Truffe kirjanurk

Ühel õhtul mõni päev tagasi, kui magama jääma hakkasin, kargas ei tea kust meelde põnev asi. Üks sportlane(keda praegugi käival olümpial näha saab), oli kusagil 8(?) aastat tagasi loetud soparaamatu üheks peategelaseks. Tähendab mitte päris nii, aga ta oli selle peategelase kujutiseks minu peas. Mõneti sobimatult tegelikult, sest raamatus antud tegelase kirjeldus ei vastanud sugugi sellele, milline ta päriselt välja näeb. Ohsa, ja praegu kirjutades meenub, et üks teine tähtis tegelane oli üks teine sportlane(keda praegu käival olümpial näha ei saa). Nõnda hakkasingi mõtlema sellele. Kust see tuleb, millisena mingit raamatutegelast või kohta ette kujutame, miks mõnede puhul tekib kujutis ja mõnede puhul mitte ja miks kujutis tihti ei vasta sellele, mis ta kirjelduse järgi olema peaks. Nagu eelnevast näitest näha, pole raamatu headusel asjaga vist seost. Ja kes neid seoseid üldse leida oskab, kõik tuleb kokkuvõttes lihtsalt üldpealkirja alt "From the mind of ...(sisesta siia oma nim...

Näib, et kaldun viimasel ajal nimekirjadesse/tabelitesse kalduma. Mis seal ikka. Kurvad laulud tulevad nüüd. Üsna raske asi, mida ette võtta muidugi, kuivõrd mingi pool maailma lauludest on kuidagi õnnetud, aga ma võtsin, nagu ikka, oma tillukese muusikakogu põhjal. Tegelikult polegi eriti tilluke, umbes neljandik ruumist on mussi all arvutis. Kuid nüüd siis võimalike pisarakiskujate manu. 20. Keane - She has no time 19. Keane - Sunshine 18. Liisi Koikson - Väikeste asjade võlu 17. George Michael - You have been loved 16. Skin Dive - No more good Guys 15. Sia - Don't bring me down 14. Foo Fighters - Home 13. Tori Amos - Winter 12. Tõnis Mägi - Liivakell 11. Sia - Breathe me 10. Siiri Sisask - Mis maa see on 9. Sigur Ròs - The Nothing Song 8. Joni Mitchell - Both sides now 7. Bloc Party - Signs 6. Dave Gahan - Miracles 5. The Verve - The Drugs don't work (nagu varemgi öeldud) 4. Feist - Now at last (ja ma pole isegi ornitoloogiahuviline) 3. Craig Armstrong - Glasgow Love...

muusika peab olema ILUS. Kunagi ühes mängus küsiti, et kui ma oleks mingi rühmituse liider, siis mida seal kummardataks. Ma vastasin et ilu. Kõlab võib-olla natuke halvasti, aga mulle täitsa see mõte meeldib. Võimalikke ilu liike (või selle nägemise võimalusi) on nii palju, et kokkuvõttes kummardab igaüks just seda, mida tahab. Muusika puhul ka nii..mida keegi ilusaks peab. kuulamine pigem kõrvaklappidest kui kontserdil- asi on nimelt selles, et kontserdimuusika ei ole kunagi piisavalt kõvasti. Klassikalise mussi kohta peaasjalikult käib see. Populaarmuusika kontsertide puhul on see probleem, et seal on kõvasti küll, aga tihti domineerivad valed elemendid (tümm hääle asemel jms). pülgale pääsevad ainult juba äraproovitud lood- ehk siis uut mussi kunagi mp3kasse ei pane, sest mind ei huvita kõndides kuulata midagi, mis võib-olla polegi hea. Kindlustatud emotsiooni on teekonnale vaja. meloodia on olulisim osa laulust- see läheb sinna "peab ilus olema"-valdkonda, st minu nägemus...

Kuulan Westlife'i, mõmisen vaikselt kaasa ja mõtlen selle peale, kuidas on olemas varastes 20ndates inimene, kes ei tea oma vanust, ja miks tasuta asjade listis keegi inimene kärbseid saada tahab. Sel nädalal algab olümpia. 8 aastat tagasi (iik, kaheksa aastat!), kui olümpia hakkas, kuulasin ma ka Westlife'i. ERIC: Yeah, you're right. Hey, Kelso, Hyde watches "Little House on the Prairie." KELSO: (laughing.) "Little House on the Prairie"? HYDE: It reminds me of a simpler time. Siit.

Käisin täna korra veel koolis mõningaid lauseid ja allkirju kogumas. Koridori peal olid kaks poissi omavahel pusklema läinud. Läksin vahele. Kes oleks arvanud, et asjad nii kaugele lähevad...

Ennist mulle tundus, et mul on midagi viga. ( - There's something wrong with me bro'. - Yeah, that's obvious. ) Mitte selles mõttes tegelikult. Vaatasin seda lehekülge ja neid punaseid tilgakesi nähes lihtsalt hakkas nii hirmus, et füüsiliselt ka läks halvaks. Pärast veel vajutasin kogemata valesse kohta ja pidin neid korraks uuesti nägema. Praegu lingi jaoks aadressi kopeerimas käies olin targem ja panin käpa ekraani ette. Õaah, aga ikka tulevad judinad peale, kui selle peale mõelda. Meenub, kuidas 8.klassi geograafiaõpikus oli kivikõrbe pilt. See oli ka jube, aga ma samas nagu tahtsin teda ikka vaadata, oli hea õudus. Aga see hirmus Eesti kaart "lipukestega"... maivõimaivõi. Sellest võiks vabalt õudusunenägusid näha. Väkk. Ma olen hirmsaid õudusfilme ka näinud ja need polnud üldse nii hirmsad kui see...asi.