Benedict Wells "Üksilduse lõpp"


Raamatu tegevus laiub läbi mitme aastakümne. Jälgitakse (noor)meest, tema õde ja venda, kelle vanemad laste (eel)teismeea paiku hukkuvad. Iga laps elab oma elu sealtpeale mõnevõrra erinevalt. Minategelane Jules näiteks kasutab fantaasiamaailma abi, ühtlasi leiab internaatkoolis õppides sõbra Alva (oluline tegelane läbi kümnendite). Alva on tüdruk, kes tahab raamatukangelaseks saada. Huvitav ambitsioon. 

Raamatu moodi raamat, kus ei tule iga hetk pähe mõtet, kuidas see kõik filmis välja võiks näha (paljude tänapäeva raamatute põhikülgi), sest suurte sündmuste mõttes ei juhtu kogu aeg midagi, päris palju on kulgemist ja olemist ja selgitamist.

Meelolu on kogu raamatu jooksul millegi halva ootusest varjutatud ja ei saa salata, et masendavaid kohti on üks või rohkem. Masekas on siin õigustatud.

Maitea, kui tihti ma üldse kasutan millegi kirjeldamiseks sõna orgaaniline, aga selle raamatu puhul tuli see väga pähe. Terviklik oli teine sõna. 

Saatesõnast lugesin, et autor kirjutas seda lugu oma seitse aastast ja see, mis lõpuks trükki jõudis, oli pool või vähem sellest materjalist, mis tal olemas oli. Teeme siis järelduse, et see oli parim osa. 

Pole selline raamat, mida korduvalt üle lugeda, aga, nagu öeldud, raamatu moodi raamat on kena saavutus. Panin Goodreadsis 5 tärni (see on maksimum). Well done, Benedict Wells.

Anna Gavalda "Näpatud tunnid"

 


Kirjeldus raamatu kaanelt: Simon, Garance ja Lola – kolm täiskasvanud õde-venda – põgenevad sugulase igavast pulmast ja lähevad külla oma noorimale vennale Vincentile, kes on end sisse seadnud suursuguses lossis. Mõneks tunniks unustavad nad lapsed, abikaasad, lahutused, õpingud ja naudivad täiskasvanuina ühte viimast, lapsepõlvest näpatud päeva.

See ongi suuresti kõik, mis ka minul öelda on. Fragmentidest koosnevad romaanid pole vist siiski minu stiil. Paar head nalja oli ja üldine idee, et õed-vennad tulevad koos lapsepõlvest, mis elu jooksul aina kaugemale jääb, meeldis. Aga idee vormistus, jah, sedakorda ei istunud. 

Aga Anna Gavalda on ilmselt piisavalt tuntud ja lugejate hulgas hinnatud kirjanik, et sedasama raamatut annaks eesti keeles välja kaks erinevat kirjastust (esimene kord aastal 2010 ja teine 2021). 

Åsa Hellberg "Tere tulemast Flanagansi", "Flanagansi naised"

 


Varraku Ajaviiteromaani sari on väga laiahaardeline. Olen sealt lugenud raamatuid, mille puhul tekib mõte, kas tõesti on tegemist vaid ajaviitega, ja ka selliseid, mis on tõesti just head ajaviiteraamatud.

"Tere tulemast Flanagansi" ja "Flanagansi naised" teevad ajaviiteromaani nimetusele liiga. Esimene raamat veel kuidagi õigustab ennast, aga "Flanagansi naised" on ikka täiesti tühi.

Tegevus toimub eri aegadel 1950ndatest 80ndateni, keskmes uhke hotell Flanagans Londonis ja selle omanik Linda, lisaks mitmed hotellitöötajad, hiljem ka nende järeltulijad. See, mis tegelastega raamatute jooksul juhtub, on klišeesid täis lihtsakoeline seebikas. 

Liinid on väljaarendamata, jutt kaldub korduvalt labasusse, tegelased ei tundu just kuigi sügavad ja/või on mul neist täiesti ükskõik. Kogu asi jätab enda lõbuks kirjutatud fan fictioni mulje. Sellise, kus kirjutaja peas on tegemist suurepärase asjaga. Millegipärast (põhjuseid võib mitmeid olla) ei jõua see asi sama suurepäraselt paberile.

Tegelikult see võikski olla üldse mitte nii halb asi, kui ta korralikult seriaalina teha näiteks. Mõne koha peal meenutaski seriaali "On meie aeg" või "The Halcyon". Aga jah, tegelikult ei anna võrrelda.

Selle aasta augustis ilmub 3. osa veel samast sarjast. Maitea, kas seda suudan lugeda. Juba 2. osaga oli tunne, et mis tegelased need on ja nad ikka üldse mind ei huvita. 

Pippi Långstrump


Poisid, lugesin läbi rootsikeelse "Pipi Pikksuka"! 

Päris hea meel on, natuke nagu mõni bucket listi asi kohe. 

Enda loetut eestikeelse "Pipi Pikksuka" väljaandega võrreldes selgus küll, et see, mida lugesin, oli pelgalt 1. osa kogu värgist. Eestikeelne põhiline "Pipi" väljaanne (vähemalt see, mida mina kunagi mitu korda lugesin) koosneb osadest Pipi Pikksukk, Pipi Pikksukk läheb laevale ja Pipi Pikksukk Lõunamerel. 

Noh, igal juhul on algus tehtud ka rootsikeelsega.

Täiesti uue infona (kuigi ära mainitud ka eestikeelses väljaandes) tuli lugedes see, et Tommil ja Annikal oli olemas perekonnanimi. Kes mäletab, mis see oli? Ma ütlen. Settergren.

Euro 2020 järelkaja

See tuleb vist päris pikk nüüd. Meeldejätmise mõttes ja täitsa suvalises järjekorras.
  • Ühes jalgpallistuudios arutati, et jalgpallis kulub suurem osa vaataja ajast millegi ootamisele, mida võib-olla ei juhtugi. Humoorikas mõelda, et selline idee iseloomustab maailma populaarseimat sportmängu. 
  • Minu jaoks oleks ilmselt suur vahe, kas mäng on 15 kraadiga Londonis või 30 kraadiga Bakuus. Minu jaoks pealtvaatajana. Mängijana annaks Bakuu mängul kohe loobumisvõidu.
  • Kord käis üks Saksamaa mäng. Vaatasin Thomas Müllerit ja mõtlesin, et see pole ju Thomas, see on Juhan! Ausõna, enne pole näinud nii Juhani nägu inimest. Juhan Mölder, klounisiksus.


  • Jalgpallis kehtib reegel, et kui keegi mittelubatud inimene (huligaan noh) väljakule jookseb, siis kaamerapilt teda ei näita. See on kindel reegel, sellest peetakse kinni. Kuidas on selle taustal võimalik, et nägime EM-i alguses otsepildis ühe mängija elustamist? Kes on see režissöör, kes ei näita sel hetkel taevast või muru? Veits nagu jääb mulje, et huligaani austatakse rohkem kui mängijaid. Aga see oli nüüd viimane kord mul sellest rääkida.
  • Hümnilaulmise osas jätkab Itaalia tugeval tasemel. Šotimaa laulmine oli ausalt öeldes pettumus. Endal nii hea üürgamise lugu ja tüübid lihtsalt seisid kivinägudega ja laulsid tasakesi ära. 
  • Eks hümni laulmine olene ka hümni iseloomust. Mis viga Itaalia ja Prantsusmaa hümni tuliselt laulda, on sihukesed sõjakad lood. Aga proovi laulda God save our gracious queen nagu mingi vana sõjard.
  • Kas kehtib seadus, et viisi pidav inimene ei saa saada jalgpalluriks? Kõik jalgpallurid tundusid viisist mööda jorisevat. Välja arvatud poolakad, need oleks nagu olnud laulmist harjutanud. Ei imestaks.
  • Arajuuri-nimeline Soome jalgpallur. Seesama mees siin thumbnaili peal, 27. sekundil ilmub kaadrisse. Ma pole kunagi näinud rõõmsamat soomlast.

  • Vaadates jalgpallurite soenguid, tuleb silme ette pilt mängueelsest või poolaja-aegsest riietusruumist, kus tüübid reas peegli ees seisavad ja juukseid sätivad. (Ma ei mõista hukka, lihtsalt tähelepanek.)
  • Selle jätkuks on humoorikas ära märkida Itaalia kapten Chiellini, kes jällegi on täiesti lamp tüüp. Lihtsalt astus kõrvalt pubist väljakule ja juukseid ilmselgelt polnud tarvis sättida. Mulle meeldib see. Jalgpall annab võimaluse kõigile? Chiellini finaalijärgne intervjuu on ka omaette lõbus.


  • 28. juuni oli minu lemmikpäev, kus kahe matši peale löödi 14 väravat. Pluss ühe mängu penaltid. Tore, kui jalgpall natuke rohkem korvpalli meenutab - palju korve, vabavisked...
  • Lõbusate nimedega mängijad Schön, Lustig, Schick, Schlager, Sommer. Ja muidugi Hamšik, mida on lihtsalt lahe öelda. Või Grealish, mida kommentaatorid hääldasid grilliš.  Irooniline on ka see, kui jalgpalluri (või ükskõik millise muu liigutusspordiga tegeleva inimese) nimi on Immobile.
  • Väravavahid on alati minu lemmikud. Taani väravaht viskas poolfinaali eel Inglismaaga hea lause Has it ever been home? näiteks, see oli humoorikas.


  • Või siis finaalmäng, kus kaasvaataja pani tähele, et ilmete põhjal on Inglise väravavaht nagu Jorh, kellel vist kogu aeg hambad valutavad. (Ma kohe ei leidnud head pilti sellest praegu.)
  • Või siis, kui Hispaania väravavaht oma mängija tagasisöödust palli väravasse lasi. Mulle meeldib, et spordis masinasarnaseks treenitud inimestest ei saa inimlikkuse faktorit eemalda. Ühel korral sajast võib ikka mingi väga loll viga tulla.
  • Vahepeal küsimus Briti kuningliku perekonna kohta. Neid alati näitas, kui nad mõnel Inglismaa mängul kohal olid. Aga muidu et... Wales ja Šotimaa olid ka turniiril, miks nende mänge vaatamas ei käidud? Või on mingi ajalooline kokkulepe, et kuningapere toetab jalgpallis ainult Inglismaad ja teised "osariigid" olgu omaette? 
  • Veel Briti huumorit: Saksamaa noore mängija Kai Havertzi kirjeldus ajalehes The Guardian: ... who looks like a Habsburg prince going through his difficult goth phase.

    Otsusta ise

  • Palju on näidatud (vigastuse) teesklejaid jalgpalliväljakul, aga võiks teha ka ülevaate kohtuniku juures palvetavatest palluritest. Siis, kui on vaja kohtunikku veenda, et ollakse mingis olukorras puhas kui prillikivi. Need ilmed on imelised.



  • Patrik Schicki värav. Isegi kui sa kunagi jalgpalli ei vaata, saad ju aru, et see on päris lahe, kui keegi enam-vähem keskjoone pealt ära lööb. 
  • Mis sellesse va südamega mängu puutub, siis Ukrainat oli lõbus vaadata. Kui kaitse on auklik, peab vähemalt süda sees olema. Taani lõi ka julgelt väravaid. 
  • Mõni väikeriik (rahvaarvu või jalgpalli mõttes) võinuks finaali ka jõuda. Polnud ju kaugel. Teisalt idee, et võitis meeskond, kus pole ühtki suurt staari, on ka ok.
  • Just lugesin, et finaal oli pasta versus tee. Päris vaimukas.
  • Itaalia on muide esimene riik, kes võitnud Eurovisiooni ja jalgpalli EM-i samal aastal. Soovilooks palun "Zitti e buoni" : 

  • Ma ei tea ikka veel, mis pagana asi see suluseis on. Sisuliselt. Põhimõtteliselt tean. (Tennisereeglid tunduvad lihtsad selle kõrval.)
  • Kui tennise peale juba läks, siis eile oli Wimbledoni meeste finaal ka. Tom Cruise käis päeval seda vaatamas ja õhtul oli jalgpalli finaali vaatamas. Cambridge'i hertsoginnaga sama lugu. Neid küll, va spordisõpru.
  • Kuna ise just vaatasin seda ja pean seda üheks oma lemmikuks, siis siin üks vana video, millel pole Euro 2020-ga mingit seost. Ülimalt udune video. Aga kommentaarid on seda väärt. Tõnis Vanna pole trennis ka sellise koha pealt löönud.


Gayle Forman "Kuhu ta läks"



Dramaatiline klišeesid täis lugu 21-aastasest maailmakuulsast rokkstaarist Adamist ja tema eakaaslasest (ka kuulsast, aga klassikalise muusika mõistes) tšellist Miast. 

Olin juba peaaegu läbi lugenud, kui leidsin, et see on tegelikult 2. osa kahest raamatust. Ausalt öelda on hea meel, et 1. osa ei lugenud - ilmselt seal oli see eelnev sündmustik, millele 2. osas päris palju viidati.

Vahet polegi mis sisu, oli veits ärritav raamat. Ja kui mingi sihuke seebikate teema mängu tuleb, et keegi mäletab midagi, mida talle on öeldud sel ajal, kui ta on teadvuseta olnud, siis lendavad viimased tõsiseltvõetavuse riismed ka minema. 

Teisalt, ise ma tahtsin lugeda midagi lihtsat. Sain. 

Ray Bradbury "Halloweenipuu"

 


Tagakaanelt: Halloweeniõhtul kommijahile suundunud kaheksa poissi avastavad, et kõikvõimas deemon surnute vallast on ühe nende sõbra ootamatult röövinud. Läbi erinevate ajastute ja kultuuride tema jälgi ajades ja teda päästa üritades avastavad nad halloweeni-püha mütoloogilisi juuri ja algupära ning õpivad tundma, kuidas surmahirm, viirastused ja tondid on kujundanud inimtsivilisatsiooni ajalugu.

Lühike noorteromaan Ray Bradburylt on klassikaline näide raamatust, mis mulle teoorias meeldib. Idee seletada midagi (antud juhul halloweeni olemust) reisiga läbi ajaloo ja erinevate kultuuride, on hiiglatore, meenutab Jostein Gaarderit (Bradbury oli ajaliselt varem tegelikult). 

Kui praktika juurde tulla ja rääkida kuivõrd mulle seda lugeda meeldis, siis ega polnud eriti minu teetass. Seiklus, fantaasia ja õudukas pole minu žanrid. Lugesin puhtalt autori pärast, sest "451 Fahrenheiti" ja "Võilillevein" väga meeldisid. 

"Halloweenipuu" keel oli muidugi rikkalik, kohati minu jaoks liigagi rikkalik (sarnane sellele tundele, kui toas või riietuses on korraga liiga palju värve). Aga siiski ma ei vaidle, et Ray Bradbury on sõnameister. Kahtlemata on.

Hiljuti lugesin raamatut, kus oli palju tegelasi ja segas lugemist, kui täpselt ei mäletanud, kes kes on. "Halloweenipuu" oli hea näide vastupidisest - kümmekond peategelast, kellest umbes kolme puhul oli oluline vahet teha, kes on kes. 

Raamatu tagakaas lubab, et sellest tehakse film + multikas on juba olemas. Arvan, et see on väga hea alusmaterjal, millest teha visuaalselt paeluv film. Muumiad ja kõrvitsad ja sihuke värk. 



Ester Urbala "Jumalik märk"

 


Kolmas raamat järjest jutte/novelle. See kogu oli küll eelmistest natuke erinev - peategelane oli läbivalt sama, seega sai ka katkendliku romaanina lugeda.

Karin on 43-aastane naine, ametilt ökonomist. Nagu raamatus selgub, esindab nähtamatut naist. (Ei ole ju võõras see teema, et mingi vanusepiiri ületavad naised muutuvad ühiskonnas nähtamatuks?) 

See, mis toimub, on kohati sihuke unenäoline (kohtumine kirjanik Murakamiga, vanniskäigud ooperilaval jms), kohati ühiskonnakriitiline (seesama nähtamatu naise teema, meestele meele järgi olemine). Võiks tegelikult tõlgendada ka nii, et need unenäolised asjad on peategelase fantaasia, et tavapäraseid olukordi huvitamaks muuta. 

Tegelane ise on pigem optimist, ei ole masendav lugu end kasutuna tundvast inimesest. Sest tegelikult tema ei tunnegi ennast kasutuna, ühiskond ütleb talle, et tema sotsiaalne netoväärtus pole piisav. 

Selle taustal võib loo lõppu ka kaheti mõista - kas see, mida Karin lõpuks teeb, on mäss ühiskonna vastu või alistumine? 

Sihuke pealtnäha lehekeeramisraamat, aga on teemasid küll, mille üle peale lehekeeramist mõelda. 


Laila Stien "Päikseline veranda"


Laila Stien on norra kirjanik, peamiselt tuntud oma novellide poolest (aga kirjutanud muudki). "Päikseline veranda" on ka novellikogu. Selline väikene - natuke üle 100 lehekülje üsna suure reavahega.

Võinuks vabalt rohkem olla. Mulle meeldis see stiil ja need teemad. Stiili kohta võiks vist öelda lihtne (aga mitte minimalistlik), teemade osas on raskem head sõna leida. Lihtsad asjad. Pisiasjad? Oleneb kust poolt vaadata. Kui minategelane mõtleb sellele, mida ta mingis olukorras ütles ja mida ümbritsevad inimesed temast seetõttu mõtlesid, siis tema jaoks see pole pisiasi.

Ütleme siis, et palju on sellist, mida keegi lihtsalt mõtleb või meenutab, selliseid asju, mis välja ei paista. Üks lugu on armukadedusest ka, see paistab välja. 

Lühidalt: raske kirjeldada, hea lugeda.

Ivan Bunin "Hämarad alleed"


Ivan Bunin on Nobeli preemia laureaat, ühtlasi peetakse teda (klassikalise) vene kirjanduse traditsiooni kandjaks 20. sajandil. Tema jutukogu "Hämarad alleed" on kirjutatud 1940. aastail.

Kusagil nimetati seda armastuse entsüklopeediaks, kusagil arvati, et küll on Bunin armastuse olemust hästi tabanud. Maitea. Kui armastuse olemus selline on, siis ma loodan, et ma seda ära ei taba.

Nimelt oli lõviosa juttude süžee selline: Keegi mees näeb kedagi naist, keda ta sekundite jooksul väga ihaldama hakkab. Sel või teisel moel leiab ta mooduse oma iha rahuldamiseks (Võib-olla Bunini ajal nimetati seda teisiti, aga tänapäeval nimetatakse vägistamiseks). Peale akti toimumist väänleb naispool valu, aga väidetavalt ka iha käes, sest kui mees ütleb, et kõik, mis toimus, oli hea ja õige, siis küllap see nii oligi. Õnnelikku lõppu (misiganes see üldse olema peaks) loos reeglina ei saabu. 

Selle põhjal võiks ehk arvata, et ma Buninit kehvaks kirjanikuks pean. Ei pea mitte. Keeleline osavus igasuguste kirjelduste ja võrdluste ja muude kujundite näol oli autoril väga kõva. Lihtsalt sedasorti nägemus armastusest on tänapäeval üsna mööda.

Aga tänapäevast rääkides, praegu on moodne kirjutada ühest loost kaks poolt (a la "50 halli varjundit", kus põhilugu oli naise vaatevinklist ja hiljem tuli raamat, kus oli mehepoolne nägemus). Tavaliselt mulle ei meeldi see idee, sest tundub väga sama teema ülelüpsmisena, aga "Hämarate alleede" naistegelaste poolset vaadet loeks küll. Selle naistegelase, kelle kannad olid valged kui kaalikad, või selle, kellel oli kaunis istmikulüüra. 

Juuni

Seriaalid
Täitsa hale seis, filme pole vaadanud, uusi seriaale ka mitte, ainult kordused käivad. Ei, siiski üks uus on.

Armastuse ahelad (Крепостная)
See on seebikas, Ukraina seebikas. Võiks öelda ka et melodraama. On suur armastus (mis tekib, nagu ikka, sekunditega), natuke mustvalged tegelased (aga siiski mitte kõik ja mitte päris), uhked rõivad (sest tegevus toimub 19. sajandi keskel) ja Eesti vaatajale tuttav Julia Aug. Viimase tegelaskuju on kasvatanud ühte orjade tütart, harinud teda ja nõnda. See paneb tütarlapse kentsakasse olukorda- ühest küljest oskab ta prantsuse keelt ja klaverimängu jms kõrgklassi värki, teisalt puudub tal isiklik vabadus. Minu lemmiktegelane on härraste kokk - matsakas maanaine, kes räägib hästi mahlases (rahvalikus) keeles. Rahvalikust rääkides on see ka hea koht, mille kaudu tutvuda veidi ukraina ja õigeusu kultuuriga. Näiteks mõnda huvitavat rahvatantsu on nähtud ja pulma.

Üllas vaene mõisnik ja heasüdamlik orjatar


Raamatud

The girl on the train
Sai ilmudes palju tähelepanu. Ma ei olnud väga raputatud temast, sest lugesin eelmisel aastal ühte raamatut, kus oli natuke sarnane teema. Selle (ja paljude teiste) raamatute puhul, kus keegi käitub ennasthävitavalt või mingil muul moel reeglipärasest erinevalt, on enamasti põhjuseks midagi, mis on inimesega minevikus juhtunud. Trauma põhimõtteliselt. Mulle natuke hakkab see juba mitte meeldima. Tahaks vahepeal sellist raamatut, kus inimene ka käitub talle kahjulikul moel, aga tema minevikus pole mingit tohutut draamat. Sest sellised inimesed on ka olemas. Ilmselt on asi selles, et dramaatilisele sündmusele viitamisega saab parema süžee.


Elio : üks animatograafiline lugu
Lastekas, lahedate illustratsioonidega. Sama autori eelmine raamat väga meeldis, aga selle puhul tundus, et tegelasi oli liiga palju. Võib-olla on asi minus, aga tahaks, et lasteraamat oleks pigem ühte asja mitu korda nämmutav kui selline, et mainib korra mingit tegelast ja siis eeldab, et mul jääb kohe meelde. Eriti kui tegelasi on palju. Loo mõttes oli tore lugu, ajalooline. Filmikunstist ja.


Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi
Sama teema veits mis rongitüdrukuga. Inimene käitub ennasthävitavalt, sest tema minevikus on suur draama. Õnnelik lõpp meeldis, aga selleni jõudmine mõjus lihtsustatult. Raamatu alguses oli hea moto, mis ütles, et üksindus on pigem süvenev nähtus, kust pole lihtne välja tulla. Peategelase loo puhul aga jäi mulje, et pigem oli lihtne. Ehk olen pessimist, aga minu meelest pole päris nii, et üksildane inimene esimese inimese kutse peale jookseb. Oleneb muidugi kui sügaval augus olla, aga väljaronimisel on ilmselt sikutajat ka vaja. Ühesõnaga. Inimene võib mingit asja tahta kõige rohkem maailmas, aga see ei tähenda, et tal oleks lihtne seda vastu võtta. (Õudselt targutamise peale kisub täna.)


Puudutuse kaugusel
Peategelasel on allergia teiste inimeste naharakkude vastu, seega igasugune puudutamine on talle ohtlik. Raamatu alguses pole ta üheksa aastat oma majast väljas käinud, siis peab olude sunnil õue minema. Muidugi ilmub peagi pildile üks austaja ja asi läheb veel keerulisemaks. Mõnes mõttes lihtsamaks ka. Autori järelsõnast saame teada, et säärane allergia on välja mõeldud.

Tellimine: Postitused (Atom)