Rumal filmijupp

See on õige kummaline, kuidas filmides alati nii on ja siis ma mõtlen, et (vähemasti mina ja ma usun, et päris paljud) päriselt küll nii ei teeks.
Näiteks selline stseen. Naine nahistab armukesega, kui äkitselt kõlab uksekell. Naine läheb avama, armuke jääb sinna teise tuppa, kus nad algselt olid. Ukse taga on ütleme et tolle naise pärismehe hea sõber, kellega naine siis hetkeks rääkima jääb. Ja nüüd tuleb see haige osa: minuti pärast hüüab armuke teisest toast, et kuule, naine, kes seal ukse taga on või miks sul nii kaua läheb, või veel hullem, tuleb ka ukse peale vaatama, et kes siis tuli. No kes päriselt nii teeb? Teeb keegi üldse? Ei saa ju nii rumal olla.
on november 29, 2009 by  |  

Maitea mitmes kordussaade juba

Nagu sellest veel ei piisaks, et mõningad sündmused ja neid kajastavad artiklid mind ärritavad, hakkan millegipärast alati ikka ka sinna juurde jäetud kommentaare lugema. Ja kirevase päralt tõesti, need ajavad veel rohkem närvi. Nagu ühest blogist ennist lugesin: kas mõned inimesed jäävad sellest õnnetumaks, kui nende kõrval olevad inimesed ka õnnelikud on?

Idee 1- pildiotsing 0

Taevas on hallisegune kahvaturoosa, vihma sajab ja hämardub. Täitsa kunst. Ja esimene vihje päikese olemasolust viimaste nädalate jooksul.

Teema oli tegelikult järgmine: kui ma oleksin mees, tahaksin endale tumepruuni tuhmi(või mati?) läikega ülikonda ja siukest umbes sarnast värvi(aga natuke hallikamat) särki ka, mis sinna juurde käiks. Üritasin netist pilti leida, mis enam-vähem ettekujutusele sarnaneks, aga see osutus ootamatult raskeks.
Võib-olla oleks tegelikult parem, kui mitte mina poleks mees sellise ülikonnaga, vaid minu nägemisulatuses viibiks pidevalt mees, kes seda kannaks. Jah, nii oleks märksa parem.

Loo iva: ülikond teeb silmale rõõmu!

Tähelepanekud viimasest nädalast

  • Mulle meeldib, kui liikuva pildi (olgu ta siis filmi või seriaali vormis) tegevus toimub kohas, kus on aastaajad, st näeb lund ja värvilisi lehti jms. Tihti tegevuspaigaks olev päikseline California mõjub palju ebareaalsemana kui lumine Saksamaa. Mitte et California olekski ebareaalne(sest ta ju pole), lihtsalt mulle on reaalsem see, mis näeb välja nagu minu elu.
  • Mulle meeldivad tegelaskujud, kelle tundeid/tegevust/käitumist ei saa lõpuni ära seletada. Mitte nagu kirjanduse tunnis, et oma mehe vastu tundis Anna seda ja rongi alla hüppas sellepärast et(kuigi see arutelu on ka huvitav). Miks ei võigi jääda küsimus, miks keegi mingil moel käitus. Mu meelest sellised tegelased on inimlikumad, sest inimese tegevus pole ju ka alati teiste (ja isegi tema enda jaoks) mõtestatud. Teen midagi sellepärast, et lihtsalt teen, iga liigutuse taga ei ole tohutut taaka sellest, mis minuga lapsepõlves juhtus või kuidas end teismelisena tundsin. Muidugi on kogu minu eelnev jutt jama, sest see, kui palju tegelaskuju käitumist ära seletada saab, on tegelikult seletaja teha.
  • Ma olen idealist. Kuigi keegi ei armasta mind rohkem skeptikuks nimetada kui ma ise, siis on ikkagi palju valdkondi, kus mul on ainult ideed, teooriad. Teisalt pole olnud ka praktikat, mis teooriaid ümber lükkaks ja idealismi tema (siiski savijalgselt) troonilt kukutaks.
  • Positiivne, mis on iseenesest ju positiivne sõna, võib mitmes situatsioonis omandada negatiivse tähenduse.
  • Õpetajaks ei õpita vaid saadakse (juba vanem kui selle nädala tähelepanek).
  • Lõpetuseks väike unenäokirjeldus. Täna öösel olin tuttava noore õpetaja tunnis, vaatlejana vist. Lisaks mulle, talle ja õpilastele oli seal ka üks hetkel aktuaalsetest õppejõududest. Tund toimus minu endises koolis(näoga õpetajate toa poole olles esimene uks õpside toast paremale). Tunni alguse arutlusteemaks oli hiljuti loetud ilukirjandus. Küsiti siis minu käest ka, mida lugenud olen. Mina hakkasin rääkima, et lugesin mingi aeg ühte Heiti Talviku luuletust, pealkirja ei mäletanud, aga luuletus alanud sõnadega Jälle vaarun koju, pisarais ja purjus. Raamatus, kus see luuletus oli, olla olnud miskisugune analüüs või ülevaade ka, mis Tuglase luuletustele viitas. Vaat, et minu viimase aja lugemise hulka kuuluvatki Tuglase luuletused. Küsiti siis klassis õpilaste käest, kas keegi veel on Tuglase luuletusi lugenud. Üks suurekasvuline neiu tõstis käe ja ütles midagi tarka, enam ei mäleta mida. Igal juhul sain ma tol hetkel aru, et ilmselt on tegemist 9.klassi tunniga, sest nii suured lapsed on. Too õppejõud küsis seepeale, kas mul ehk praegugi too raamat armsa Friedeberdi luuletustega kaasas on. Ütlesin, et teises ruumis on. Saadeti mind siis raamatut ära tooma. Edasi tundus, et õppejõud hakkas noorelt õpetajalt tundi üle võtma ja tahtis õpilastega hirmsasti asju arutada. Noor õpetaja istus äkki minu kõrvalpingis ja ütles vaikselt, et tegelikult polnud kogu tund selleks aruteluks mõeldud.
  • Ma pole päris kindel, kas siinse blogi lugeja jaoks on huvitav või oluline teada, mida mina öösiti unes näen, aga millegipärast olen terve päeva selle une peale mõelnud ja kogu aeg tundus, et tuleb kindlasti üles kirjutada. Lisaks sellele üritasin hommikul välja mõelda, kas üldse kunagi ükski Tuglase luuletus minu silmade ette juhtunud on. Nüüd tuli meelde. On. Hirmus ilus oli pealekauba.

Kõik, mida minu kohta teada

Ten Top Trivia Tips about Kaisa!

  1. Kaisa has a memory span of three seconds.
  2. Thirty-five percent of the people who use personal ads for dating are Kaisa.
  3. Kaisa is the only metal that is liquid at room temperature.
  4. Over 46,000 pieces of Kaisa float on every square mile of ocean!
  5. Devoid of her cells and proteins, Kaisa has the same chemical makeup as sea water.
  6. Ninety-six percent of all candles sold are purchased by Kaisa!
  7. The deepest part of Kaisa is over 35,000 feet deep.
  8. Kaisa was originally called Cheerioats.
  9. Kaisa can usually be found in nests built in the webs of large spiders.
  10. Kaisa can sleep for three and a half years!
I am interested in - do tell me about
Tellimine: Postitused (Atom)