Truffe kirjanurk

2. osa sarjast "Her royal spyness" (või "Tema kuninglik luureausus" ). Kui 1. osa lugesin paberil eesti keeles, siis seda kuulasin inglise keeles.  Ausalt öelda parim viis sellest raamatust (sarjast) osa saada vist ongi inglise keeles kuulamine. Kuna tegelased on väga inglaslikud ja üsna karikatuursed, siis mängib olulist rolli mitte ainult see, mida nad ütlevad, vaid ka see, kuidas nad seda ütlevad. (Kasvõi seegi, et inimese inglise keele rääkimise viis annab vihjeid selle kohta, milline on tema päritolu.) Lugu ise on jätkuvalt väga lihtne, lihtsakoeline on õigemgi sõna. Pole maailma suurim elamus, aga ei pane ka ennast kuidagi kehvemini tundma. Vahepeal on naljakas ka. Kusagilt jäi silma, et selle žanri nimi on cozy mystery. Õdus müsteerium? Hubane mõistatuslugu? Selles osas oli rohkem laipu kui esimeses osas igal juhul. 

Läheb edasi sealt, kus "Muusikale" pooleli jäi. Oslo 1970 ja 1971. Jätkuvad Aksel Vindingu otsingud muusiku ja noore täiskasvanuna. Ta võtab ikka klaveritunde ja üürib raha kokkuhoidmiseks (või muul põhjusel?) sõbranna ema majas tuba. Selgub asju, mida 1. raamatus lõpuni ei selgitatud.  Ühel hetkel läks lamp põlema ja sain aru, et see on ju raamat sellest, kuidas naised mõjutavad selle noormehe elu. Meestegelasi on, aga nad kas pole üldse märkimisväärsed või on neid kujutatud tahtejõuetute kujudena. Ülejäänud seltskond on naised, üks mitmetahulisem kui teine.  Minu lemmik oli klaveriõpetaja Selma Lynge tegelaskuju. Juba see, kuidas teda nö eelreklaamiti - enne kui tegelane reaalselt mängu tuli, rääkis temast lugusid üks, teine ja kolmas. Teati tema ootamatutest eluvalikutest, aga ainult arvati nende põhjusi, oldi kindlad tema headuses pianisti ja õpetajana, samas kui inimesena ei tundnud teda õieti keegi. "Jõgi" avas natuke rohkem tema mõttemaailma, aga lõpuks ei s...

Raamat juhtus jällegi olema audioraamatuna kättesaadav, seetõttu "lugesin läbi" kuulates.  Teemad on selged - mõistus ja tunded (nagu Jane Austen). Ühes Austraalia ülikoolis geneetika õppejõuna töötav Don Tillman üritab nähtusi, mida reeglina seostatakse tunnetega, seletada mõistusega. Ta koostab ankeedi, leidmaks endale täiuslikult sobivat naist. Ankeeditäitjaid on palju, täiuslikke vastuseid pole. Pildile ilmub ka Rosie-nimeline naine, kes paljudes punktides tingimustele ei vasta. Sheldon in love, ütles Goodreadsis üks arvustaja. Põhimõtteliselt, aga Don on vähe realistlikum tegelane. (Siin räägitakse vihjamisi ka autismispektri häirest, Sheldoni puhul vist seda otse ei nimetatud kunagi?) Kõige toredam oli lugeda, kuidas peategelane iseendaga asjade üle arutleb. Nii, nagu tema elust ja asjadest aru saab. Üsna teravmeelne stiil. Mõne väljaande kaane peal kindlasti keegi ütleks et warm and funny. Jah, ei kurda. Eesti keelde on ka tõlgitud, "Naiseotsing" pealkirjaks....

  Kuidas ma lõpetasingi hiljuti?  Ma olen natuke naiivne vist, aga jätkuvalt usun, et naistekaid saab ka hästi kirjutada. Palun! Siin on naistekas (noortekas? ajaviitekirjandus?), mis ei ole halb.  Peategelased on Poppy ja Alex, sõpradeks saanud ülikooli ajal. Oma tööinimeste eludes elavad nad nüüd erinevates osariikides, aga on juba palju aastaid igal aastal koos (puhkuse)reisil käinud. Jutustamine käibki nii kaasajas kui neidsamu reise meenutades.  Poppy ja Alex on head sõbrad. See, mis edasi juhtub on üsna aimatav, aga hoolimata sellest ei lähe lugu läilaks. Hästi, võib-olla mõne koha peal läheb, aga sel juhul on tegemist romantilise komöödia lahutamatuks osaks oleva emotsionaalse monoloogiga.  Raamat meenutab mitme kandi pealt S. Rooney raamatut "Normal people", isegi Itaalia reis on sees. "Normal people" on siiski vähe tõsisem ja dramaatilisem, "People we meet on vacation" üsna kergekujuline. Mind ajas mitme koha peal naerma, see on tublisti tehtud. M...

Mõnikord piisab ainult paari lehekülje läbi lugemisest, kui juba saad aru, et see raamat hakkab väga meeldima. Edasised mõnisada lehekülge ei valmistanud pettumust. Tegevus toimub 1960ndate lõpu (ja 1970. aasta) Oslos, kus 16-aastase Aksel Vindingi eesmärk on elukutseliseks pianistiks saada. Lisaks temale veel mõned eakaaslased sama plaaniga. Akseli perekonnas on isa, õde ja mõni aeg tagasi surnud ema, kes Akseli muusika juurde juhatas. Paar värvikat klaveriõpetajakuju mängivad ka olulist rolli. Tegelasi on mitmeid ja huvitavaid ühesõnaga. Huvitavad tegelased mitmekülgses sisus. Kuidas teismeline poiss käitub ikka teismelise poisina, kuigi ta pole päris tavaline teismeline poiss, kuidas mingid perekonnad on lõhki kistud kas karjääriambitsiooni pärast või seda ettekäändeks tuues. Kas karjäär muusikas on kõige olulisem või saaks ka teisiti, küsib mõni tegelane. Arvatavasti on see lugu (vähemalt mõnevõrra) autobiograafiline. Autor oli ka 1960ndatel teismeline ja Ketil Bjørnstad on teg...

Njah.  Miks ma seda üldse lugesin? Ei lugenudki tegelikult, kuulasin. Sest see oli kuulamiseks kättesaadav ja tahtsin midagi lihtsat mõne teise tegevuse taustaks kuulata. Raamatu nimi oli tuttav, Goodreadsis ilmselt silma jäänud.  Teadsin ju küll, et väärtkirjandust siit ei tule, aga et ta nii halb oli... Naine oli naise stereotüüp ja mees oli mehe stereotüüp, kumbki mitte heas mõttes. Mees ütles juba esimeste peatükkide jooksul selliseid asju, et  mõtlesin, et kui nüüd lõpuks üritatakse lugejale sööta selle tüübi heaks meheks keeramist, siis mina seda ära ei osta. Üritatigi. Ma mõtlen, et 21. sajandil kujutada ühte meest sellisena ja ühte naist sellisena, maitea, nagu ei sobi enam.  Üldise sisu mõttes ka väga lihtsakoeline värk. Mõtlesid lugedes, et ahah, järgmiseks juhtub nüüd see asi, ja siis see juhtuski. Ühtlasi üritati venitatud fan fictioni kombel lugu pikaks venitada, pinget kruvida. Mul ei kruvinud. Loo tegevus toimus ühes kirjastuses. Naine oli ühe ülemuse...

Päris juhuslikult leidsin, et Postimehe kirjastus annab välja romaanisarja. Pole kindel, mille järgi avaldatavaid raamatuid valitakse, aga juhtusin sealt ühe leidma, mis huvi pakkus. Kohe hakkas meeldima raamatu (seega ka sarja) väljanägemine: kujundus, kasutatud värvitoonid, raamatu formaat (natuke väiksem kui tavaline raamat, väga hea käes hoida). Vahepeal keerad ette lehekülje, kus üks tsitaat on suurelt välja toodud (selle osas pole tegelikult kindel, kas mulle meeldib). "Ununenud valss" ise on lihtsalt öeldes lugu sellest, kuidas ühel naisel tekkis abieluväline suhe ühe mehega, kuidas see mõjutas neid ja nende lähikondseid. Lähikondsete hulgast tasub ehk eriti välja tuua mehe tütart, kes loo kestmise ajal lapseeast varateismeikka jõuab. Olin kahte Anne Enrighti raamatut varem lugenud, sellepärast nii kindlakäeliselt kolmanda võtsingi. Kuigi. See pole tavapärane lineaarset lugu jutustav üheseltmõistetavate lausete kirjutaja. Hüppab siia-sinna, vihjab. Ei ole kõige lihtsam...

Elu Maal ähvardab oht - tundmatu aine ründab Päikest, muutes selle tuhmimaks. Inimkonnal on jäänud loetud aastad, et midagi ette võtta. Põhikooliõpetaja Ryland Grace saadetakse kosmosesse (on see õige sõna siin?) asja uurima ja ehk lahendust leidma. Kas ta selle leiab, kas tal on abilisi ja kas tema ponnistustest mingit kasu tõuseb, sellest räägitaksegi ca 500 lehekülje jooksul. Mõned raamatud on sellised, mille puhul elad väga sisse ja peamiseks huviks on teada saada, mis edasi tuleb. Seda raamatut polnud ka igav lugeda, üldiselt oli huvitav, aga pigem oli rohkem niuke lugu, kus lugemise ajal tekkis palju mõtteid, mis otsapidi raamatu teemaga seotud. Näiteks see, kuidas meie mõtlemine on suuresti piiratud keelega (ehk meil on raske mõelda asjadele, mille kohta pole olemas sõna/keelelist seletust). Või see, kuidas ka keskkonnaprobleemid võivad olla suhtelised (ma pole kliimasoojenemise eitaja). Või see, kuidas suhestuvad suur eesmärk ja väike eesmärk. Ilusa ideena joonistus mitmes koha...

  Aus raamat. Ei püüagi enamat olla, kui ta on - lihtne lugemine. 1932. aasta Londonis elab leedi Victoria Georgiana Charlotte Eugenie. Ta on kuninganna Victoria lapselapselaps ja troonipärimisjärjekorras tervelt 34. (võid arvata, et see on madal koht, aga kas on?). Tal on hertsogist vend, ema (endine näitlejanna) ja reaalsusega hästi kursis olev vanaisa. Ühtlasi on mitmeid tuttavaid- rikkaid, vaeseid, kavalaid jne. Georgiana ise on ka vaene, sest vend talle elatisraha määranud pole ja muud sissetulekut ka pole. Ega palju ei juhtu ja arvan, et see polegi eesmärk. On küll üks väike mõrvalugu, aga kogu raamat ei keskendu vaid sellele. Peategelane hängib lihtsalt ringi, võiks öelda.  Kohati on humoorikas, esineb mesiseid solvangud, mida tollased kõrgklassi kasvatuse saanud inimesed hästi valdasid. Muidu on vahepeal tegelaste vestlusi lugedes raske uskuda, et tegevus 1930ndatel toimub. (Teisalt, mina ei ole sel ajal elanud, ei saa kindlalt väita, et pole realistlik.) Nagu öeldud, ...