raamatut sellelt autorilt tõlgitud.
Samalt autorilt varem loetud:

"Visnapuu armastusest" (koostanud Jaanus Vaiksoo)

 


Algusest peale on Visnapuu armuluule kui ulg või huige metsiku puhkeva looduse keskel. Ürgsed tunded, igatsused, kirg, unustus ja valu. Meeleolud hüplevad ühest äärmusest teise. Kirenaudingust saab järgmisel hetkel vihkamine ja tüdimus. Visnapuu tunded on vahetud ning hetkelised. Ta looming on purskumine. (Raamatu tagakaanelt)

  • Sisu (kuni 2 tärni)
    Eks pealkiri ütleb, mis sisu on. "Kirjad Ingile" on siin sees, kalade sari ka. Avameelne mees see Visnapuu. Ja 100 aastat tagasi kirjutas niukesi asju. Oleks ta naine olnud, oleks ehk skandaalsemaks saanud kui Under.
  • Stiil (kuni 2 tärni)
    Murdekeel, samas enamasti piisavalt lihtne, et aru saada. Hästi õilmitsev, kasutab sihukesi (tihti loodusega seotud) võrdlusi ja muid kujundeid, mille peale ikka annab tulla. Ilmselt leidub neid, kelle jaoks Visnapuu armuluule on nagu üleehitud jõulupuu, aga mulle väga meeldib. Kus veel trillerdada ja sillerdada kui mitte luules.
  • Emotsioonid (kuni 2 tärni)
    Üks tärn selle eest, et lugemine tegi mind kindlasti õnnelikumaks, pool tärni sõnakasutust puudutava ahhetamisvõimaluse eest.
  • Atmosfäär
    Võib-olla natuke küsitav punkt luulekogu puhul, aga jätsin ta alles, sest niuke üldine meeleolu oli lugedes tuntav ja läbiv. Lõbus (ja mõnikord kurb) armulõõm.
  • Mõtete ärgitamine
    Ütleme, et eriti nagu edasi mõelda polnud, sest lugu oli üsna ühtlaselt sellest, kuidas luuletajale naised meeldivad ja kuidas nad teda end tundma panevad.
  • Kestev mõju
    Seda konkreetset raamatut lugesin juba vähemalt kolmandat korda. 100 aastat vanad luuletused. Tundub, et pole ära kadunud.
  • Sisuväline
    See on niuke väikses formaadis kinkeraamatu tüüpi raamat. Paksude punaste kaantega ja Ado Vabbe omanäoliste mustvalgete illustratsioonidega. Koostaja järelsõna meeldis ka.


Hm, seda juba varem teadsin, et visnapuu on kirss (vene keelest), aga tuleb välja, et käsper on ka kirss (tuleb meile alamsaksa keele kaudu).

Benedict Wells "Hard Land"

Tubli internet, seekord reklaamisid mulle täitsa õiget asja. Benedict Wellsi eelmine raamat "Üksilduse lõpp" meeldis väga ja selgus, et nüüd on temalt veel midagi eesti keelde tõlgitud.

1980ndate keskpaiga Missouri väikelinn Grady. Peategelane Sam on keskkoolipoiss, kes läheb suvel tööle kinno, mille töötajate hulgast leiab endale sõbrad. Need on kevadel keskkooli lõpetanud Cameron, Hightower ja Kirstie. Sõbrad hängivad kinos ja mööda linna, aeg-ajalt ka kino katusel. (Pani muhelema.)

Pealkiri on viide väljamõeldud luulekogule, mille mitmete lausete tähenduse üle Sam raamatu jooksul arutleb.

Suurte sündmuste mõttes ütleb raamatu esimene lause ära, mis juhtub: Sel suvel ma armusin ja mu ema suri.

  • Sisu
    Ega ei juhtu asju, mis oleksid tohutult originaalsed, kõik tuleb nagu kusagilt juba tuttav ette. Natuke on nagu "The perks of being a wallflower", sest üksildane poiss leiab sõbrad. Natuke on nagu "Aristotle and Dante", sest on 1980ndate USA väikelinn. Natuke on nagu "Darius the Great is not okay", sest jälgib muuhulgas peategelase suhteid isaga. Stiili mõttes on veidi nagu John Greeni "Looking for Alaska". Aga. Mitte kuidagi ei sega, et tuttav ette tuleb. Ajatu värk.
  • Stiil
    Kirjutaja on keegi, kelle jaoks kirjutamine tundub väga loomulik tegevus. Mis saaks veel parem olla kui keegi tegemas midagi, mis tal hästi välja tuleb.
    Ei ole kõige kiirema tempoga raamat, pigem mõõdukas.
  • Emotsioonid
    Muidugi mind kottis, mis selle poisi elus toimus. Ta oli tubli poiss. 
  • Tegelased
    Peategelase mõtted ja tunded olid ammendavalt lugejani toodud, tema perekonnas ka inimesed arusaadavad. Kirstie tundus vaga vesi, sügav põhi-tüüpi. Teised kaks Sami sõpra kippusid vahepeal omavahel segi minema.
  • Atmosfäär
    Sakslase kirjutatud, aga no on ameerikalik noortekas. Usun et taotluslikult. 1980ndate mõttes on teemaks näiteks "Tagasi tulevikku" või "Take on me". Raamatul on isegi oma lauluvalik olemas, mida Spotify kaudu kuulata saab. 
  • Mõtete ärgitamine
    Kõik oli nagu väga loogiline, sai mõttes noogutada pigem kui arutleda, et miks keegi nii või naa tegi.
  • Lõpp
    Oli huvitav. 
  • Kestev mõju
    Kui ei teaks, võiks arvata, et "Hard Land" on noortekirjanduse klassika, mis juba aastaid olemas. (The New York Times) See on raamatu tagakaanelt ja kirjeldab ka minu mõtteid.
  • Sisuväline
    Ülakoma kasutamine eesti keeles võõrkeelsete nimede käänamisel on jätkuvalt üks raske asi. Enamasti laseme ilma ülakomata ja kui kasutame, siis teinekord ka valesti.


Aravind Adiga "Valge tiiger"

 



Üks India mees kirjutab kirju Hiina peaministrile, kes on Indiasse visiidile tulemas. Tutvustab talle India elu-olu enda näite põhjal. Ise on ta vaestest oludest pärit noormees, kellest saab ühel hetkel rikkurite autojuht ja seejärel põhimõtteliselt ka nagu rikkur. Vähemalt ta ise arvab, et on tähtis tegelane. Pealkirja valge tiiger on ka peategelane ise - väga haruldane liik.  

  • Sisu
    Moraalsed dilemmad, millega peategelane kokku puutus, olid muidugi huvitavad. Aga. See vaatenurk, mis oli valitud, see, kuidas peategelane asjadest rääkis, rikkus põhimõtteliselt kogu raamatu minu jaoks ära. Kui midagi kirjeldada piisavalt näkaselt, rõvedalt ja üleolevalt, siis ei tekita empaatiat.
  • Stiil
    Oli hästi liikuv raamat, lugeda ei olnud igav, ruttu sai läbi. Ilmselt on oma stiili poolest mõnevõrra eristuv raamat küll. Näe, loen, et žanr on kelmiromaan.
  • Emotsioonid
    Eriti polnud, keerasin lehte lihtsalt. Hea küll, vastikustunde moodi tunne oli, aga ka see saanuks olla tugevam.
  • Tegelased
    Mulle ei meeldinud ükski tegelane. See osutub reeglina probleemiks.
  • Atmosfäär
    Eks ta sellepärast kirjutatud oli, et India ühiskonda, olusid ja inimesi tutvustada. 
  • Mõtete ärgitamine
    Ilmselt pidanuks suurem olema. India mõttes oli ju hariv ja kõik, aga see jutustamisstiil välistas suurema huvi.
  • Lõpp
    Einoh, hea meel oli, et läbi sai. Ja ilmselt jõudis ka oodatud kohta välja.
  • Kestev mõju
    Saan aru, miks talle võidi Bookeri preemia anda, aga ise tahaks seda lugu pigem unustada. 
  • Sisuväline
    Nii hea oli lugeda paksul paberil kõvakaanelist raamatut.

Jenny Bayliss "Meet me under the mistletoe"


Peategelane Nory peab Londonis kasutatud raamatute poodi. Keskkooli on ta (vast kusagil 15 aastat tagasi) lõpetanud ühes oma päritolukodu lähedal asuvas prestiižikas internaatkoolis, kus tema klassikaaslasteks olid peamiselt rikaste perede võsud. Kooliaegne sõpruskond saab endiselt aeg-ajalt kokku ja Nory on jõulude eel kutsutud pulma, kus omavahel abielluvad kaks sõpruskonna liiget. Kuna rikkurite pulmad on, siis see seltskond hängib kõik nädala jooksul enne pulmi niisama selles lossis, kus pulmad toimuvad. Seal siis juhtub asju.
  • Sisu
    Ettearvatav, lihtsustatud. Naispeategelane käitus valesti, aga lõpuks oli meespeategelane see, kes leidis, et tema peab vabandama, sest naisel olid ju ometi head kavatsused. Romantikasektsioonis asi lihtne - naine kohtub mehega, keda ta teismelisepõlvest juba tunneb, jube hästi neil klapib ja nii ongi. See osa, mis sõpruskonda puudutas, oli huvitav mõte. 
  • Stiil
    Liiga lihtne isegi selle sisu jaoks. Läheb imeruttu edasi muidugi.
  • Emotsioonid
    Enamasti jättis külmaks.
  • Tegelased
    Peategelane minu jaoks natuke igav, meespeategelase kohta ei saanud piisavalt teada, tundus lihtsalt mingi tore mees. Kõrvaltegelaste hulgas oli huvitavamapoolseid kujusid, aga oli ka selliseid, kellel mõtet ei näinud. Üks kõrvaltegelasi tehti algul üsna deemoniks, lõpupoole hakkas ta järsku ennast parandama. (Sest niimoodi järsku need asjad käivadki ju.)
  • Atmosfäär
    Siin ei olnud silmapaistvaid külaidülli kirjeldusi, mis samalt autorilt eelmisena loetud raamatus. Peategelase raamatupood tundus lahe, aga eks ta olnud ka mõnevõrra niuke tüüpiline raamatutegelase raamatupood - hoolega isikupäraseks muudetud ja nõnda.
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Ühest küljest ei oodanud midagi muud kui õnnelikku lõppu, aga see lõpp oli ikka üleliia läila.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Päris tore naivistlik kaas ju. E-raamat oli ka korralik.

Samalt autorilt varem loetud: "The 12 dates of Christmas"

Julia Whelan "My Oxford year"



Ameeriklanna Ella läheb Rhodesi stipendiumiga aastaks Oxfordi õppima. Seal puutub ta kokku kaastudengitega, kes muidugi on mõnevõrra värvikad kujud, ja sõbruneb ühe õppejõuga, kes armastab 19. sajandi luulet nagu Ellagi. Mõndagi võiks veel öelda, aga see oleks sisu reetmine.
  • Sisu
    Peamine vist on see, et raamat suutis mind üllatada. Ei osanud üldse arvata, et asi sellise suuna võtab. Kes on harjunud enne lugemist raamatu teemasid puudutavaid hoiatusi vaatama, siis siin oleks see ehk ka kohane.
  • Stiil
    Oli sihuke korralik. Tuntavalt haritud inimese poolt kirjutatud ja tuntavalt sellise kirjutaja poolt kirjutatud, kes tahtis kirjutada nii, et oleks õigesti kirjutatud raamat. Kui nii saab öelda. Mina ei pane korralikkust pahaks ega pea teda tingimata igavaks. Korralikkust võib ehk käsitleda ühe andekuse vormina?
  • Emotsioonid
    Üle poole raamatust mitte, oligi pigem tõdemus, et jah, tubli kirjutaja. Lõpupoole siiski tekkis suurem kaasaelamine (sest mingites olukordades inimestele elad ikka kaasa).
  • Tegelased
    Ise olen ka üllatunud, aga mulle vist meeldisid kõik tegelased. Kõrvaltegelaste loomus ja vajalikkus raamatus oli suudetud üsna väheste situatsioonide ja kirjeldamisega välja tuua. Peategelane oli otsustaja. Tüübi mõttes. Võib muidugi küsida, kas päriselt 24-aastane teeks sellise valiku nagu tema tegi, aga samas võib ka mõelda, et 24-aastane teeks sellise valiku just tõenäolisemalt kui 34- või 44-aastane.
  • Atmosfäär
    Oxford niisiis. Oli kirjeldatud küll ja kõik, aga mul jäi mingit tunnet natuke väheseks.
  • Mõtete ärgitamine
    Õnnestus natuke torkida küll.
It turns out, the act of making a choice, of choosing a path, doesn’t mean the other path disappears. It just means that it will forever run parallel to the one you’re on. It means you have to live with knowing what you gave up.
  • Lõpp
    See oli kõige realistlikum lõpp, arvan. Oleks ühel teisel moel lõpetanud, oleks liiga muinasjutt olnud, oleks kolmandal moel lõpetanud, oleks liiga draama kiskumisena mõjunud.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Päris nunnu kaas. Lugesin e-raamatut.
Raamatu autor Julia Whelan on kogenud audioraamatute tegija (see hääl, kes neid sisse loeb). Aga. Kui mäletad, et kunagi oli selline seriaal nagu "Once & again" (või "Kõik kordub", TV3 pealt vist teisipäeva õhtuti?) ja et Julia Whelan oli see, kes seal teismelist peretütart Grace'i mängis, siis kaks plusspunkti sulle.



Tellimine: Postitused (Atom)