Fred von Hoerschelmann "Tondilinn : lugusid Haapsalust"

Olin seda raamatut laenutades asjast valesti aru saanud. Mulle tundus, et raamatu sees saavad olema Hoerschelmanni mälestused Haapsalust, aga olid hoopis tema kirjutatud jutud, kus tegevus Haapsalus. Hoerschelmann nimetas Haapsalut Tondilinnaks, sest tema meelest toimus seal kaunis kummalisi asju. Juttude tegelased olid enamasti eestlased, raamat on tõlgitud saksa keelest.

Fred von Hoerschelmann (1901-1976) oli Haapsalu kuurordiarsti poeg, kes elas Haapsalus 1939. aastani. 

  • Sisu
    Oli üks vähe tšehhovlik lugu kaupmehest, kes ei suutnud oma töötajat varguses süüdistada; ka lugu mehest, kes ei saanud naist võtta, sest ema eest tuli hoolt kanda. Ühe loo teema oli poja süütunne surnud isa ees. Või lugu korstnapühkija Mardist, kellele konkurent tekkis. Mitme loo peategelased olid naised: vaesunud baltisaksa vanaproua ja tema teenija; paar naist, kes kedagi oma lähikonnast tappa üritasid; üks proua, kes püüdis maailmalõppu üle elada.
    Päris igihaljaid teemasid oli. Mõni lugu ka selline, mis pikaajalist muljet ei jätnud.
  • Stiil
    Ei mõjunud vanamoodsalt, kuigi juba mitu aastakümmet tagasi kirja pandud.
  • Emotsioonid
    Arvasin, et kuna on jutud, siis mind võib-olla väga ei koti. Aga olid täitsa haaravad lood.
  • Tegelased
    Nagu varemgi öeldud, tundub jutu puhul värvika tegelase loomine kuidagi lihtsam kui romaani puhul, ilmselt on ta paratamatult siiski ühekülgsem ka, tähelepanu on mingile kindlale joonele pööratud. Siin oli palju selliseid kujusid, kes elust enesest tuttavad ette tulevad.
  • Atmosfäär
    Pole saladus, et mulle meeldib lugeda lugusid, mille tegevus toimub kohtades, mida suudan ette kujutada. Seda lootsin sellestki raamatust. Aga suurem osa lugusid võinuksid kusiganes (mereäärses kohas) toimuda, polnud konkreetselt haapsalulik värk. (Tean ma üldse, mis see on?) 
  • Mõtete ärgitamine
    Olen vähem mõtlema panevaid raamatuid lugenud. Siin tegid tegelased erinevaid asju, mille puhul ikka mõtlesid elu peale. 
  • Lõpp
    Lõpp on lugude puhul oluline. Kasvõi sellepärast et tõdeda: läkski nii, nagu arvasin.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Ei olnud vigu täis, jee.




Kamila Shamsie "Best of friends"



Raamat tõmbas tähelepanu sellega, et sisututvustuses mainiti George Michaelit. 1980ndate Pakistanis on teismelised Zahra ja Maryam muuhulgas George Michaeli fännid. Oluliseks teetähiseks nende elus saavad ühe õhtu sündmused (kus justkui midagi ei juhtugi, aga tegelikult juhtub ka). Umbes 30 aastat hiljem jätkub tegevus Londonis, kus Zahra on mõjukas figuur inimõiguste valdkonnas ja Maryam tehnoloogiaettevõtte eesotsas. Sõbrad on nad ka endiselt. 
  • Sisu
    Peateema on sõprus, selle eest plusspunktid. (Suurbritannia) poliitika ja selle kritiseerimisega tegeleti ka. Kuidas seal sisserändajatega tegeletakse, neid koheldakse, kes on niiditõmbajad. Aga ka privaatsuse puudumise teema tuli jutuks, inimestel üldiselt. (Näotuvastus jms.)
  • Stiil
    Mul oli seda raske lugeda. Mitte sellepärast, et oleks tundmatuid sõnu kasutatud. Lauseehitus oli kuidagi teistsugune, nõnda et paljusid lauseid pidi mitu korda üle lugema. Teoorias see pole halb, kõiki asju ei peagi saama diagonaalis lugeda. Praktikas pole kindel, kui kaua viitsin lugeda raamatut, mida on raske lugeda. Ühtlasi kippusid kaks peategelast omavahel segi minema. Vist liiga järsku muutus ühest rääkimine teisest rääkimiseks vahepeal. 
  • Emotsioonid
    Peamiselt mõte Miks mul seda nii raske lugeda on? Tegelasi ja tegevust jälgisin pigem distantsilt, üleliia palju nad ei kottinud.
  • Tegelased
    Naiskirjandus mitme kandi pealt. Mitmeid kordi räägiti sellest, kuidas naise hirm on teistsugune kui mehe hirm. Peategelased olid täiskasvanutena edukad ja mõjuvõimu omavad, aga kas nad sellest hirmust kunagi vabanesid. Taustal oli oluline tegelane Pakistani esimene naispeaminister.
  • Atmosfäär
    Esimene ots, kus tegevus Pakistanis toimus, andis pildi küll 1980ndate Pakistanist. Ülejäänud raamat tegevusega Londonis oli jamam, aga seal leidus ka kohati huvitavaid kirjeldusi (mõningate kindlate seltskondade kohta näiteks). 
  • Mõtete ärgitamine
    Natuke lugesin selle naispeaministri kohta. 
  • Lõpp
    Maitea. Kuivõrd on vaja hoida kinni kellestki, kellega väärtused konfliktis on? Või ikka hoida, sest alati on sõbrad oldud ja sõprus võidab kõik jne? Ses mõttes vist hea lõpp, et paneb arutlema.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Meeldis.



Ia Genberg "Pisiasjad"

Kõrge palavikuga haige olles meenutab jutustaja nelja inimest (Johanna, Niki, Alejandro, Birgitte), kes tema elus erinevaid rolle mänginud. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on (kirjeldustes) tähtsad pisiasjad, sest millest suured asjad ikka koosnevad. 

  • Sisu
    Erinevatest viisidest inimestega suhelda ja suhestuda, inimestest, kellega meie elud korra lõikuvad, pikemalt lõikuvad või lihtsalt paralleelselt kulgevad ja tegelikult eriti kokku ei puutu. Mingid inimesed, kellega suhted on lühiajalised ja tead juba alguses, et need saavad olema lühiajalised, aga see ei takista suhtlusse astumast. See on hea teema, ilmselt kõige huvitavam teema ka.
  • Stiil
    Killuraamatud on huvitavad. Tükike siit, tükike sealt, lõpuks saad mingi pildi jutustajast endast kokku. Mitmeid (enamasti mulle võõraid) raamatuid mainiti. Kindlad raamatud jutustaja raamaturiiulist seostusid kindlate inimestega. 
Televiisoris püüab keegi teine minu pilgu üle otsustada, raamatu puhul saan ma ise otsustada.
  • Emotsioonid
    Mõne osaga rohkem, mõnega vähem. Suures osas ratsionaalsed emotsioonid (kui sellised olemas on). Pean silmas tõdemust, et küll on hea raamat sel ja sel põhjusel, aga pole selline raamat, mille oleksin nö läbi elanud. (Viimane jällegi kipub kergemini juhtuma teostega, mille laiem kirjanduslik väärtus pole nii suur.)
  • Tegelased
    Raamatu peategelane polnud lugu vaid tegelased. Tekkis mõte, kas peategelane tegelaste hulgas polnud mitte hoopis jutustaja sõbranna Sally, kellele polnud pühendatud eraldi raamatuosa, aga ometi ta igas neist figureeris. 
  • Atmosfäär
    Oli tuntav. Leidus tabavaid detaile, millega erinevaid kümnendeid iseloomustati. Ühes osas näiteks oli millenniumivahetuse aeg, mis inimesi kaunis kummaliselt käituma pani.
Rahutuse ülesanne on hirmu antud korralduse peale varakult jooksu panna ja kõike torkida, ümbritseda miski mõttejõuga, et takistada selle sündimist, see protsess kordub muudkui uuesti ja uuesti, muutub eluga üheks. 
  • Mõtete ärgitamine
    Iga kandi pealt hiilis ligi tõdemus, et inimest mõjutab iga inimene, kellega ta kokku puutub. See ei ole uus idee, aga ei pane pahaks, kui meelde tuletatakse.
"Mina" või niinimetatud mina pole midagi muud kui jäljed inimestest, kelle vastu me end hõõrume. Ma armastasin Johanna sõnu ja liigutusi ja lasin neil - sihilikult või mitte - saada osaks endast. See ongi ehk kõikide suhete tuum ja sellepärast ei lõpe ükski suhe teatud mõttes mitte kunagi.
  • Lõpp
    Kuna lugu ei kulgenud lineaarselt, polnud lõpp kuigi oluline. (Teekond oli tähtsam, nagu leierdatud lauses öeldakse.) Jutustaja muidugi päris lõpus ütles, et peale palavikuaega ja meenutamist hakkas ta (üle aegade) uuesti kirjutama, nii et oleme rõõmsad.
  • Kestev mõju
    Eks talle Rootsis ju Augustipreemia anti. Ehk see viitab oodatavale püsiväärtusele? Mina ei tundnud sedasorti emotsionaalset seost, et uuesti lugeda.
Elame oma elu jooksul palju elusid, väiksemaid elusid, mille jooksul inimesed tulevad ja lähevad, sõbrad kaovad, lapsed kasvavad suureks ja ma ei saa kunagi aru, milline minu eludest on kõigile ülejäänutele raamiks.
  • Sisuväline
    Meeldis kaanekujundusest ja -värvist kuni selleni, mis kaante vahel oli. Umbes 140 lehekülge üsna suure reavahega.



Katie Bishop "Suvetüdrukud"

 


Lühikese aja jooksul juba kolmas raamat, kus (üks) teema on väga noore ja temast (oluliselt) vanema inimese suhe. Ilmselt mind huvitab, sest vanus mängib veel ühe lisategurina, mis keerdkäike ja kihilisust võib luua. Lõpp on küll sarnane alati.

"Suvetüdrukutes" toimub tegevus ühel väiksel Kreeka saarel, kuhu just 18-aastaseks saanud Rachel sõbrannaga seljakotirännakute käigus läheb. Saarel hängib veel palju noori tüdrukuid, toimuvad peod alko ja narkoga. Tihti on pidude korraldaja salapärane Henry Taylor, praktilises korraldamises mängib olulist rolli tema asjaajaja Alistair. Dramaatilised sündmused ei jää tulemata. 

Teine tegevus on tänapäevas, kus Rachel on abielus ja reisib mehega tollele saarele. 

Autori järelsõnast Kallis lugeja: "Loo keskmes on Rachel, kolmekümnendate keskpaigas naine, kes on sunnitud vaatama teise pilguga mälestusi oma armusuhtest vanema mehega, mis on defineerinud ka suurt osa tema täiskasvanuelust, kui teised naised, kes samuti nende minevikku kuuluvad, samadest mälestustest sootuks teistsuguste versioonidega lagedale tulevad."
  • Sisu
    21. sajandil päevakajaline teos. Tõenäoliselt üks paljude hulgas.
  • Stiil
    Reeglina on mul kopp ees neist raamatutest, kus tegevus paralleelselt minevikus ja tänapäeval toimub. Tundub niuke moevärk olevat. Siin mineviku ja oleviku vahel käimine isegi sobis. Kuigi vahepeal oli ikka ilmselgelt komponeeritud - olevikus selgus mingi fakt mineviku kohta just siis, kui järgmises mineviku peatükis sellest juttu oli vaja teha.
  • Emotsioonid
    Häiriv oli. Kuivõrd asi oligi häirima mõeldud, siis eesmärk täidetud.
  • Tegelased
    Taaskord peategelane, kelle mitmed hukka mõistaks. Kuidas ta oli minevikus selline ja selline. Kuidas ta olevikus on ikka veel selline ja kuidas ta mingi vana asja küljes ripub. Minul oli jube huvitav lugeda, kuidas ta rippus. Ja huvitav oli lugeda, kuidas 18-aastane Rachel mõtles. Nii 18-aastase mõtlemine kui kolmekümnendates mingi minevikukogemuse küljes rippumine tundusid tõetruud.
    Teised tegelased polnud kuigi meeldejäävad. Meestegelased olid meelega pigem salapärased. Racheli minevikumees ja olevikumees olid üksteise suhtes selgelt vastandatud.
  • Atmosfäär
    Suvitussaare meeleolu väga ei tundnud. Pidude kirjeldustest hoolimata peomeeleolu ka ei tundnud. Kusiganes oleks võinud misiganes toimuda. Natuke ähvardavat õhustikku oli küll tunda.
  • Mõtete ärgitamine
    Kuivõrd see on sisu mõttes #metoo raamat, siis ilmselt ta suurim eesmärk oli mõtteid ärgitada ja hoiatada. Ma mõtlesin ehk pisut kitsamalt taaskord sellele, kas 18-aastane on täiskasvanu ainult seaduse mõttes või ka päriselt ja millise rolli/vastutuse võtab 18-aastasega suhtlev inimene, kes ise on 35, 36, 37 jne.
  • Lõpp
    Põhimõtteliselt lõpuga nõus, aga pärispäris lõpp läks läilaks.
  • Kestev mõju
    Ega ma teda uuesti loe.
  • Sisuväline
    Inglise keelest tõlgitud raamat, kus tõlge ei häirinud. Kõva sõna. 


Rose Tremain "The Gustav sonata"

 


Rose Tremainilt lugesin hiljuti jutukogu "The American lover", mille leidsin tegelikult üldse seepärast, et üks raamatulehekülg soovitas mul lugeda Tremaini raamatut "The Gustav sonata". 

Gustav Perle ja Anton Zwiebel (jep, pärl ja sibul) on peategelased, sõbrad, mõlemad 1942. aastal sündinud, elavad Šveitsi väikelinnas Matzlingenis. Anton on juudi perekonnast, armastab klaverit mängida. Gustavi emale eriti ei meeldi poiste sõprus. Ema nimelt räägib Gustavile, et Gustavi isa suri, sest püüdis juute aidata. Loo edenedes saame täpsemalt teada, kuidas ta neid täpsemalt aitas ja mis juhtus.Gustavi ja Antoni elusid jälgitakse lapsepõlves ja keskeas.

  • Sisu
    Rose Tremain on üsna rahvusvahelise haardega kirjanik. Selle raamatu tegevus on Šveitsis (ja on natuke tõestisündinud lool põhinev), mingi raamatu tegevus toimub tal Prantsusmaal, üks on Taanis, juttudes olid ka Venemaa ja Kanada esindatud näiteks. 
    Muidu oli kena sisu, aga natuke jäi kriipima see, et kui peateemaks on justkui kahe inimese sõprus, siis miks üks neist inimestest käitub tihti nii, nagu tal oleks sellest teisest suht suva. 
  • Stiil
    Jätkuvalt hea jutustaja on see autor. Kasutati ajas hüppamist. Raamatu I osa tegevus on 1950ndatel, II osa tegevus 1930ndatel-40ndatel ja III osa tegevus 1990ndatel.
  • Emotsioonid
    Ei läinud endast välja, aga igav ka polnud.
  • Tegelased
    Antoni koha pealt mõtlesin vahepeal, kas ikka on kuigi kena inimene. Gustav oli üsna traagiline kuju, kandis vaikselt oma risti. Gustavi ema oli huvitav, eriti kui raamatu jooksul muudkui koorus, mis tema elus toimunud oli. Talle vastandus ootamatu proua Erdman, Gustavi isa ülemuse abikaasa.
  • Atmosfäär
    Meeleolu mõttes pigem niuke melanhoolne ja hämaravõitu.
  • Mõtete ärgitamine
    II maailmasõja aegne Šveits oli huvitav. Võib mõelda sellest kui oaasist keset Euroopat, kus koledaid asju ei juhtunud. Samas oli ta just seetõttu koht, kuhu paljud jõuda tahtsid ja mis seetõttu kiiresti rändesurve all kannatama hakkas. Lisaks kartis Šveits ise rünnaku alla sattumist.
  • Lõpp
    Mõnevõrra nagu ei läinud kokku sellega, mille poole raamat varasemalt liikus.
  • Kestev mõju
    Mitte eriti.
  • Sisuväline
    Normaalne.



R. J. Palacio "White bird"

 


Graafiline romaan 1930.-1940. aastail Prantsusmaal elavast teismelisest juudi tüdrukust Sarast. Sõja ajal tema perekonna liikmed lahutatakse üksteisest ja Sara varjab end pikka aega ühe klassivenna küünis. Klassivenna ja tolle vanematega saab sõbraks. Loomulikult elab linnas mitmesuguseid inimesi, kelle mõtted maailma asjade kohta ka erinevad.

  • Sisu (sh illustratsioonid)
    Sisu oli üsna lihtne, aga ei saa öelda et lihtsustatud. Silma hakkas väga lühike sissejuhatus. Tänapäeva USA-s elav poiss Julian tegi videokõne vanaemale, et toda mingi koolitöö jaoks intervjueerida. Vanaema ütles, et tal on oma lapsepõlvest Prantsusmaal raske rääkida, aga hakkas siiski kohe pihta. (Vanaema ongi peategelane Sara.)
    Valge linnu kujundi kasutamine ühes konkreetses kohas meeldis, nii sõnade kui piltide mõttes.
  • Stiil (sh illustratsioonid)
    Joonistamisstiili suurim fänn polnud. Kole ka ei olnud. Meeldisid kasutatud värvitoonid, mis ei muutnud kogu lugu liiga süngeks. 
  • Emotsioonid
    Ikka mängib see, et kui oled mitmed sama teemat käsitlevaid raamatuid juba lugenud, siis enam ei lähe väga keema. Päris rahulikuks ka ei jäänud.
  • Tegelased
    Raamat on tegelikult laiendus selle autori tuntumale raamatule "Wonder", kus Sara lapselaps Julian on peategelase kiusaja. Aga raamatus "White bird" saab Julian teada, et talle (ja tema isale) pandi nimi inimese järgi, kes oli vanaema vastu väga lahke. Ühesõnaga kokku niuke õpetlik värk, et ära kiusa, ole parem heasüdamlik.
    Meeldis, kuidas Sara puhul pöörati tähelepanu sellele, et kui sa oled laps või teismeline, siis oled seda hoolimata sellest, kas on rahu või sõda. Noh, näiteks selline stseen, kus Saral oli vaja põgeneda ja ta muretses rohkem oma ilusate punaste kingade äramäärimise kui selle pärast, et ta kätte saadakse.
  • Atmosfäär
    Oli päris kenasti loodud. Kool, kus Sara õppis, ja küün, kus hiljem elas. Illustratsioonid olid abiks muidugi.
  • Mõtete ärgitamine
    Jällegi, kuna tuttav teema, siis mitu mõtet on juba ennegi mõeldud. Hakkasin hoopis seda mõtlema, et tahaks mäletada enda mõtteid, kui said kunagi (noh, väiksena) esmakordselt teada mingist jubedast asjast, mida inimesed on teiste inimestega teinud. Väga huvitaks, mida ma mõtlesin sellest. Kas lihtsalt ei saanud aru ja mõtlesin miks või oli veel midagi. 
  • Lõpp
    Lõpp läks selgelt tänapäevapoliitiliseks. Minevik ja olevik ongi muidugi seotud, eks selles mõte oligi.
  • Kestev mõju
    Minu jaoks mitte. Aga üldiselt mõtlen, et mingitel ajaloosündmustel põhinevatel raamatute kirjutamine (erinevatele vanuserühmadele) on kaunis oluline asi. 
  • Sisuväline
    Kõvade kaantega, värviliste piltidega. Ei protesteeri.
Film on ka sellest olemas, aga mitte veel eriti linastunud (on kusagil festivalidel alles, saan aru). Tuntud nimedest mängivad Gillian Anderson ja Helen Mirren.




Tellimine: Postitused (Atom)