Mu sees on imeline suvi, mis mitte kunagi ei lõppe. Ta on kui veidrat sorti uni, kus paljalt tantsid ümber lõkke. Mu sees on igavene tuli, mis mitte kunagi ei kustu. Ta ainult veidi vajab usku, et põleb kord tas terve maailm. Mu sees on tume võlumesi, mis mitte kunagi ei katke. Sa tõsta lusikas või lakke, ta langeb juskui jäätuv vesi. Mu peas käib kummaline pidu, kust koju keegi eal ei naase, vaid naerdes kokku löövad klaase ja kurdavad, et pole isu. Mu peas on isevärki masin, mis mitte kunagi ei tööta. ja veel sealt kusagile rööpad viivad, kuid see ka mõni asi. Ma olen ikka otsin'd rahu, mis võtaks kõik need asjad ära, et lõppeks kord see hirmus kära, kuid rahu, see ei mahu ära. Eplik Vaiko. Sest...maitea, mida temaga sellega mõtleb, aga ma tean, mida mina mõtlen.