Truffe kirjanurk

September kestis vähemalt mitu kuud. Kui praegu vaatan, mida septembri alguses lugesin, tundub see kindlasti rohkem kui kuu aja kaugusel. Jean Kyoung Frazier "Pizza girl" 18-aastane rase tüdruk, kes töötab pitsade transportijana. Tal tekib lähem suhtlus koduperenaisega, kes vahepeal pitsat tellib. Ei saanud aru, miks see raamat kirjutati. Ei olnud ka peale lugemist parem olla kui enne. Adib Khorram "Darius the Great deserves better" Järg raamatule "Darius the Great is not okay". 1. osa head küljed olid ka 2. osas olemas. Lihtsalt ja otsekoheselt ütlemine peamiselt. Darius on tubli poiss. Laura Taylor Namey "A Cuban girl's guide to tea and tomorrow" Vanemad saadavad 17-aastase Lila Miamist Inglismaa väikelinna, et ta oma elus toimunud dramaatilistest sündmustest üle saaks. Sedasorti raamatu kohta huvitava stiiliga. Kui tavaliselt võid põhimõtteliselt lauseid vahele jätta ja saad ikka aru, mis toimub, siis siin pidi mõnesid lauseid kaks korda l...

Suvekuud said läbi ja lõppes minu Dixiti kaartidest inspireeritud lugemine. 25 kaarti 64st kasutasin ära. Päris palju vist. 11 olid audioraamatud, see ilmselt mängis mõnevõrra rolli. Sest ega muul kujul raamatut kõndides, nõusid pestes või tolmu pühkides ei loe. 12 loetud või kuulatud eesti keeles, 13 inglise keeles. Näe, täitsa võrdselt. Siin on kõik raamatud ja kaardid grupipildil: Vajuta peale? Päris toredaid oli. Lastekatest "Vahvlist südamed", noortekatest "Darius the Great is not okay", tõsistest täiskasvanute raamatutest ""My policeman", "Writers & lovers", lisaks kena Eesti krimka "Kuldse medaljoni mõistatus" ja päriselt elanud inimeste eludel põhinev "Fast girls". Ma nüüd ei teagi, mida edasi peale hakata. Ilmselgelt mulle meeldivad sihukesed asjad liiga palju. 

See raamat vaevas mind. Kuulasin audioraamatut, mille pikkus oli alla 6 tunni, aga see mõjus pikemana kui mõni 12-tunnine raamat. Lihtsalt kõik oli raske ja sünge. Ja kuigi kõik võibki olla raske ja sünge vahepeal, siis arusaamatuks jäi, miks on vaja sellisel kujul raamatut sellest, kuidas kõik on raske ja sünge.  Peategelane on 18-aastane rase tüdruk, kes töötab pitsa kohaleviijana (tean, kohmakas sõna). Tal tekib huvitav (võib muidugi vaielda kui huvitav) suhe temast kusagil poole vanema koduperenaisega, kes vahepeal pitsat tellib. Ühtlasi pole peategelane oma rasedusest eriti vaimustuses, vaimustuses on aga tema ema ja mõnevõrra ka poiss-sõber. Või kas ikka on. Ühesõnaga, kõigil on mingid jamad. Võib-olla on olemas inimesed, kes naudivad raamatuid, kus neile ükski tegelane ei meeldi. Võib-olla neile kirjutatakse sihukesi asju.  Pildil on nii rase naine kui töötav naine (mõlemad ka raamatus ühes isikus). Noh, ja ilmselgelt sellel pangesid kandval naisel on RASKE.

Peale vajutades läheb suuremaks Tervelt kaks rida sain täis, ühe suisa kaheteistkümnendal tunnil. Ei viitsinud raamatute nimesid juurde kirjutada sedakorda. Sci-fi jäi jälle tühjaks.  Lilla on ikka ilus värv.

Arvasin, et tegemist on fiktsiooniga, aga see on hoopis autobiograafia Dolly Aldertoni varasest teismeeast kolmekümnenda eluaastani. Raamatu algus viib nostalgialainele. Juhul, kui oled selle põlvkonna inimene, kes MSN-is vestlusi pidas. Edasi tuleb mitmeid kümneid lehekülgi selle kohta, kuidas Dolly üliõpilasena jõi ja pidutses. Ta teeb ise ka lõpuks järelduse, et oli üsna elupõletajalik aeg, aga mitte enne, kui on andnud edasi mahlaseid kirjeldusi selle kohta, kes mida kus jõi ja kuhu hiljem oksendas. Kui oled inimene, kellel parjasti endal on selline eluperiood, siis on ehk päris lahe seda lugeda? Kui ei ole, muutub ühel hetkel tüütavaks.  Edasises loos saame teada, kuidas Dollyst sai ennasttundev inimene. Siin on sarnaseid jooni mõne eneseabiraamatuga.   Põhiline asi, millest aru sain, oli see, et Dolly Aldertoni peas on sõnad olemas ja oskus neid osavalt ritta seada ka. Mitmed lõigud ja peatükid olid sisu mõttes väga head, eriti need, kus ta sõpradest räägib. Ja siis...