Kerstin Gier "A Castle in the clouds"


See võiks olla ideaalne raamat, mida talvel lugeda (või ka südasuvel, kui on soov lumiste kujutlustega palavuse vastu võidelda). Tegevus toimub uhkes Šveitsi mägihotellis jõuludest uue aastani. 

Sophie Spark on tüdruk, kes hotellis ajutiselt töötab. (Ma ei saanudki aru, mis rahvusest ta on, šveitslane igal juhul mitte. Sakslane ehk?) Tegelaste hulgas on veel hotelli töötajaid, aga ka selle omanikud ja külastajad. Palju rahvast lastest pensionärideni, kas nad ka värvikad on, võib vaielda. Mõni tegelane on kohati karikatuurne, samas on ka täitsa tavalisi. Minu lemmik oli Keelatud Kass (ehk kass, kes elab hotellis, kus kassid on keelatud). 

Tundus, et väga palju oli kirjeldusi. Mitte neid kirjeldusi, kus räägitakse, kuidas lumi puuokstelt langeb, vaid pigem tegevuste kirjeldusi. Kuidas lapsed mängisid või kuidas peategelase tööpäev möödus. Nagu mitte tegevused ise, vaid tegevuste kirjeldused, maitea, kas see on arusaadavalt öeldud.

Ehk oligi see, mis tegi raamatu minu jaoks natuke igavaks. Ei saa öelda, et raske olnuks lugeda, jutt ja stiil olid niukesed tavapäraselt lihtsad, aga päris hea osa ajast mind vist lihtsalt ei huvitanud. Poole raamatu peal polnud väga palju sellist juhtunud, mis juhtumise nime vääriks. Lõpuks muidugi juhtub asju, väike müsteerium ja draama täitsa on.

Teoorias meeldis kogu see lugu rohkem kui päriselt.

Raamat on originaalis saksa keeles, eesti keelde pole tõlgitud. Kerstin Gierilt on eesti keeles olemas igasugust muud kraami, sealhulgas üks ajalooliste fantaasianoortekate sari ja raamat "Igale lahendusele oma probleem" (Sellest, kuidas üks naine otsustab end ära tappa ja jätab kõigile tuttavatele kirjad, kus ütleb, mida neist päriselt arvab. Ja siis enesetapp ei õnnestu.)

Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari"


Kui mitmel möödunud aastal juba pidasin plaani seda lugeda, panin lugemisbingosse spetsiaalselt välju sisse, kuhu see sobiks, laenutasin korra raamatukogust raamatugi juba, aga näe, ikka oli lugemata. 

Nüüd aprillis tekkis ootamatult valmisolek endale mõni raamat osta (olen tavapäraselt üsna väike raamatute ostja, pigem suur laenutaja) ja kirjastus Varrak otsustas samal ajal oma sünnipäeva puhul mingi kuldsarja ilmutada. 

Siis soetasingi endale raamatu "Tuule vari". Sest lugematagi teadsin, et see saab mulle meeldima. Olen ühte Zafóni raamatut varem lugenud, see paistis silma haaravuse ja hea miljööloomega, ühtlasi on mitu tuttavat inimest (kelle arvamust ses osas pigem usaldan) kui ühest suust sellele raamatule kiidulaulu laulnud.

Nagu ennegi tõdetud, on teadmine, et midagi head kohe juhtub, üks parimaid teadmisi. Hakkasin otsast lugema tõdesin kiiresti et kuradi kurat, see ongi nii hea, kui nad kõik räägivad. Veel parem, sest ma sain ka nüüd teada.

Võiks jahuda sellest, kuidas see lugu ja need tegelased ja keelekasutus ja huumor ja ajalugu on kõik üks suurepärane kompott. Tõesti on, noh. Loed ja kõik tundub lihtne, mõtled, et ega hea kirjanik olla polegi ju raske- pead lihtsalt sõnadega hästi ümber käima ja juttu oskama vesta ja fantaasia lendu laskma, ehk mõni peatükk kusagilt ajalooraamatust võiks meeles olla.. Mis see siis ära ei ole, onju. Hahaha.

Veel üks asi tegelikult - konks tuleb ruttu sisse visata. See oli "Tuule varjus" meisterlikult tehtud. Esimesed vähemalt paarsada lehekülge ei tahtnud üldse pooleli jätta, raamatu teine pool lasi ehk natuke vabamalt hingata (või oli asi selles, et hakkasid juba natuke aimama, mis värk on). 

Tundus, et autor rääkis põhiasju Fermini-nimelise tegelase kaudu. (Oli üks elutark mees.) Tundus, et kõik parimad killud ja muidu vaimukad (aga targad) ütlemised tulid tema suust. Umbes nagu "Downton Abbey" kirjutaja andis parimad laused ikka vanaemale.

Lugu ise algab sellest, kui Barcelonas elav Daniel saab 11-aastaseks ja isa viib ta Unustatud Raamatute Surnuaeda. Seal saab poiss endale ühe raamatu valida, mille eest ta kohustub sealt peale hoolt kandma. Daniel valib Julian Caraxi raamatu "Tuule vari". Selgub, et tegemist on kaunis tundmatu kirjaniku ja raamatuga, ning Daniel hakkab Caraxi lugu uurima. 

Kunagi lugesin kellegi arvamust selle kohta, miks inimestele meeldib Neil Gaimani raamatuid lugeda (oli vist Gaiman). Sellepärast, et need tekitavat sama tunnet, mis tekkis lapsena raamatuid lugedes. Selline puhtakujuline vaimustus, mida täiskasvanuna enam naljalt ei koge (misiganes väga mitmel põhjusel). Gaimani osas pole (veel) tundnud,  Zafóni puhul sain aru.

David Nicholls "Starter for 10"

Töölisklassi noormees Brian läheb 1980. aastate Suurbritannias ülikooli. Ta pole päris kindel, kes ta on või mida ta tahab (universaalsed probleemid, kas pole?). Üks kindel soov tal siiski on - osaleda ülikoolidevahelises mälumängusaates "University Challenge". 

"University Challenge" on pika ajalooga saade Suurbritannia televisioonis. Sihuke tõsine mälumäng. Vaatasin huvi pärast ära ühe terve saate 2022. aastast ja teadsin vastust tervelt ühele esitatud küsimusele. 

Mälumäng on tegevuses siiski pigem tagaplaanil, sest esiplaanil on suhted - Briani suhted perekonnaga, lapsepõlvesõpradega, uute ülikoolisõpradega.

Peategelase käitumine võib ilmselt ärritavalt mõjuda, aga ta on tõetruu. Ülikooli esimesel (teisel, kolmandal) kursusel teevad paljud inimesed kummalisi asju. Kas sellepärast, et teadlikult kummalisi asju teha (sest kummalisi asju teha tundub lahe ja on tekkinud võimalus neid teha), või sellepärast, et enda meelest teed normaalseid asju, aga kukub kõrvaltvaatajale kummaliselt välja. 

Mind ajas küll naerma vahepeal. Ja päris lihtsalt läks edasi, kuigi polnud kõige algelisemat sõnavara kasutades kirjutatud. Ega ta ainult nali muidugi pole, Brianil on ikka elu õppetunnid ja täiskasvamine teemaks.

 Raamatu lõpus tõdeb Brian:

All young people worry about things, it's natural and inevitable part of growing up, and at the age of sixteen my greatest anxiety in life was that I'd never again achieve anything as good, or pure, or noble, or true, as my O-level results. And I suppose I still might not. But that was all a long, long time ago. I'm nineteen now, and I like to think I'm a lot wiser and cooler about these things.

Eks ta ole. Sest on suur vahe kas 16 või 19 (päriselt ka).

Väga õige tundus seda inglise keeles lugeda, oli väga inglaslik. Ega teda eesti keeles olemas ole ka. Kuidas pealkirjagi näiteks tõlkida? "10 punkti küsimus"? David Nichollsilt on eesti keelde tõlgitud raamat "Üks päev".

"Starter for 10" on ka filmiks tehtud, olen kunagi näinud. Seal mängib näitlejaid, kes said hiljem veel kümme korda kuulsamaks (James Mc Avoy peaosas, Benedict Cumberbatch, James Corden). 

Kate Bush on peategelase suur lemmik, ta ütleb end kõiki Bushi laulude sõnu peast teadvat. "The man with a child in his eyes" mainitakse korduvalt ära.

F. Scott Fitzgerald "Suur Gatsby"



Lugesin seda esmakordselt pea kümme aastat tagasi, sest tahtsin näha raamatu põhjal valminud filmi, mis parajasti kinno tuli. (Reeglina mulle ei meeldi raamatut peale filmi nägemist lugeda.) Vist ei süvenenud liialt lugemisse või oli lihtsalt vale hetk? Nüüd oli parem hetk - puhkepäeva pärastlõuna. 

1920ndatel elab New Yorgis lossilikult uhkes majas salapärane härra Jay Gatsby. Lugu temast jutustab naabrimees Nick Carraway, kes kõigepealt näeb kõrvalt Gatsby majas toimuvaid uhkeid pidusid, hiljem osaleb mõnel ka ise. 

Kõige parem osa raamatust ongi Gatsby tegelaskuju joonte ja loo väljakoorumine raamatu jooksul. On vist loogiline ka kirjutada pigem raamat suurest unistajast kui kõvast realistist. Mõtlen, et puhtalt lugeja vaatenurgast on ju unistaja tegelaskuju huvitavam? Ja see, et Gatsby kehastab Ameerika unistust, teeb loo suisa ajatuks.

Tegelasi on muidugi veel - paar kaunis värvikat naisterahvast (kelle värvikus võib seisneda ka pealispinna aluses tühjuses) ja üks vanakooli rikkurite esindaja.

Ja praegu mõtlen, et vist oli lugu jutustatud viisil, mis andis üsna algusest peale aimu, kuidas see lõpeb.

Lugesin 1966. aasta Eesti Raamatu väljaannet, mis tundub olemagi eesti keeles esimene. Ilusas keeles (ka Enn Soosaarel hästi tõlgitud), ilusate kirjeldustega, sh tolle aja kirjeldustega. Minimalistlikud illustratsioonid Heldur Viireselt olid meeleolukad.

Kindlasti on USA-s terved hordid inimesi "Suure Gatsby" kohta ülikooli lõputöid ja edasisi teadustöid kirjutanud, see ju ometi on THE great American novel. Minul on samad tunded, mis "Sõrmuste isandaga" - respekt on, tõesti hästi välja mõeldud ja teostatud, vaimustust pole (räägivad ju, et südant ei saa sundida). 

Ta oli jumalapoeg - kui see fraas midagi tähendab, siis tähendab ta just seda - ja pidi täitma ülesannet, mille Isa oli talle määranud, pidi teenima päratut, vulgaarset ja võltskuldset Ilu. Nõnda mõtles ta endale välja Jay Gatsby, kes igapidi vastas seitsmeteistkümneaastase nooruki unistustele, ja jäi sellele Jay Gatsbyle truuks oma elu lõpuni.

Åsne Seierstad "Kabuli raamatukaupmees"

Norralannast ajakirjanik kirjeldab 2001. aasta järgse (raamat ilmus 2002) Afganistani elu ühe raamatukaupmehe perekonna näitel. 

Alguses oli lihtsalt huvitav, aga üsna ruttu tekkisid mõningad probleemid.

Raamatu nimi viitab ühele isikule, raamatus aga räägitakse lisaks kaupmehele ka mitmest tema pereliikmest. Miks mitte siis näiteks "Kabuli raamatukaupmehe perekond"? Või oligi eesmärk näidata, et kaupmees oli ainuke, kes sealse ühiskonna mõttes midagi tähendas?

Raamat ei jätnud terviklikku muljet. Peatükkidel olid erinevad peategelased, hüpati ühe tegelase ja teema juurest järgmise juurde, peatükkidel väga seost omavahel polnud. Võib-olla kui need peatükid oleksid eraldi ajaleheartiklitena ilmunud või oleks ilmutatud raamat intervjuudest nende tegelastega (sest ilmselt sai autor oma info suuresti intervjuude kaudu), oleks loogilisem olnud.

Segaseks jäi, mis selle raamatu kirjutamise eesmärk oli. Mis tunnet ma peaksin tundma seda lugedes? Polnud kuigi empaatiline kirjutis ühegi külje pealt. Pigem sihuke "asjad on halvasti ja ise nad on süüdi, et halvasti on"- suhtumine. Üleolev? (Ja samas kirjutab autor eessõnas, kuidas ta elas selle perekonna juures ja kuidas nad teda ilusti vastu võtsid jne.) Segaseks jääb mõnigi asi.

Ma ei tunne ennast piisavalt pädevana, et Afganistani teemal üldisemalt arvamust avaldada, aga see konkreetne üllitis oli ärritavalt kirjutatud.

Wiki räägib, et raamatukaupmees, kellest see raamat on, kaebas Seierstadi kohtusse ja võitis. Seierstad kaebas edasi ja võitis. Ei tea, kas sellega lõppes.



Haruki Murakami "After dark"


Vaatasin (esmakordselt elus) natuke ühe booktuberi videoid ja see raamat tuli mitmes videos jutuks. Rääkija oskas nii hästi rääkida, et mul tekkisid ootused. Kui raamatu kätte sain ja lahti tegin ja leidsin sealt Sunday Telegraphi arvustaja arvamuse If David Lynch had directed Richard Linklater's Before Sunrise", the result might have been something like this, siis oli kindel värk - ilmselt minu uusi lemmikraamatuid. 

Nüüd ei tule see koht, kus ütlen, et tegelikult mulle üldse ei meeldinud. Meeldis küll. Aga tahtsin, et rohkem meeldiks.

Tegevus toimub ühe öö jooksul ühes linnas (kas oli Tokyo?). Tegelasi on mitmeid - tüdruk, kes üritab kohvikutes lugedes ööd mööda saata, tema õde, kes magab (sest ka magavast inimesest on võimalik kirjutada), noor džässmuusik, armuhotelli (selline asutus, kus on võimalik ka tunni kaupa tuba broneerida) pidaja, mõned armuhotelli kliendid. 

See, kuidas tüdruk ja džässmuusik vestlesid, oli küll nagu "Before Sunrise", ainult siin vist räägiti rohkem iseendaga seonduvast kui mingitest üldistest teemadest. Nii palju, kui David Lynchi filme näinud olen, siis päris nii lambiks kätte ei läinud.

Ilmselt tuleks seda raamatut võtta kui ühte väljalõigatud tükki mingist suuremast loost. Umbes nagu võtaksid kellegi päeviku ja loeksid sealt ainult ühe päeva sissekande. See, mis enne oli ja pärast tuleb, jääb teadmata. Lood lihtsalt lõpevad ühel hetkel ära, lahendust tingimata ei tule.

See vist ongi minu kana, mida selle raamatuga seoses kitkun. Mitte et halb mõte oleks sihukest asja üllitada, vastupidi, ilmselt on väga hea mõte, lihtsalt mina lugejana pole kindel, kui palju rohkem kui ühe ma lugeda viitsiks.

Palju viiteid muusikale on, nii et põhimõtteliselt on võimalik meeleolu tekitamiseks vastavat peatükki lugedes vastav laul käima panna.

Kui lugemisel ei eksinud, on 10 Murakami raamatut eesti keelde tõlgitud. "After dark" pole üks neist.

Sayaka Murata "Inimene helendavast klaaskastist"

36-aastane Keiko on 18 aastat töötanud ühes Tokyo toidupoes. Ta on tubli töötaja, kindlate reeglite alusel müüjaks koolitatud. Ometi leiavad inimesed tema ümber, et Keiko elu pole täisväärtuslik - selles vanuses peaks ta kindlasti juba abielus olema, tal peaks lapsed olema, ja kindlasti ei peaks ta töötama sellisel madalapalgalisel kohal.

Minust oli tööjuhendi abil saanud müüja, aga endiselt oli mulle täiesti mõistetamatu, kuidas saada tavaliseks inimeseks, kui selleks puudub juhend.

See, kuidas Keiko mõtleb (ja vastavalt sellele käitub), näib natuke viitavat mingile autismispektri häirele. Otse midagi välja ei öelda, aga see polegi oluline. Mõte jääb samaks. On inimene, kes saab aru, mida ta teeb, ja talle meeldib see. Ta saab endaga hakkama, ta ei ole kellelegi koormaks ega ohtlik, töötav inimene on ühiskonnale kasulik ju hoopis. Miks talle siis pidevalt vihjatakse, et ta justkui pole normaalne inimene?

"Ta on vist mingi 35-aastane. Aga ikka veel töötab sellises poes tunnitasulisena." - "Selline vanus on ju peaaegu et elu lõpp. Mõttetu tüüp! Koorem ühiskonnale! Inimese kohus on kas töö või perekonna läbi olla osaks ühiskonnast."

Tegelikult seisame kõik selles loos mõlemal pool. Igaüks leiab enda juures midagi, mille poolest ta ühiskonna ootusele ei vasta, samas on igaüks (kasvõi mõttes) arvustanud kedagi teist, lähtudes sellest, mis on normaalne ja mis pole.

Inimesed arvavad, et neil on õigus kõike, mis tundub veider, jalge alla trampida ja välja urgitseda, mis on selle veidruse põhjus.

Inglise keeles on raamatu pealkiri "Convenience store woman", mis annab ehk natuke rohkem peategelasest aimu kui "Inimene helendavast klaaskastist". Viimane võiks pealkirja järgi ka ulmekas olla. Tegelikult on vist mõeldud seda, et Jaapanis on nn mugavuspoed või kohalikud väiksed (toidu)poed hästi valgustatud ja korrastatud ehk tõesti nagu helendavad klaaskastid. 

Õhukestel raamatutel on kalduvus olla mõtlemapanevad. (Umbes nagu luuletustel - vähem sõnu, rohkem mõtet.)


Amélie Nothomb "Sinihabe"



Nagu pealkirigi ütleb, on lugu inspireeritud muinasjutust "Sinihabe". Noor kunstiõpetaja Saturnine üürib toa (väga luksuslik ja üliodava hinnaga) rikka hispaanlasest mehe Pariisi villas. Liiguvad kuuldused, et mehel on enne teda juba kaheksa naissoost üürilist olnud ja ühtegi neist pole enam ammu nähtud. Hirmutav aga huvitav, leiab Saturnine. 

Raamat koosneb peamiselt vestlusest, mida Saturnine ja majahärra luksuslike õhtusöökide ajal peavad. Jutuajamiste teemad varieeruvad, aga Saturnine ei pelga huvi tunda mehe eelmiste üürnike vastu. Lõpuks saab tõe teada ka. 

Mahult väike, vestlused haaravad ja julged, kohati kentsakad. Näiteks selline jupp:

Tunnen munade vastu teoloogilist kirge. - Ja teie magu on sellega kohanenud? - Seedimine on üdini katoliiklik nähtus. Kui preester mu patud andestab, võin ka telliskive seedida.

Ma pole (teadlikult) ühtegi Belgia kirjaniku raamatut vist varem lugenud. 

Näe, praegu otsinguga avastasin, et selle raamatu põhjal tehtud teatrietendust mängitakse Eestis sel suvel. Üks kuubis on loomingulise kollektiivi nimi, kes etendab. Peaosades Karolin Jürise ja Lauri Saatpalu.

Richard Osman "Mees, kes suri kaks korda"


Järg raamatule "Neljapäevane mõrvaklubi", või samast sarjast on ehk õigem öelda. Põhitegelased samad (ikka need naksakad pensionärid), lugu uus (aga ikka mõrvad).

Autor paneb kohe algusest peale väga muheda jutuga minema ja küll on tore lugeda! Arvan, et ka siis, kui pole tavapäraselt suur krimkade lugeja. Ma ei ole näiteks.

Väga palju ei saa öelda, mis juhtub, muidu ütleb ette. Aga nagu tutvustuses öeldakse, on kriitikud seda juba nimetanud Osmani teiseks romaaniks, nii et siit võib järeldusi teha. Mängus on teemandid ja narkoärikad ja olulisel kohal ka see, mis elu need vanurid elavad, mida mõtlevad. 

Praegu lugesin, et mõrvaklubi tegelaste välja mõtlemisel sai autor inspiratsiooni "A-rühmast". Tegelased on endine politseinik Elizabeth, endine meditsiiniõde Joyce, endine psühhiaater Ibrahim ja endine ametiühingujuht Ron. Hm. 

Seda ka lugesin, et filme hakatakse neist lugudest tegema. Pole veel teada, kes peaosalisi mängima hakkavad. Autor tegi kusagil intervjuus nalja, et Meryl Streep muudkui kirjutab talle, et tahab tulla mängima.

Raamat on teravmeelne. Lõbustab, ei vaeva.

Ben Miller "The day I fell into a fairytale"

 



Tegelikult nägin kõigepealt, et see raamat on hiljuti eesti keeles ilmunud, "Päev, mil ma kukkusin muinasjuttu" pealkirjaks. Juhtus aga jällegi nii, et kuulasin ta hoopis ingliskeelsena ära. 

9-aastasel Lanal on koolivaheaeg ja ta läheb koos emaga uude kaubamajja, Grimmide kaubamajja. Lisaks suurepärastele pakkumistele, mis lapsevanemaid sinna kohale meelitavad, selgub peagi, et lahtiste kommide osakonnas on salakäik muinasjuttude maailma. Lana ja tema vend Harrison käivad sealt mitmeid kordi läbi, kohtuvad mitmete muinasjututegelastega ning paljastavad lõpuks, kuidas uus kaubamaja ja muinasjutumaailm omavahel seotud on.

See oli tore, ma arvan, üsna klassikaline. Pärismaailm ja muinasjutumaailm, vanemad, kes asjale üldse pihta ei saa, ja lapsed, kes päästavad päeva.

Muinasjuttudest puudutas raamat "Okasroosikest", "Hansu ja Gretet". Neile oli mõnes kohas antud natuke kaasaegsem mõõde, mis tegi veidi nalja. 

Rhys Bowen "Above the bay of angels"

 



19. sajandi lõpp. Üks tütarlaps läheb valenime all esinedes Buckinghami paleesse abikokaks. Kui kuninganna peagi Prantsusmaale reisib, saab ka abikokk kaasa minna. Nii Inglismaal kui Prantsusmaal tuleb ette sekeldusi. 

Polnud minu maitse. Väga algeline ja liiga lihtne ja üldse mitte usutav.