Truffe kirjanurk

Eelmisel kevadel kirjutasin, et minust ei saa Carrie Bradshaw'd. Aga miks ka mitte? Keegi mõnda head küsimärki teab soovitada? Kas keegi küsimärki mitte kaelas ei kandnud? Ma tahaks kanda. Kust saaks kaelaskantavat küsimärki?

Ma ei oska ju joonistada, aga kurbust ma joonistaks nii. http://www.lap.ttu.ee/~muhw/lyrics.php?action=show&id=25782

Misasi see on, et ma viimasel ajal kogu aeg ja igal pool juuksekumme näen? Tee peal maas, suvalistel aknalaudadel, lauanurkadel jne. Mingi varjatud sõnum?

Kas tunne ka piisav põhjus on... Sellest võiks saada Lõuna-Eesti on maailma ilusaim riik osa 3 Sellest võiks saada Juhuu!Lumi on maas Sellest võiks saada "Vaadake vaid paremat poolt" kõllid on nii toredad Sellest võiks saada järjekordne ood millelegi...ninale, juustele, lambile? Sellest võiks saada Ristikivi "Inimese teekonna" ümberkirjutus või Sellest võiks saada Liisi Koiksoni "Kuu" mõningate kohtade ümberkirjutus(aga see on juba ka olnud) Sellest võiks saada nebuloosa, aga ma vist ei tahaks seda Sellest võiks saada päeva lause lahtimõtlemine Sellest võiks saada mõistujutt selle kohta, mida ma mõtlen Sellest võiks saada selgitus Ma oleks võind olla ju papp, ma oleks võind olla ju pillimees... ääremärkus: lause"Kas tunne ka piisav põhjus on..." pärineb hetkest, kui postituse pealkiri oli veel "Bloogikirjutamise tunne on".

Jäägu S-id panemata seekord, aga olgu S endiselt ülistatud. Milline sulnis täht! Ärgates hommikul(mis võb-olla polegi enam hommik) voodis(mis pole ehk kõige tavapärasem voodi), mille kohal on lagi(sest ega kõigi voodite kohal ei ole lage), hakkas mind kummitama ilu küsimus. Ilu funktsioon. Või pigem küsimus ilu funktsioonist. On tal see või ei ole. Ilu eesmärk võiks olla miski/keegi meile meeldima panna, samas ei saa öelda, et kõik, mis on ilus, meile meeldiks.(Mõni kuri ilus tüdruk ju ei meeldi. Iseasi, kas teda siis enam ilusaks pidada saab, kui ta kuri on.) Misasi see ilu siis üldse säärane on? Ma ütlen. Ilu on see, kui Toomas Hendrik kannaks nukke. Head tervist, härra president!

S SS SSS SSSS SSSSS SSSSSS SSSSSSS SSSSSSSS SSSSSSSSS SSSSSSSSSS SSSSSSSSSSS SSSSSSSSSSSS SSSSSSSSSSSSS SSSSSSSSSSSSSS SSSSSSSSSSSSSSS SSSSSSSSSSSSSSSS SSSSSSSSSSSSSSSSS SSSSSSSSSSSSSSSSSS SSSSSSSSSSSSSSSSSSS SSSSSSSSSSSSSSSSSSSS SSSSSSSSSSSSSSSSSSSSS Kui armas kõla!

“Artemon, mängige mulle midagi!” “Tore, tore, mingi Mozart olen teile või?” “Mängige midagi, mille järgi ma saa...” “Rahmaninovi mängin või, lubage küsida?” “Ei, seda Rahmamimovi ma ei taha.” “Ma ei oskagi seda Rahmaninovi mängida.” “No seda lugu, mille järgi ma saan...” “Kas meil on siin mingi soovisaade, lubage küsida?” “Artemon, seda lugu, mille järgi ma saaksin u n i s t a d a.” “Mhh, öelnud kohe siis, ma ju ainult seda ühte lugu oskangi...”

Kas selgeltnägija on see, kes asju ette näeb või see, kes oskab asju teha nii, nagu keegi teine mõelnud/tahtnud on? Või mõlemad või mitte kumbki. Potid. Ikka veel. Mõistujutt on lahe. Kuigi vahepeal oleks ehk parem ka kerget jutustavat teksi lugeda. Äkki peaks järgmise sissekandena kirjutama loo teemal "Minu jõuluvaheaeg"...nagu kolmandas klassis. Kutsa magab laual.

Loominguline kollektiiv on endale tõepoolest ääretumalt sobiva nime valinud. Õhulised nad ongi. Kas just 100%, aga noh, õhk ei ole ka alati õhuline, on mõnikord paks. Nii paks, et viskaks kirve kinni. Tahaks kirve õhku kinni visata. Ja kes veel kolmandas vältes künnab, käsi püsti.

Dziisös, see minu kassilamp on ühest silmast imelik. Viltu :S No pole hullu, ongi ehk huvitavam. Ja kuidas suudab muusika paremini kui miski muu meeleolu tekitada? Prantsusenaineprantsusenaine. Küll on hea, et ma oma elu kellegi teisena ei ela. Ilmselt poleks "Kaisa prilliklaaside taga säravad silmad helgivad vägagi kelmikalt, seega on tal kas palju varjata või siis on ta ümber lihtsalt selline salapärane aura, mis lausa sunnib pärima"(by Krista) see siis sugugi sama. Neh, praegu juba jah silmad helgivad, enne helkisid prillid, mis sa nende odavate klaasidega ikka muud teed. Praegu tuli õnnestumine. If you know what i mean.

Meid kõiki varitseb oht. Pidevalt. Mesi.

Vaatasin ühte pilti. Salaja. Salaja on põnevam kui muidu.Kes ütleb, miks see pilt mulle meeldis, on targem kui mina. Sest isegi kui ma tean, ei tunnista ma seda kunagi üles. Avalikult see tähendab. Kuigi vist vahet poleks, varem või hiljem nagunii tuleb. See siin kõlab isegi mulle endale nagu punnitatud diibitsemine. Aitab vist küll. No mis sa ütled, nüüd tuleb vägisi naer peale, hea kui selliseid laule ka on. Dekadendid sattusid jälle teemaks. Kunst.

Kuidas niimoodi on, et ma käin kolmes poes ja mitte ühestki ei õnnestu leida kõige tavalisemaid teeküünlaid? Millega ma siis veel siin romantikat teen, kui juba kell 3 pimedaks läheb? Lisaks on mul vaja positiivseid ioone neutraliseerida. Muus osas on vist jaanuarisündroomi aeg kätte jõudnud, vana Underi luuletus tuleb jälle, et mu kevad algab pääle jõulu juba. Isegi kui ma teda veel niiväga ei oota, on hirmus rõõmus tunne mõelda, et päevad pikemaks lähevad.

Vaatasin päeval vihma. Selline paks ja raske vihm, peaaegu lörtsine. Mõte sellest, kui külm ta olla võib, oli nii hea. Nagu siis, kui keegi paneb oma mitmekümnekraadisest külmast tulnud käed su kaela peale. Ei, tegelikult see pole ikka sama.

Tuli täna telekast. ETV on vahva(neil on nüüd kodukal uus valik postkaarte ka;). Aga mis "Meeletusse" puutub, siis räägivad, et etendus olla parem ja sealt pidada paremini aru saama, mis värk tegelikult tolle mehega on. Ei tea, pole võrdlusvõimalust.Aga minule just meeldis, et nii segane värk oli. Et ei saanudki aru, kas too mees oli siis nats uhuu, või kes see tüdruk säärane oli. Ühesõnaga segane on hea. Üks koht jäi meelde. Toosama tüdruk, kes kusagilt välja ilmus, ütles, et kui väikesed lapsed midagi raskesti kättesaadavat(võimatut) soovivad, siis nad viskavad pikali maha ja hakkavad kisama, kui täiskasvanud midagi sellist soovivad, siis nad lihtsalt loobuvad. Lapsed on geniaalsed.