Rachel Joyce "The Music shop"

Frank on muusikapoe pidaja 1980. aastate lõpu Suurbritannias (linnas, mille nime ei nimetata). Ta on veendunud vinüülimüüja ega taha kuuldagi CD pealetungist. Tal oli kunagi ema, kes mängis suurt rolli Franki suhtumise kujunemises muusikasse ja ellu. Praegu on tal mõned sõbrad, kes elavad või peavad oma äri Frankiga samal tänaval. Tänavat soovib üles osta üks ehitushai, et seal kinnisvaraarendusega tegeleda. Umbes selline seis on. Ja siis tuleb ühel päeval poodi salapärane rohelise mantliga sakslanna Ilse.

Kuna raamatu nimi on "The Music shop", siis loomulikult on siin palju viiteid muusikale. Frankil on nimelt võime oma klientidele kuulamiseks pakkuda just seda, mida keegi sel hetkel kõige rohkem vajab. Kui viitsimist on, võib palju aega veeta kõiki mainitud muusikapalu läbi kuulates. Sel juhul on kindlasti veel huvitavam lugeda peategelase nägemust neist.

Mul läks algul ikka aega selle raamatuga. Mitte et igav oleks olnud, aga kuidagi kunstlik tundus. On selliseid raamatuid, mida lugedes ei mõtle, et see on raamat. Ja siis on raamatud, kus pidevalt tuleb meelde, et see on väljamõeldud lugu. Lõpuks oli nii nagu tihti päriselus - võtab aega, et tegelastele kaasa elama hakata, aga viimaks hakkad kohe korralikult. Sest nende tegelastega tuli natuke Fredrik Backman meelde. Selline soe lihtsate inimeste kirjeldamine.

Aga siis vahepeal, veel sel ajal, kui mulle see värk kunstlik tundus, kargas pähe, et see võiks töötada hästi multikana. Mingid tegelased ja kohad tulid animeeritutena hästi silme ette. Lõpuosa läks siiski pigem tavafilmilikuks. Igal juhul sobiks mõni selline kunstižanr, kus on võimalik helisid edasi anda.

Lühidalt: Täitsa armas värk.

Üks tark tsitaat raamatust:

These days you can do anything. You can have a thought – angry, needy, ecstatic, blasphemous, no matter what – and it can be out there within a second; you don’t even have to think about your thought. You can simply have it and be done. Next thought, please.

Eesti keelde pole seda raamatut tõlgitud. Rachel Joyce'ilt on aga olemas "Harold Fry uskumatu palverännak".

Peategelane on Cath, 18-aastane ülikooli alustav tütarlaps. Pärismaailmas lihtsalt üks tüdruk, fanfictioni maailmas Magicath, populaarse Simon Snow raamatusarja põhjal fanfictioni kirjutaja ning kümnete tuhandete poolt loetud hiigelpika jutu "Carry on" autor. Nii et mõnes mõttes nagu internetikuulsus.

Ülikoolielu osutub muidugi selliseks, mis ei võimalda enam igapäevaselt mitut tuhandet sõna internetiavarustesse postitada. Mängu tulevad uued inimesed ja probleemid. Muuhulgas ka see probleem, kas või kuidas fanfictioni kirjutamise pealt originaalkirjutistele üle minna. Kui lihtne või raske siis ikkagi on mingit oma maailma luua?

Cathil on ühtlasi isa ja võõrandunud ema ja kaksikõde ja toakaaslane ja tolle sõber. Nendega tuleb ka sekeldusi ette.

Üsna paks raamat on ja minu meelest see sobib. Sest kui mõelda, et fanfiction on siin suur teema, siis sihukesed ülipikad fanfictionid on ka tihti ikka väga mahukad (mahukamad kui originaalmaterjal).

Mis mulle reeglina ei meeldi (ja ei suutnud harjuda ka siin), on ühe raamatu sees teise raamatu (ette)lugemine/jutustamine. Siin oli etteloetavaks seesama Cathi kirjutatud kuulus fanfiction. Maitea, mind kohe üldse ei huvita see mingi teine lugu. Tahaks lihtsalt lehte keerata, et kiiremini põhilise loo juurde tagasi jõuda.

Juba teine raamat, mida sellelt autorilt loen, ja ikka imestan, et ta suudab kirjutada kohe sihukest korralikku noortekirjandust, mis ei jäta odavat ega imalat muljet. Poole nooremale mulle oleks see kohe väga meeldinud. Praegu meeldis ka. Nii et vist mõistetav, et see raamatukogust pärit eksemplar, mida lugesin, oli suht kapsas juba.

Selle taustal ei mõista hästi, miks seda raamatut eesti keelde tõlgitud pole. Rowelli teine tuntud noortekas "Eleanor & Park" on (vähemalt Eesti raamatukogude järgi otsustades) eestikeelsena üsna menukas.

Viimaste jõulude paiku tuli televisioonist film "Howards End", hiljuti vaatasin filmi "A room with a view". Mõlemad mulle hirmsasti meeldisid ja on tehtud E. M. Forsteri raamatute põhjal. "Maurice" on ka Forsteri raamat (millest samuti film tehtud, aga seda pole veel vaadanud).

"Maurice" on kirjutatud kusagil 1913-14, aga avaldati esmakordselt alles 1971 peale autori surma. Lihtsalt öelda on lugu sellest, kuidas Maurice avastab, et on gei. Kuidas elada homoseksuaalina 20. sajandi alguse Inglismaal, kus samasooliste suhted on kriminaliseeritud? Ja veel enam, mida ise endast arvama peaks? Kas peaks endaga leppima või püüdma muutuda? Ons muutuda võimalik?

Kuigi sisu on üsna raske ja dramaatiline, siis raamatu meeolu pole selline. On hoopis voogav ja kulgev, sarnaneb nonde eelpool mainitud filmidega.

Ei tea, kas see on spoiler, aga lõpp oli minu jaoks üllatav. Kuidagi ei uskunud, et nii võib minna. Aga autor kusagil ütles, et ta põhimõtteliselt tahtis selle loo nii lõpetada.

"Maurice" sarnaneb mitmes mõttes E. Waugh raamatuga "Tagasi Bridesheadi". Mõlemas on noormeeste sõprus, nende ülikooliaeg, elu maamõisas, usuküsimus.

Nagu öeldud, on film ka olemas, pärit aastast 1987. Ühes peaosas on Hugh Grant. Kandideeris kostüümide Oscarile. (Paljud filmid, mida mul on huvi vaadata, on kuidagi seotud kostüümide Oscariga.)

Juuli

Filmid

Teiste elu

Umbes 15 aastat tagasi olin näinud, tollal oli mõjuvam. Hea lugu muidu. Tegevus käib Ida-Saksamaal ja teemaks on nuhkimine ühe (mitte eriti riigitruu?) näitekirjaniku järele. Tegelikult muidugi, nagu sellistes filmides ikka, on teemaks inimlik suurus. Võõrkeelse filmi Oscari võitja

Leap year

Ka olin kunagi näinud. Tugevad küljed on kaunid Iirimaa vaated (sest seal toimub tegevus) ja Matthew Goode'i karakter ja näitlemine. Amy Adamsi tegelaskuju veits üle keeratud (aga see on vist ka eesmärk). Romantiline komöödia. Vaadata siis, kui midagi kerget ja naljakat tahta.

A room with a view

Oh, suurepärane! Sarnaneb Howards Endiga (ilmselt alusmaterjali sama autori tõttu). Võimalik näha 35 aastat nooremat Helena Bonham Carterit, Maggie Smithi, Daniel Day-Lewist, Judi Denchi. Sisu on selline, et ega ülitihti midagi juhtu, aga küll on tore vaadata. Ja kui esmakordselt Firenzesse minna, tuleb võtta hea vaatega tuba.

Helena Bonham Carter ja Maggie Smith

Guernsey literary and potato peel society

Veel üks lugu sellest, kuidas igal inimesel, kes II maailmasõja ajal elas, on sellega oma lugu. Mitu tuttavat näitlejat (sh Downton Abbey vilistlased). Võluv ja ilusate loodusvaadetega, aga sisult mitte liiga eriline.

Pildil ka kuulus pirukas

Black widow

Sisu poolest meh, kannatas vaadata. Aga nii paljud ja nii jubedad vägivallastseenid pole minu rida.

Forgetting Sarah Marshall
Sattusin telekast vaatama ja mõtlesin, et hakkan vaatama halba komöödiat, aga tegelikult oli vist pigem hea komöödia isegi. Rohkem mõtet polnudki. Komöödia. Hästi säilinud ka, juba 2008. aastal tehtud.

Raamatud

Flanagansi hotelli sari

Kuhu ta läks

Halloweenipuu