Eesti Laul 2021, 2. poolfinaal

See toimus, niisiis, laupäeval.

Kummitab, kurivaim

Helen - Nii kõrgele

Redel - Tartu

Mõlemad laulud keskendusid peamiselt ühele lausele ja see kummitab pagana hästi.


Mitte sugugi ei kummita

Kadri Voorand - Energy
Kuidagi nostalgiline on, mõne koha peal tuleb "Rock'n'roll kids" meelde. Ilus laul. Õrn ja jõuline samaaegselt. Meeldib kuulata, aga siin pole seda meeldejäävat rida.

Uku Haasma - Kaos
Need kohad, kus ta laulab kaaaaos ja vaaaaos mulle meeldivad. Tahaks mingit teist olukorda selle kuulamiseks. Lõpus ilus kitarr.

Alabama Watchdog - Alabama Watchdog
Mitu korda kuulata ilmselt ei viitsiks, aga ühekordsel kuulamisel ei sega.


Gospel?

Sissi - Time

Rahel - Sunday night

Põhimõtteliselt see ongi. Praegu peast ümiseda ei oskaks kumbagi.


Lindi pealt oli parem

Gram of Fun - Lost in a dance
Nii kahju on sellest laulust. Läks live-esituse nahka. Minu kõige lemmikum lugu võib-olla üldse Eesti Laulul sel aastal. 


Heleza - 6
Videos oli kuidagi salapärane ja suht meelas värk, laval oli meh.


Meestekas

Uku Suviste - The lucky one
Ei ole üldse halb asi, aga pingutuse maik man. 

Jüri Pootsmann - Magus melanhoolia
Jüri hääl on mulle jätkuvalt kõrvamööda. Huvitav mõte ka panna madalahäälsuse poolest tuntud laulja kõrget nooti võtma. Selline moodsa muusika esindaja mulle põhimõtteliselt istub küll. 


Eurohitt

Suured tüdrukud - Heaven's not that far tonight
Pole siin ilmselt parim laul ja pole ilmselt ka võidulaul, aga see ongi klassikaline Eurovisioon. Legendaarsed eurolaulikud sädelevates kostüümides, ühtlasi väga head lauljad. Laul kerib muudkui vinti peale, laval pidu täie hooga käib, lõpuks ilmuvad ka peokülalised taustalauljad (vähemalt sama kuulsad kui põhilauljad). Noh ja nii edasi. Ülekaalukalt kõige lõbusam seltskond.

Eesti Laul 2021, 1. poolfinaal

 Vaatasin, märkasin. 

Ei mõjutanud kuidagi

  • Hans Nayna "One by one"
    Selliseid laule on juba palju, ei?
  • Tuuli Rand "Üks öö"
    Kostüüm oli ju värvikas. 
Punktid tegemislusti eest
  • Tanja "Best night ever"
    Kahtlemata artist. Kõrge noodiga koha peal hakkas nagu natuke käima tõmbama, aga jäi ikka poolde vinna.
  • Wiiralt "Tuuled"
    Aktsepteerin kantrit, aga (enamasti) pole minu jaoks. Entusiastlikud tüübid.
  • Andrei Zevakin ja Pluuto "Wingman"
    Vt eelmine (ainult kantri asemel räpp)
Kergelt plusspoolel
  • Kéa "Hypnotized"
    Siin oli kaasakiskuvust. Ja jällegi näha, et tegijas on pealehakkamist.
  • Nika Marula "Calm down"
    Teoorias huvitav, praktikas väga ei mõjutanud.
    Mõtlesin väljendi calm down peale. Mu meelest see on üks mõttetumaid asju mida öelda. Mõtle mõnele olukorrale, kus keegi on sulle öelnud, et maha rahuneksid. Oled tundnud, et see on just see, mida tol hetkel kuulda tahtsid või veel enam, suutnud selle peale päriselt maha rahuneda? Ma ka mitte. Aga see selleks, jutt ei puutu laulu, tal oli asjaga oma mõte. 
Juba suuremas plussis
  • Karl Killing "Kiss me"
    See soeng on vist noore generatsiooni hulgas moes praegu, olen teistelgi näinud. Kena lugu, selline lihtne kohe.
  • Egert Milder "Free again"
    Kole kostüüm (sorri), aga laulus oli meeleolu. Päris "Georgia" siiski pole, aga kena, sihuke hipihümnilik pisut. Tema puhul kuidagi väga usun, et ta teeb just täpselt seda, mida tema parajasti teha tahab, ei rohkem ega vähem.
Mitte minu lemmikuimad kogu maailmas, aga meeldisid
  • Koit Toome "We could have been beautiful"
    Algus meenutas mingit juba olemasolevat laulu. Kas Adelelt ehk midagi? Mulle meeldib, kui Koit Toome klaverit mängib, siis ta istub paigal. Ilus laul ja kahtlemata raske ära laulda, aga küll ta suudab. 
  • Kristin Kalanpenk "Find a way"
    Kas sai innustust Aneti ja Fredi möödunud aasta edust? Salongilaul, puhkpillid puha laval ja. Eurovisiooni teema see pole, aga mulle sobib. 
  • Ivo Linna, Robert Linna ja Supernoova "Ma olen siin"
    Kogu see värk mõjus laval kuidagi hiigla hästi. Rahulik mees ja emotsionaalsem tüüp. Ivol lahe pintsak ja Robertil puus ägedalt lahtine. Vahva meloodia ka. See tuleb esikolmikusse ma pakun. (Eesti Laulul ikka.)

Muide, Ivo Linnast rääkides, ükspäev nägin reklaami, kus Ivo ütles, et makske ikka ausalt makse. 

Ja veel tema kohta. See aastavahetuse huumorisaates olnud klipp ainsast inimesest, kellele ei meeldi Ivo Linna, oli üks parimaid asju üldse. 


Jaanuar

Kultuurinurk sedakorda kuude kaupa.

Filmid

Ma ei oodanud, et mulle nii palju meeldib. Täitsa naljakas oli.

See uusversioon, niisiis. Polnud viga, aga vana meeldis rohkem.

Mingi suht lamp asi, aga mitte meeldejäävalt lamp.

Halb, ärritav. 

Oleks pidanud olema vist 1. osa enne näinud. Halb ei olnud, aga sihuke meh.

Sattusin vaatama täitsa juhuslikult. Mulle oli varasemalt tundunud, et tegemist on mingi kergelt õudukaga ja et miss Peregrine on pigem negatiivne tegelane. Tühjagi. Huvitav oli. Eks ikka on loogikaauke, kui ajas rännatakse, aga noh jah.

See ongi miss Peregrine

Goethe!
Kuidas Johann Wolfgang oli noor ja ülikoolis käis. Sakslaste endi tehtud. Kindlasti mitte nii diip kui Goethe ise, aga pühapäeva hommikul vaadata kõlbas küll.

Scary movie
Ma polnud kunagi näinud. Ääm, jah. Eks ta tahtis olla totter ja oligi.


Seriaalid

Žanri mõttes see, mida mina väga ootan - spordidraama. Iluuisutajatest. Ainult üks hooaeg, siis lõpetati ära. Hästi ebavõrdse kvaliteediga. Mõne koha peal oli väga hea, mõne koha peal oli ikka no halb noh. January Jones meeldis (bipolaarse peategelase bipolaarne ema). 

Need ongi need viimatimainitud.


Raamatud

Julie Caplin - The little café in Copenhagen
Ehtne naistekas, aga see täpselt oligi minu ootus. Natuke hygget jaanuari algusesse (mis teadupärast on üks mõttetu ja masendav aeg). 

Vladimir Nabokov - Kuningas, emand, poiss
Need vanakooli vene kirjanikud on kohe sihukesed et ohjesss. Nagu ei kirjutagi midagi erilist, aga loed ja mõistad, et küll on hea tummine tekst. Ei saa öelda, et mingi tohutu diip lugu, aga hoopis teistmoodi on lugeda kui mingit 21. sajandi raamatut. 

Carl Mothander - Parunid, eestlased ja enamlased
Avardav. Rootslase Carl Mothanderi (Eestis hüüdnimega Rootsi härra Kaarel) mälestused sellest, kuidas ta 1920ndate lõpust 1940. aastani Eestis elas. Ta oli abielus baltisakslannaga, seetõttu kirjeldab värvikalt elu, mida baltisakslased tollases Eesti vabariigis elasid. Nagu öeldud, avardav. 

Eesti ametlikus 20. sajandi ajaloos räägitakse baltisakslastest umbes 3 korda: seoses Landeswehri lahinguga, siis seoses maareformiga (millega neilt suur osa maad ära võeti) ja siis mainitakse, kuidas nad 1939. aastal lahkusid. Seda, mis maareformi ja lahkumise vahel toimus, polnud mina eriti enne kuulnud. Mitte et keegi seda meelega varjanud või õpetamata jätnud oleks, lihtsalt tolle perioodi kohta peetakse ilmselgelt olulisemaks seda, mida eestlased tegid, kui nad oma riigi lõpuks said. 

Kipun nõustuma autoriga, kes arvas, et kogu seda potentsiaali, mis baltisakslaste näol siin olemas oli, oleks saanud edukamalt Eesti riigi kasuks ära kasutada. Ja nõus ka sellega, et kui baltisakslased Eestist lahkusid, siis nad ei lahkunud kodumaale vaid kodumaalt. 

1940ndatel kirja pandud lugu, 
eesti keeles avaldati 1997 alles.


Tellimine: Postitused (Atom)