Tom Stoppard "The real thing"

 


See on näidend, paljude arvates kaasaja parimalt näitekirjanikult. Lugu toimub 1980. aastate alguse Suurbritannias, peategelasteks näitekirjanikust mees ja näitlejannast naine. Loo käigus abielluvad nad omavahel, loo alguses on abielus teiste inimestega. Lugu on suhetest, aususest. Raamatu tagakaanel oli lõik Guardiani arvustusest, kus nimetati seda intelligentseks näidendiks armastuse kohta. 
  • Sisu
    Üsna kiiresti tuli arusaam, et see pole parim lugemisnäidend, tahaks lavastusena vaadata. Lugedes kippus kohati segaseks jääma, kus tegelaste päriselu ja näideldud stseenide piir täpselt on.
  • Stiil
    Kasutati kordusi ja näidend näidendis-võtet.
    Teravmeelne ja kahtlemata sulesepa kirjutatud tekst. Ühe koha peal rääkis näitekirjanikust tegelane sõnade tähendusest - suures plaanis see, et sõnad ei ole raiskamiseks ja suvaliselt kasutamiseks. Aga oli teistelgi teemadel häid ütlusi. Tegelikult miks ma üldse tahtsin mingit Stoppardi näidendit just nimelt lugeda, oli see, et kui mingid aastad tagasi teatris tema "Arkaadiat" vaatasin, oli mitu korda selline tunne, et palun pange etendus korra pausile, ma tahan nüüd natuke mõelda, mida just öeldi. Õudselt hea tummine tekst oli, selline lugemise tekst. (Aga "Arkaadiat" ennast polnud lugemiseks saadaval.)
  • Emotsioonid
    Pigem ratsionaalsed, mitte päris puudu.
  • Tegelased
    Üks peategelane Henry meeldis enim, tema suust tulid huvitavaimad laused. Tegelasi oli kokku seitse. Hea et nii vähe, jäid hästi meelde.
  • Atmosfäär
    Näidendit lavastati esmakordselt 1982. aastal. Oli aru saada küll, et ta päris praeguses ajas ei toimu. Meeldis, et mitme kohal peal oli ette kirjutatud, milline muusika mängib, see oli ka sisuga seotud. 



  • Mõtete ärgitamine
    Mõned head laused olid, mille üle mõelda võiks. Näidendi enda kohta lugesin ka natuke internetist. Olla mitmeti autobiograafiline.
  • Lõpp
    Mõistlik. (Intelligentsel näidendil armastusest olgugi mõistlik lõpp, eksole.)
  • Kestev mõju
    Kardetavasti mitte. Kui ma just ei juhtu seda kunagi kusagil teatris nägema. Kindlasti vaatamata ei jätaks, kui võimalus tekiks.
  • Sisuväline
    Lillat värvi : ) 


Jenny Bayliss "The 12 dates of Christmas"



Kate on kangadisainer (väga huvitav elukutse!), kes elab Inglismaa väikelinnas ja on detsembriks liitunud kohtinguteprogrammiga Twelve dates of Christmas, mis lubab ta viia 12 kohtingule loodetavasti toredate inimestega. Eks ta puutubki kokku igasuguste karvaste ja sulelistega. Lisaks on teemaks väikelinnaelu, tööelu ja vanad sõprussuhted. 
  • Sisu
    Hästi l i h t n e, kohati liigagi lihtne. Sündmused ei tulnud üllatusena. Esimeste lehekülgede lugemise järel oli selge, kuhu ja milliste tegelastega asi välja jõuab. Aga ilmselt polnud ka eesmärk salapärane olla. Kehtis ka dialoogide puhul - palju sellist dialoogi, kus keegi ütles mingi lause ja võisin järgmist lauset lugemata öelda, mida vastaja kostab. Leidus ka kohti, kus võinuks autorilt küsida Kas tõesti tahad, et sinu naistegelane sellise lause ütleks?
    Esines ka see probeem, et mõni probleem polnud üldse probleem tegelikult. Või ütleme siis, et päriselus pärisinimese jaoks see võib olla probleem, aga sellest ei saa sellisel kujul raamatus head köitvat probleemi. Draama asemel tuleb välja mittevajalik draama, mille saaks tegelikult paari lausega ära lahendada.
  • Stiil
    Dialoogis esines see osa briti argikultuurist, millest seni vaid kuulnud olin. Kuuldavasti teevad seal inimesed, kes ennast üksteisega mugavalt tunnevad, üksteise kulul üsna julmi ja pealtnäha ebaviisakaid nalju. Umbes nii: Richard helistas. Ütlesin talle, et sa veel magad, sest sa oled üks laisk lehm. Ilma kontekstita päris intrigeeriv.
    Kuivõrd raamatu pealkiri on ilmne vihje laulule Twelve days of Christmas, siis tore, et ka põhilist laulurida a partridge in a pear tree sisus kasutati.
  • Emotsioonid
    Seotud atmosfääri punktiga.
  • Tegelased
    Mõned meestegelased, kellega peategelane kohtingutel käis, kordasid üksteist, mõned olid liiga karikatuursed. Põhimehe olemuse kohta üleliia palju teada ei saanud. Peategelase ema meenutas Bridget Jonesi ema. Peategelane ise polnud ülemäära traagiline, päris hea vahelduseks. 
  • Atmosfäär
    Igasugune ümbruse kirjeldamine oli kindlalt tugevaim osa raamatust. Väikelinnakirjeldused ja jõululaadakirjeldused jms. Tekitas õdusat tunnet küll. Peamiselt sellepärast lugesingi seda raamatut.
    Pidevalt räägiti, kuidas lund sajab. Tuleb välja, et lõunapoolne Suurbritannia on tegelikult talviti lumerohke koht : )
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Ettearvatav, nagu öeldud, aga üleliia palju seda siin pahaks ei pannud. Eks ta oli ikka läila ka muidugi.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Mõnus naivistlik kaanepilt. Mõtlesin, et igasuguse ninni-nänni kirjelduste tõttu oleks päris huvitav seda raamatut näiteks eesti keelde tõlkida.



Mis laul ikka. Palju õnne kummituslaulu puhul.


Emmanuel Bove "Minu sõbrad"

I maailmasõja järgses Pariisis uitab ringi üks (noor) mees. Ta on 1918. aastal mobiliseeritud, aga pole tänu sõja lõppemisele lahinguväljale jõudnud. (Siiski on kuidagi vigastada saanud.) Ta tahab, et keegi temast hooliks ja teda armastaks. Sest ta on ometi inimene, kes seda väärib. Raamatus räägib ta inimestest, kellega kohtub. Juhtumisi, enamasti. 

Lugu meenutab mõnevõrra Knut Hamsuni "Nälga". Seal ka vaene noor mees hängis mööda linna. (Mõnikümmend aastat varem ja natuke väiksemas linnas küll kui Bove'i oma.)

  • Sisu
    Sündmusi eriti pole, peaasjalikult peategelase kulgemine. Siiski on huvitav, sest tegelase kohta selgub pidevalt midagi uut.
  • Stiil
    Ilus. Nii, nagu vanasti kirjutati. Tõlkija saatesõnas öeldi, et Bove'i lugedes jääb mulje nagu ei loekski raamatut, vaid hoopis elaks. See on küll ju kõva kompliment.
  • Emotsioonid
    Pigem ratsionaalsed, aga mitte ainult. Enim ehk siis, kui olin sisuga juba päris palju kurssi saanud ja meenus, et raamatu pealkiri on "Minu sõbrad". Pealkiri on lemmikumaid asju kogu selle raamatu juures. 
  • Tegelased
    Peategelane suutis üllatada ja oma olemuse üle mõtlema panna. Raamatu saatesõnast sain teada, et Bove'i raamatutes on peategelase tüüp enamasti sama - üksildane tüüp, kes siiski unistab. 
  • Atmosfäär
    Oma ajajärgu Pariis. Kuivõrd peategelane uitas palju linna peal ringi, siis kirjeldati ilusate sõnadega ja tabavalt erinevaid kohti. 
  • Mõtete ärgitamine
    Nagu öeldud, oli peategelane mõtlemapanev ja kohati vastuoluline kuju.
  • Lõpp
    Lõpulaused olid head.
  • Kestev mõju
    Tundub, et on suutnud mõnevõrra püsima jääda, kui seda 100 aastat peale esmailmumist loen.
  • Sisuväline
    Kuulasin eestikeelset audioraamatut, mida luges raamatu tõlkija Indrek Koff. Meeldis.


Holly Bourne "Girl friends"

Panen sedakorda osa ametlikust kirjeldusest:

From the day they first meet as teenagers Fern and Jessica are best friends. Despite their differences, they are there for each other throughout everything, navigating the difficulties of growing up and fitting in. That is until Jessica crosses a line that Fern can't forgive.

But now, more than ten years later, Jessica has unexpectedly reappeared in Fern's life.

  • Sisu
    Üldine teema pole üldse halb teema. Mis värk see sõbrannade värk on? Kas müüt ilusast tüdrukust ja tema koledast sõbrannast on ikka müüt? Kas teismeiga jääb teismeikka või mõjutab elu ka 10, 20 aastat hiljem?
    Olen varemgi selle autori puhul maininud, et tal on oskus teatud inimtüüpide mõttemaailma ja sellest tulenevat käitumist hästi kirjeldada. Väga terav. Ja ka põhjus, miks tema raamatuid loen.
    Mõneti tundus, et raamat üritas liiga paljude teemadega tegeleda ja seetõttu ei jõudnud kõigisse süveneda.
  • Stiil
    Taas kahe tegevusajaga raamat. Siin sobis. 
  • Emotsioonid
    Garanteeritud mitmesugused emotsioonid. Muide, selles raamatus on tiitellehe pöördel hoiatus, et käsitletakse selliseid ja selliseid teemasid. 
  • Tegelased
    Nagu olingi oodanud, kirjutab suur osa raamatu arvustajaist, et peategelane oli ärritav. Põhimõtteliselt nõus, aga ta oli nii teismelise kui täiskasvanuna tõetruu. Muidugi oli ebamugav lugeda, millised mõtted kohati peategelase peas liikusid, aga kas vähemalt osa ebamugavusest ei tekita äratundmine? Tegelase loo lõpplahendus ei meeldinud.
    Meestegelased olid minu jaoks liiga mustvalgelt kahes lehes. Ühed olid teismelised poisid peategelase noorusajast, üsna eranditult alkoholimaiad ja ainult ühe asja peal väljas. Eks vist arusaadav, et seltskonnas, kus kõik end ära joovad ja ainult hormoonide kaudu mõtlevad, ei saagi olla teistsuguseid poisse, neile lihtsalt ei meeldiks seal. Aga siiski väidan, et hästi käituvad teismelised poisid on olemas.
    Ingelmeeste poolel oli täiskasvanud peategelase elukaaslane.
  • Atmosfäär
    Poole raamatu tegevus peategelase teismeliseaastail 21. sajandi algul pakkus äratundmis- ja meenutamisrõõmu. Mitmeid laule mainiti, mis tollal populaarsed olid, tegelaste riided ja soengud ja värgid tulid tuttavad ette.
  • Mõtete ärgitamine
    Selle autori raamatutes alati peamine eesmärk. Tahab lugejat nügida ja häirida, et too mõtlema hakkaks, teebki seda. Palju teemasid, mille üle arutleda. Alates sellest, mis on üldiselt raamatu teemad, kuni selleni, kuidas neid on raamatus käsitletud.
  • Lõpp
    Aimasin raamatu jooksul, kuhu lugu välja jõuab, aga ei meeldinud, mis päris lõpus toimus, mõned ideed, mis kõlama jäid. Kui sinu sõbranna käitub sinu suhtes nõmedalt, aga teeb seda sellepärast, et on ise oma elus ohver, siis kas see õigustab tema nõmedat käitumist? Ei õigusta ju? Või?
    Ei istunud leheküljepikkune nimekiri teemal Kuidas meil, naistel, on raske elu. On jah, aga kas (ajaloo ja meeste peale) vihane olles läheb kergemaks? Äkki leidub konstruktiivsemaid vahendeid?
    Ja siis veel kogu teema abieluga, mis oli peategelasele väga tähtis. Miks selle teema lõpp sellisesse suunda keerati, ei saanud mina aru. Muutis eelneva loo nagu mõttetuks.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Kaanekujundus väga ei meeldi. Imelik, sest see on lilla ja lilla mulle alati meeldib.



Samalt autorilt varem loetud: 

Josie Silver "A winter in New York"


Inglanna Iris on peale nõmedast mehest lahkuminekut New Yorki elama läinud. Sinna seepärast, et tema mõned aastad tagasi surnud ema jaoks oli see noorusaja lemmikkoht. Mitte päris juhuslikud asjaolud viivad Irise ühte (jäätise)kohvikusse. Kohvikut pidava Belottide perekonna liikmete hulgas on neid, kes Irise ema tundsid. Iris sõbruneb perekonna noorema põlvkonnaga, sealhulgas põhilise kohvikupidaja Gio(vanni)ga.

  • Sisu
    Raamat algab stseeniga, kus tol hetkel üksteisele võõrad Iris ja Gio kohtuvad ja satuvad vaidlusse. Iris valetab mehele vihahoos, et tema abikaasa on surnud, kasutades seda kui kaalukat asjaolu, et vaidlust enda kasuks pöörata. Hiljem selgub, et päriselt on hoopis Giol surnud abikaasa. Loomulikult tunneb Iris nüüd, et ei saa Giole öelda, et tookord valetas. Õumaigaad noh, mida probleemi. Esiteks sa ei saa võõra inimese kohta teada, kas tema naine on elus, surnud või olematu, teiseks ei ole ju väga raske hiljem öelda, et vaata, selline loll olukord tekkis, ajasin mingi suvalise lause suust välja. Aga kas Iris viivitab üsna raamatu lõpuni Giole rääkimisega? 
    Lisaks on üks Irise ema ja Gio perekonna salajase retseptiga seotud saladus, mille puhul Iris ka tunneb, et ei saa seda rääkida. Ja mina jälle ei saa aru miks. Kui kogu loo intriig on üles ehitatud minu jaoks ebaloogilistele probleemidele, siis on pahasti. Üles kerkib mittevajalik draama.
    Irise lapspõlvemeenutuste osa mitmel pool raamatus oli täitsa kena.
  • Stiil
    Kas oli vaja mõnda üksikut põiget 1980ndatesse, kus Irise ema New Yorgis hängis? Lugeja sai teada asju, mida peategelane tegelikult ei teadnud. 
    Kirjanik on libeda sulega muidu. Ei pingutanud, et seda läbi lugeda, ebameeldiv ei olnud, kuigi päris korralik hulk klišeesid kasutati ära.
  • Emotsioonid
    Olid, aga üleliia ei kottinud. Sisu punkti all toodud probleemi pärast ilmselt ka.
  • Tegelased
    Asi oli vist selles, et nais- ja meespeategelase vahel polnud piisavalt vestlusstseene. Kui Irise kohta sain asju teada seepärast, et ta oli põhitegelane ja kogu lugu käis tema silme läbi, siis Gio oli nagu lihtsalt... tore mees? 
  • Atmosfäär
    Miks ma üldse selle raamatu võtsin, oli soov midagi seebist ja õdusat lugeda, kus õuetemperatuurid madalad ja toa omad kõrgemad. Päris õiget tunnet ei saanud, aga lumine New York oli mingil hetkel, mõnus kohvik ka, lisaks rohkearvuline itaalia perekond. 
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Kiirustatud, liiga vähe lahti seletatud, lihtsustatud. Mulle meeldib rohkem, kui asjad lahenevad pikema aja jooksul, mitte mõnel viimasel leheküljel. (Isegi kui õnnelik lõpp on ette teada.)
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Minu sisemine harakas nautis hõbedases kirjas pealkirja ja raamatu selga. Kaanel lilla värvi kasutamine ei teinud paha. Meeldivalt suures kirjas oli, mõnikord pehmekaanelised ingliskeelsed ei ole.
Samalt autorilt varem loetud: "Üks päev detsembris"


Ana Johns "Naine valges kimonos"

 


1957. aasta Jaapanis on puhkenud armastus kohaliku tüdruku Naoko ja Ameerika mereväelase Jimmy vahel. Naoko perekond aga soovib korraldada (majanduslikult kasuliku) abielu tema ja ühe Jaapani noormehe vahel. Naokol on valida, kas abielluda ameeriklasega ja kaotada päritoluperekond või toimida perekonna tahte kohaselt. 

  • Sisu
    Mõnevõrra tõsielul põhinev raamat, mis ühe loo põhjal avab teemat Jaapani naiste suhetest Ameerika sõjaväelastega peale II maailmasõda. Need polnud üldse vähelevinud, selgub. Kogu see lugu, mis siit välja koorus, kõik faktorid, mis seda mitmelt poolt mõjutasid, see oli hästi läbi mõeldud ja räägitud. 
    Aga taaskord on mul kana kitkuda sellega, et tegevus kahes ajas toimus. Üks liin oli Jaapanis 1957-1958, teine USA-s ja Jaapanis 21. sajandil. Kuigi 21. sajandi peategelane oli loomulikult 50ndate looga seotud, ei näinud põhjust, miks tuua raamatusse tegelane, kellel pole muud eesmärki kui minevikus toimunud loo kohta tõe välja selgitamine. Olevikus ei saanud lugeja selle tegelase kui inimese kohta põhimõtteliselt midagi teada. Võinuks piisata proloogist ja/või epiloogist, kus see tegelane esineb ja oleviku minevikuga kokku seob.
  • Stiil
    Kaunis, lendlev ja õrn stiil raamatu esimeses kolmandikus. Edasi, nagu sisu, muutus ka stiil.
    Väga meeldis, et kasutati jaapani vanasõnu ja kohati ka (mõistu)lugusid. Alati on tundunud, et ida pool suudetakse sõnadega veel täpsemini naelapea pihta lüüa kui läänes. (Aga hommik pidigi ju õhtust targem olema.)
  • Emotsioonid
    Raamat hoidis väga hästi konksu otsas, oli ka ülimalt dramaatiline. Mõne koha peal minu jaoks liiga dramaatiline ja mõne koha peal dramaatiline osa liiga pikaks venitatud.
    Raamatutele reeglina veel hoiatusi     ei lisata, aga märgin ära, et seda raamatut ei soovita lugeda, kui ei suuda lugeda stseene rasketesse ja ohtlikesse olukordadesse sattuvatest juba sündinud ja veel sündimata lastest. (Ka nende emadest ilmselgelt siis). 
  • Tegelased
    Nagu öeldud, ei saa oleviku peategelase kohta suurt midagi teada. 1950ndate tegelastele pole midagi ette heita. Naistegelased olid igal pool rohkem esiplaanil kui mehed.
  • Atmosfäär
    Kogu see pilt, mis (tollasest) Jaapanist tekkis, oli väga huvitav, seda tahtsingi. Meeleolu mõttes oli selge kontrast raamatu algusosa ja teise poole vahel (vähese pilvisusega versus aina pilvisem).
  • Mõtete ärgitamine
    Ülitraditsiooniline ühiskond + veel varju heitev II maailmasõda andis üsna drastilise kompoti. Päris palju kohti, kus mõtlesin kas ka päriselt nii oli. Raamatu lõpus oli järelsõna, kus autor mitmete kohtade, tegelaste jm kohta selgitas, kas nad olid päris või väljamõeldud.
  • Lõpp
    Päris paljud asjad olid juba enne lõppu selged või aimatavad. Ses mõttes ootuspärane.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Kuulasin eestikeelset audioraamatut, mida luges Katrin C. Pärn. Kas olen öelnud, et mulle meeldivad keskmisest madalamad naishääled? (Aldi häälerühm oli alati lahedam kui sopranimeri.)



Tracey Garvis Graves "Kuulsin seda armulaulus"

 


Üks peategelane on ca 35-aastane muusikaõpetaja Layla. Ta on hiljuti lahutanud ja endale maja ostnud, kõpitseb maja keldris väikest muusikatuba, sest varasemas nooruses oli ta bändiinimene ja armastas esineda. Teine peategelane Josh on umbes sama vana ja ka lahutamas, saab eksnaisega sõbralikult läbi, kasvatavad tütart. Laylast ja Joshist saavad potentsiaaliga sõbrad.

  • Sisu
    Üleni tavaline raamat. Lugesin natuke algust ära ja juba teadsin, milline lugu tuleb. Tuligi selline. Tavalisus pole halb põhimõtteliselt, on väga turvaline lugeda, kui peaks tahtma turvalist lugemist.
  • Stiil
    Jälle üks selline, kus peatükid olid jagatud kahe peategelase vahel. Lisaks sellele jooksid neis peatükkides ka mõlema minevikuliinid (peamiselt lõppenud abielude teemal). Tundus, et seda kõike saanuks kuidagi lineaarsemalt lahendada.
  • Emotsioonid
    Leiged.
  • Tegelased
    Peategelased usutavad. Naispeategelase eksmehest jäi kirjelduste põhjal väga halb mulje. Räägiti küll, kuidas tal oli ka palju häid omadusi, mille pärast naine teda armastas, aga kui olukordade kirjeldamiseks läks, tegi too mees kogu aeg ebameeldivaid asju.
    Minu lemmiktegelane oli vist hoopis üks koer. (Kuigi ka tema lugu oli algusest lõpuni ettearvatav.)
  • Atmosfäär
    Ühest küljest meeldis, et tegevus toimus sellises USA osariigis, kus on aastaajad. Teisalt käis veits närvidele (aga olgem ausad, käib ka Eestis), kuidas inimesed, kes on sünnist saati talvega kursis, külma pärast jauravad.
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Ei üllatanud. Mingid probleemid lahenesid liiga lihtsalt. Oleks nagu rohkem draamat oodanud, vaadates, kuidas probleeme raamatu jooksul üles keriti.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Hoidun taas pahmeldusest ja avaldan tagasihoidlikku arvamust, et parem oleks seda originaalkeeles (inglise keeles) lugeda. Pealkirja tõlge ka ei vaimusta. 


Jube vähe punkte tuli kokku. Ei olnud üldse nii kehv raamat, kui siit paistab, lihtsalt need kriteeriumid ei soosinud seda raamatut. 


Laul kah. Naispeategelane armastas seda laulda ja tegi seda kirjelduste põhjal ka väga hästi.


Tellimine: Postitused (Atom)